Uudis Delfist:
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ei näe endal süüd selles, et tema praegune elukaaslane Vilja Savisaar hülgas paarkümmend aastat tagasi Vahur Kersna, ja vihjab võimalusele, et Kersna keeldus sportlaste austamisepeo juhtimisest just tänu siiani kestvale isiklikule solvumisele.
“Vihjatakse ühele 20-ne aasta tagusele intsidendile minu ja Kersna vahel, mida ta ikka veel üle elavat. Isegi selles ei tunne ma ennast süüdi olevat. Vilja Laanaru on oma valikutega elus ikka ise hakkama saanud. Nii oli see ka tookord, kui ta ühest Lasnamäe ühiselamutoast otsustas ära tulla. Ega ta sellega midagi ei kaotanud,” kirjutab Savisaar oma blogis.
Räige isiklik solvang, kui keegi ütleks mulle nii, siis ma ei tea...
29 detsember 2008
11 detsember 2008
Miks inimesed ei maga?!
Kell on 23.53. Just lõpetasin ühe saatelõigu tegemise. Nüüd olen veel mingi aeg tööl, et oodata monteerijat, kes tuleb millalgi peale südaööd tööle mingit saadet tegema. Minul on vaja vaid üks tekst sisse lugeda, aga seda on vaja teha kohe nüüd, sest teises linna otsas saab siis hakata üks produktsioonifirma monteerima üks teist videolugu, mis peab olema hommikuks valmis ehk siis öösel monteerivad.
Ühes meie teises montaažis monteeritakse praegu mingit teist lugu ja seal inimesed tööl, kõrvalruumis töötab Sirje ja valmistab ette nädalavahetuse Eestimaa Uhkust. Annely on ka veel tööl ja teeb midagi.
Üks öö saatsin Eestimaa Uhkuse rezissöörile ühe loo teksti kell 4.17. Vastus tuli temalt minut hiljem tagasi.
Ja lõppude lõpuks on mul puhkus!
Ühes meie teises montaažis monteeritakse praegu mingit teist lugu ja seal inimesed tööl, kõrvalruumis töötab Sirje ja valmistab ette nädalavahetuse Eestimaa Uhkust. Annely on ka veel tööl ja teeb midagi.
Üks öö saatsin Eestimaa Uhkuse rezissöörile ühe loo teksti kell 4.17. Vastus tuli temalt minut hiljem tagasi.
Ja lõppude lõpuks on mul puhkus!
05 detsember 2008
Tänane suhtekorraldustegu
Tallink ristis uue laeva - Baltic Queen. Palju õnne neile, südamest!
Selle puhul tuli ka pressiteade nelja fotoga. Aga mis fotod?!
1. tähtsad mehed pressikonverentsil;
2. tähtsad mehed kai peal;
3. üks tüdruk, kes laeva ristis;
4. shampusepudel.
Ma tahan laeva näha!
Selle puhul tuli ka pressiteade nelja fotoga. Aga mis fotod?!
1. tähtsad mehed pressikonverentsil;
2. tähtsad mehed kai peal;
3. üks tüdruk, kes laeva ristis;
4. shampusepudel.
Ma tahan laeva näha!
26 november 2008
Täiesti juhuslikke mõtteid
Viimastel päevadel pole olnud ühtegi suurt mõtet, palju väikeseid vaid.
Esiteks vihastasin netikommentaatorite peale. Pikk uudis oli teemal "kalevi arved külmutati". Esimene kommentaar oli ühesõnaline "miks?". Loe artikkel läbi, saad teada.
Teine artikkel rääkis, et prügifirma ei vii esmaspäeval prügi ära ja lisatud oli, et selle päeva eest arveid ei esitata. Loogiline. Aga üks kommenteerija suuris ikka öelda, et "kuradi ragn sells, prügi ära ei vii ning siis suurejooneliselt teatab, et arveid ei esita." No mida peaks tegema, et netikommentaatorid rahul oleks.
Nädala emotsioon oli esmaspäeval, kui ühisteenused teatas, et linnaelanikud võivad olla rahulikud ja muretud, sest lumi neid ei sega - nemad teevad trahve edasi. Lisaks kuskil artiklis öeldud lause, et nemad peavad lähtuma Tallinnaga sõlmitud lepingust ja ei saa mõelda, et järsku on mingi inimlik probleem. No ma saan aru, et leping ja puha, aga öelda ametniku (keda ühisteenuste inimene ju sisuliselt on, juriidiliselt vist mitte) poolt, et me ei tohi mõelda, et järsku on inimlik probleem, on rõve.
Aga lumetorm oli vahva, raadiost kostis asi palju hullemana, kui tegelikult oli (v.a kui Russalka juures auto vibama hakkas ja suhteliselt napilt teise auto riivamisest pääsesin). Mul muidugi suhteliselt uus maastur ka, ja lollidesse kohtadesse ei pidanud ronima. Muide, kohutavalt vahva on jalutada mere ääres lume ja jäätormiga. See jääb kauaks meelde ning vahva ei ole jutumärkides, vaid siiralt öeldud.
Pöffil peaks käima. Ma olen niimoodi ka varasematel aastatel ka nii mõelnud, aga pole jõudnud. See aasta on asi natuke lootusrikkam, sest ma teadvustasin, et pöff käib enne, kui pöff läbi saab. Ennast tundes läheb seekord nagu alati.
Reedel ilmub ajakiri Naised, kus ma vastan mehe sõna küsimustele. Või mingi teine reede. Vastused läksid teele, nüüd kardan, et läksid liiga ülemeelikuks ja ausaks. Üks kollase meedia taustaga tuttav luges üle ning leidis, et on väga head ja kõneainet-küsimusi tekitavad, kuid naeratas sealjuures niimoodi, et ma ei tahtnud täpsemalt küsida.
Eestimaa Uhkuse lugusid kirjutan vaikselt, varsti hakkavad need eetrisse jõudma. Iga loo juures, mis seni on tehtud, olen natuke härdaks muutunud ja pooltel juhtudel on silmad märjaks läinud. Ma pean endale paksu nahka kasvatama, muidu on liiga raske seda teha.
Esiteks vihastasin netikommentaatorite peale. Pikk uudis oli teemal "kalevi arved külmutati". Esimene kommentaar oli ühesõnaline "miks?". Loe artikkel läbi, saad teada.
Teine artikkel rääkis, et prügifirma ei vii esmaspäeval prügi ära ja lisatud oli, et selle päeva eest arveid ei esitata. Loogiline. Aga üks kommenteerija suuris ikka öelda, et "kuradi ragn sells, prügi ära ei vii ning siis suurejooneliselt teatab, et arveid ei esita." No mida peaks tegema, et netikommentaatorid rahul oleks.
Nädala emotsioon oli esmaspäeval, kui ühisteenused teatas, et linnaelanikud võivad olla rahulikud ja muretud, sest lumi neid ei sega - nemad teevad trahve edasi. Lisaks kuskil artiklis öeldud lause, et nemad peavad lähtuma Tallinnaga sõlmitud lepingust ja ei saa mõelda, et järsku on mingi inimlik probleem. No ma saan aru, et leping ja puha, aga öelda ametniku (keda ühisteenuste inimene ju sisuliselt on, juriidiliselt vist mitte) poolt, et me ei tohi mõelda, et järsku on inimlik probleem, on rõve.
Aga lumetorm oli vahva, raadiost kostis asi palju hullemana, kui tegelikult oli (v.a kui Russalka juures auto vibama hakkas ja suhteliselt napilt teise auto riivamisest pääsesin). Mul muidugi suhteliselt uus maastur ka, ja lollidesse kohtadesse ei pidanud ronima. Muide, kohutavalt vahva on jalutada mere ääres lume ja jäätormiga. See jääb kauaks meelde ning vahva ei ole jutumärkides, vaid siiralt öeldud.
Pöffil peaks käima. Ma olen niimoodi ka varasematel aastatel ka nii mõelnud, aga pole jõudnud. See aasta on asi natuke lootusrikkam, sest ma teadvustasin, et pöff käib enne, kui pöff läbi saab. Ennast tundes läheb seekord nagu alati.
Reedel ilmub ajakiri Naised, kus ma vastan mehe sõna küsimustele. Või mingi teine reede. Vastused läksid teele, nüüd kardan, et läksid liiga ülemeelikuks ja ausaks. Üks kollase meedia taustaga tuttav luges üle ning leidis, et on väga head ja kõneainet-küsimusi tekitavad, kuid naeratas sealjuures niimoodi, et ma ei tahtnud täpsemalt küsida.
Eestimaa Uhkuse lugusid kirjutan vaikselt, varsti hakkavad need eetrisse jõudma. Iga loo juures, mis seni on tehtud, olen natuke härdaks muutunud ja pooltel juhtudel on silmad märjaks läinud. Ma pean endale paksu nahka kasvatama, muidu on liiga raske seda teha.
21 november 2008
Savisaar teatri/katla hääletusest
Edgar Savisaare PR'lt saabus täna palve kõigile ajakirjanikele, et kui Eestis on veel vaba ajakirjandust, siis võiks aidata kaasa ühe teksti levikule. No ma siis levitan ja kasutan võimalust öelda, et see teema on pühapäeval ühe teemana ka Aivar Riisalu ja Igor Gräzini nädala kokkuvõttes.
Edgar Savisaar: eesti rahvas oskab otsustada
Muide, ega ma ei mäleta varasemast teemat, mis oleks uudistesaates ühe nädala jooksul olnud kolm korda esiuudis, ühe korra saate eesotsas ning täna, viiendal päeval tuleb vist kah (ma täpselt ei tea, pole päevatoimetaja).
Aga ma saan aru Postimehest ja Õhtulehest, kes seda teksti avaldada ei tahtnud. Seal on kokku võetud kõik see, mida Savisaar on sel teemal öelnud ning mida on korratud juba artiklites ja levitatud, ja väga uusi asju seal pole. Mõistlik otsus mitte avaldada.
Edgar Savisaar: eesti rahvas oskab otsustada
Muide, ega ma ei mäleta varasemast teemat, mis oleks uudistesaates ühe nädala jooksul olnud kolm korda esiuudis, ühe korra saate eesotsas ning täna, viiendal päeval tuleb vist kah (ma täpselt ei tea, pole päevatoimetaja).
Aga ma saan aru Postimehest ja Õhtulehest, kes seda teksti avaldada ei tahtnud. Seal on kokku võetud kõik see, mida Savisaar on sel teemal öelnud ning mida on korratud juba artiklites ja levitatud, ja väga uusi asju seal pole. Mõistlik otsus mitte avaldada.
14 november 2008
Lätlased
Täna hommikul läbi linna sõites ja ühe teatud reklaamikampaania plakateid nähes ning raadioreklaame kuuldes tekkis emotsioon, et Eestis on hea elada - lätlastel on lennujaam, meil kõik ülejäänud.
Mis kahjuks ei tähenda, et ma ise poleks ka reise alustanud Riia lennuväljalt. Tallinnast siiski tunduvalt rohkem, sest Riia lennujaam ei saa kunagi sinna tasemele, et ma lõpetan õhtul kell kaheksa töö ning saan veel samal õhtul lennukiga lennata kuhugi.
Mis kahjuks ei tähenda, et ma ise poleks ka reise alustanud Riia lennuväljalt. Tallinnast siiski tunduvalt rohkem, sest Riia lennujaam ei saa kunagi sinna tasemele, et ma lõpetan õhtul kell kaheksa töö ning saan veel samal õhtul lennukiga lennata kuhugi.
13 november 2008
Riigikogus
Eile oli Riigikogus vahelduseks hea istungit kuulata, tegin seal mingi hetk aega parajaks ning kuulasin rõdult üht arutelu. Mõnikord on jutud Riigikogus sellised, et haara peast kinni, aga eile oli kuidagi hea - koalitsioon ei ülbitsenud, vaid rääkis vabalt ja oli asjalik; opositsioon oli ka vastutasuks asjalik ja ei demagoogitsenud. Ettekanded ja küsimused olid selged, arusaadavad, humoorikad, aga mitte ülepingutatult naljakad.
Ma ei ütle, mis arutelu see oli, hakkate veel vaatama, kes rääkis ja kes küsis ning mis iganes järeldusi tegema.
Ma ei ütle, mis arutelu see oli, hakkate veel vaatama, kes rääkis ja kes küsis ning mis iganes järeldusi tegema.
07 november 2008
Milline autojuht on Savisaar?
Kuna Savisaared elavad Hundisilmal ja mina Kuusalus, siis Tallinna sõitmine tähendab ühe maantee läbimist. Ma ei tea, kas ma varem olen ka Edgar Savisaarega lähestikku sõitnud, aga täna ma panin seda igatahes tähele. Autonumbri järgi tundsin ära, sest ma olen oma töö jooksul korduvalt pidanud kuskil olema ja vaatama, millal Savisaar saabub, et talt midagi küsida.
Aga täna jah, kell umbes pool kümme. Kuskil Ruu küla kandis nägin tuttavat autonumbrit ja kui lugejad loodavad, et tuttavat numbrit nägin meeletu kiirusega tagant tulemas ja mööda tuiskamas, siis tegelikult oli vastupidi. Savisaar oli see, kes 90 km/h sõitis, mina olin see, kes talle järgi jõudis. Tema sõitis teisel rajal, mida tegelikult ei tohi. Ja mis oli äärmiselt tüütu.
Tüütu oli sellepärast, et ma pidin mõtlema nüüd sellele, et esiteks ei tohi ma esimesel rajal mööda sõita ja teiseks tähendaks möödasõitmine kiiruseületamist. Kõik teised muidugi tegid seda, aga mina mõtlesin kuni Jõelähtmeni, et kui ma nüüd mööda sõidan ja sellega kaks korda eeskirju rikun ja Savisaar (tegelikult oli neid autos kaks - Edgar juhtis ja Vilja istus kõrval) mu ära tunneb, siis on tal hea vajadusel ja tahtmisel mürgist märkust teha.
Kusjuures tagaolev auto ilmselt kirus meid, sest see minu mõtlemine blokkis natuke teed ära ning möödasaamiseks (kiirust ületades seega) pidi ta tegema järsu tõmbe kahe auto vahelt läbi.
Enne Jõelähtmet ma ikkagi sõitsin eest ära ja ta jäi minust maha, kuni Tallinna prügila juures on 30 piirang ja siis kogunesid kõik sel ajal olnud autod ühte troppi kokku. Pärast Maardu ärakeeramist (sealt edasi Tallinnani on täiesti mõistetamatul põhjusel 70 piirang (üks jupp ka 50km/h), kuigi tegelikult enamus sõidab 90-100 kilomeetrit tunnis, mistõttu oli politsei seal ükskord tervelt nelja autoga kahe kilomeetri peale) algas Savisaare autol uus noorus ja 70 alas sõitis ta 90-100'ga mulle kõigepealt järgi ja seejärel eest ära. Ma ise ka päris 70 ei sõitnud tegelikult.
Savisaare sõitmisega on meeles veel üks juhtum: ta kohtus Leedoga, meie kajastasime seda ning kasutasime katteplaaniks ka seda, kuidas Savisaar saabub. Pärast saadet vaataja helistab, et miks te ei öelnud, et ta valesti parkis. Meie ei pannud lugu tehes seda tähelegi. Järgmisel päeval siis krimiuudiste lõpetuseks rääkisime Allan Muugiga sellest valestiparkimisest eetris ja näitasime pilti. Pärast saadet vaataja helistab ja küsib, et miks me ei rääkinud sellest, et ta kõndis ka valesti üle tee. Seda ma polnud ise tähele pannud.
Aga täna jah, kell umbes pool kümme. Kuskil Ruu küla kandis nägin tuttavat autonumbrit ja kui lugejad loodavad, et tuttavat numbrit nägin meeletu kiirusega tagant tulemas ja mööda tuiskamas, siis tegelikult oli vastupidi. Savisaar oli see, kes 90 km/h sõitis, mina olin see, kes talle järgi jõudis. Tema sõitis teisel rajal, mida tegelikult ei tohi. Ja mis oli äärmiselt tüütu.
Tüütu oli sellepärast, et ma pidin mõtlema nüüd sellele, et esiteks ei tohi ma esimesel rajal mööda sõita ja teiseks tähendaks möödasõitmine kiiruseületamist. Kõik teised muidugi tegid seda, aga mina mõtlesin kuni Jõelähtmeni, et kui ma nüüd mööda sõidan ja sellega kaks korda eeskirju rikun ja Savisaar (tegelikult oli neid autos kaks - Edgar juhtis ja Vilja istus kõrval) mu ära tunneb, siis on tal hea vajadusel ja tahtmisel mürgist märkust teha.
Kusjuures tagaolev auto ilmselt kirus meid, sest see minu mõtlemine blokkis natuke teed ära ning möödasaamiseks (kiirust ületades seega) pidi ta tegema järsu tõmbe kahe auto vahelt läbi.
Enne Jõelähtmet ma ikkagi sõitsin eest ära ja ta jäi minust maha, kuni Tallinna prügila juures on 30 piirang ja siis kogunesid kõik sel ajal olnud autod ühte troppi kokku. Pärast Maardu ärakeeramist (sealt edasi Tallinnani on täiesti mõistetamatul põhjusel 70 piirang (üks jupp ka 50km/h), kuigi tegelikult enamus sõidab 90-100 kilomeetrit tunnis, mistõttu oli politsei seal ükskord tervelt nelja autoga kahe kilomeetri peale) algas Savisaare autol uus noorus ja 70 alas sõitis ta 90-100'ga mulle kõigepealt järgi ja seejärel eest ära. Ma ise ka päris 70 ei sõitnud tegelikult.
Savisaare sõitmisega on meeles veel üks juhtum: ta kohtus Leedoga, meie kajastasime seda ning kasutasime katteplaaniks ka seda, kuidas Savisaar saabub. Pärast saadet vaataja helistab, et miks te ei öelnud, et ta valesti parkis. Meie ei pannud lugu tehes seda tähelegi. Järgmisel päeval siis krimiuudiste lõpetuseks rääkisime Allan Muugiga sellest valestiparkimisest eetris ja näitasime pilti. Pärast saadet vaataja helistab ja küsib, et miks me ei rääkinud sellest, et ta kõndis ka valesti üle tee. Seda ma polnud ise tähele pannud.
06 november 2008
04 november 2008
Teder Riigikogus
Täna filmisime Riigikogus, kuidas õiguskantsler Indrek Teder läks täna põhiseaduskomisjoni. Üks riigikogulane ütles sisse astudes mulle selle peale: "Leidsite ka, keda promoda!"
Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.
Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.
30 oktoober 2008
60 päevaga kuulsaks
Kuulsin täna ettevõtmisest 60 päeva kuulsaks Uudistetoimetuse meilile tuli nende pressiteade, vist kuskilt enne olen ka kuulnud, aga ei meenu. Õhtuleht ja Reporter on neist midagi teinud, leidsin otsingumootorist.
Eks nad mingi tuntuse saavad.
Iseasi, kaua neil see kuulsus ja tuntus neil kestab. Selle neiu nimi, kes Koit Toomega väidetavalt suudles kuskil klubis, pole ilmselt enam paljudel meeles ning selle neiuga juhtunu oli ju ikkagi mitu korda sisurohkem (mis iganes sisuks seda nimetada), kui nende 60 päeva noorte ettevõtmine, mille puhul ma ei näe enam ette suuremat uudiseväärtust meedia jaoks, sest senised uudised on kirjutatud vist lihtsalt seetõttu, et selline ekperiment algas.
Üks võimalus on, et mingi meedia võtab lihtsalt vaevaks neid pidevalt kajastada, ükskõik, kas tutvusest või igavusest, aga sel juhul muutuvad nad kuulsaks vaid ühe selle kanali tarbijate jaoks, mida on alati vähem, kui nö lai avalikkus.
Aga iseasi, kui nad senisele lihtsalt niisama proovimisele satuksid mingi üleüldises kõneaines oleva skandaali sisse. Näiteks võrdse tundmatut Koidu X-i ja Iglesiase Elinat, kes on muutunud sümboliks. Kui mõne kohta neist tuleb mingi luukere välja, siis ilmselt jõuaks see rohkemate massideni. Ma ei mõtle siin mingit klubiseiklust (Kroonika, Õhtulehe, Justi jne sarnast), vaid midagi, mida ka Postimees, Eesti Päevaleht või meie suurelt kajastaksime. Ma isegi ei oska öelda, mis see võiks olla. Kui Ansip või Savisaar pressikonverentsil nendest räägiks, oleks see neil ka suhteliselt kindel laks orbiidile lendamiseks.
Ja lõppudelõpuks - oleksid nad päris alastifotod teinud, teeks see neid ikkagi tunduvalt kuulsamaks, kui praegutehtud tsirkus. Iseasi, kas nad sellist kuulsus tahavad.
Nende blogis soovitatakse heade asjadega tegeleda, aga heategevuse ei saa kuulsaks, kui seda teha projekti korras. Head asjad pääsevad meediasse ikkagi vaid siis, kui seda teha hingega, s.t võltsid anname-vaesele-süüa-kui-ajakirjanik-vaatab nähakse läbi.
Üks pisike häda on neil veel. Mis peaks olema nende hüüdnimi. Lihtsa elu Sille (ma muide olen olnud ta ajalooõpetaja:), Farmi Gabriel, Bussi Paavo, Inglesiase Elina - need kõik on lihtsad ja meeldejäävad väljendid. Aga mis nende nimi oleks? 60 päeva Kätlin? - no ei hääldu. Kuulsuse Ketlin - liiga üldine. Poisi nimi on üldse liiga keeruline, et niisama midagi tegemata meelde jääda.
Sellised mõtted, mis vastu ööd tekkisid. Ma võin ka eksida, kui keegi viitsib siin midagi arvata, siis lasku käia.
Eks nad mingi tuntuse saavad.
Iseasi, kaua neil see kuulsus ja tuntus neil kestab. Selle neiu nimi, kes Koit Toomega väidetavalt suudles kuskil klubis, pole ilmselt enam paljudel meeles ning selle neiuga juhtunu oli ju ikkagi mitu korda sisurohkem (mis iganes sisuks seda nimetada), kui nende 60 päeva noorte ettevõtmine, mille puhul ma ei näe enam ette suuremat uudiseväärtust meedia jaoks, sest senised uudised on kirjutatud vist lihtsalt seetõttu, et selline ekperiment algas.
Üks võimalus on, et mingi meedia võtab lihtsalt vaevaks neid pidevalt kajastada, ükskõik, kas tutvusest või igavusest, aga sel juhul muutuvad nad kuulsaks vaid ühe selle kanali tarbijate jaoks, mida on alati vähem, kui nö lai avalikkus.
Aga iseasi, kui nad senisele lihtsalt niisama proovimisele satuksid mingi üleüldises kõneaines oleva skandaali sisse. Näiteks võrdse tundmatut Koidu X-i ja Iglesiase Elinat, kes on muutunud sümboliks. Kui mõne kohta neist tuleb mingi luukere välja, siis ilmselt jõuaks see rohkemate massideni. Ma ei mõtle siin mingit klubiseiklust (Kroonika, Õhtulehe, Justi jne sarnast), vaid midagi, mida ka Postimees, Eesti Päevaleht või meie suurelt kajastaksime. Ma isegi ei oska öelda, mis see võiks olla. Kui Ansip või Savisaar pressikonverentsil nendest räägiks, oleks see neil ka suhteliselt kindel laks orbiidile lendamiseks.
Ja lõppudelõpuks - oleksid nad päris alastifotod teinud, teeks see neid ikkagi tunduvalt kuulsamaks, kui praegutehtud tsirkus. Iseasi, kas nad sellist kuulsus tahavad.
Nende blogis soovitatakse heade asjadega tegeleda, aga heategevuse ei saa kuulsaks, kui seda teha projekti korras. Head asjad pääsevad meediasse ikkagi vaid siis, kui seda teha hingega, s.t võltsid anname-vaesele-süüa-kui-ajakirjanik-vaatab nähakse läbi.
Üks pisike häda on neil veel. Mis peaks olema nende hüüdnimi. Lihtsa elu Sille (ma muide olen olnud ta ajalooõpetaja:), Farmi Gabriel, Bussi Paavo, Inglesiase Elina - need kõik on lihtsad ja meeldejäävad väljendid. Aga mis nende nimi oleks? 60 päeva Kätlin? - no ei hääldu. Kuulsuse Ketlin - liiga üldine. Poisi nimi on üldse liiga keeruline, et niisama midagi tegemata meelde jääda.
Sellised mõtted, mis vastu ööd tekkisid. Ma võin ka eksida, kui keegi viitsib siin midagi arvata, siis lasku käia.
Lennujaamaökonoomikast
Eile Berliinist tagasi tulles tekkis korraks vestlus lennule registreerijaga, et miks on kadunud elektroonilised Easyjeti check-in'i aparaadid, mis iseenesest olid mugavad. Ta vastas, et Lufthansa oli juba ammu algul analüüsinud, et aparaadid on kulukamad, kui traditsiooniline check-in, aga seda ei usutud. Aga nüüd ollakse aru saadud, et tööjõud ning kõikide reisijaid käsitsi registreerimine on odavam, kui masinaid hooldaja, inimesi õpetada ning klaarida kõike seda, mida inimesed suudavad valesti teha.
Niipalju siis e-värgist.
Niipalju siis e-värgist.
28 oktoober 2008
Päeva tsitaat
Päeva lause vääriline on Tarmo Lausing. Loopealse elurajooni avamine möödus enam-vähem normaalse ilmaga, päikegi paistis. Selleks ajaks, kui Savisaar lahkus, tulid aga äikesepilved ja paks rahe.
Lausing astus õue, vaatas taevasse ja ütles: "Nagu Savisaar lahkub, nii kustub ka päike." Kuradi kahju, et see kaamerasse ei jäänud.
Savisaar oli täna muide heas tujus, ei ühtegi solvangut meie aadressil.
Lausing astus õue, vaatas taevasse ja ütles: "Nagu Savisaar lahkub, nii kustub ka päike." Kuradi kahju, et see kaamerasse ei jäänud.
Savisaar oli täna muide heas tujus, ei ühtegi solvangut meie aadressil.
26 oktoober 2008
5804 km (4. osa)
Arvasin tegelikult, et olen reisi täiesti kirja pannud, aga nüüd meenus, et vaid poole. Kirjutan siis edasi suvisest reisist, mida tegime koos naisega kaardil vaadates otse alla Veneetsiani ja tagasi.
5. päev
Hommikul läbi paduvihma, tugeva äikese ja tormi Klagenfurti jõudes läks ilm ilusaks. Sealt edasi oligi ilm õnneks selline, et päeval paistis päike ja kui sadas, siis öösel.
Selle päeva lõpuks oli meil siiski midagi kindlat oodata - kinnipandud hotell veneetsia kandis. Seega päris vabad me sel päeval polnud, aga õnneks polnud selleks päevaks ka väga konkreetset plaani tehtud. Pigem oli vaid valik, kas sõidame majutuskohta otse või kaarega mingi linna kaudu, mille nime ma nüüd enam meenutada ei suuda.
Klagenfurt ise on täiesti mõttetu linn turismi mõttes - vanalinn suhteliselt olematu. Meie läksime sinna Minimunduse pärast. Arvasime, et oleme seal paar tundi, aga lõpuks läks 6 tundi.
Selle maaala väga suur ei ole, aga vaatamast on küllaga, tegime sellele tiiru peale, sõime ja tegime teise tiiru veel otsa. Kes sinnakanti satub, käige kindlasti ära.
Klagenfurtist hakkasime sõitma Istrana poole. See on linnulennult 30 km Veneetsiast põhja poole. Leidsime, et pole mõtet Veneetsiasse autoga sõita - parkla maksab päevas seal ropult, liiklus on hullem ning päris Veneetsiasse nagunii autoga ei saa ju.
Sõitsime mööda väiksemaid teid, mitte kiirteid. Vaatasime ka paari teeäärset linna, pikemalt peatusime ühes roomaaegse kindluse varemetes ulatuslikumad, kui ma kuskil näinud olen. Aga selle külastamine juhtus nii juhuslikult, et selle koht nime ma praegu enam üles ei leia. Aga kui keegi loodan siis reisivihjeid koos nimedega saada, siis võin lohutada, et ega see nüüd nii hea koht ka polnud, et selle nime mitteteadmine suur kaotus oleks.
Edasi sõitsime vaikselt Istrana poole, liiklus oli vaikne - peale ühe hullu tädi, kes kõrvalteelt ette sõitis ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas mu sel hetkel roolis olnud naine suutis tema eest kõrvale põigata tee keskele ning mitte riivata vastutulnud teist autot masinat. Kõnekümne sentimeetri mäng võis olla.
Vahepeal (meie tomtom'i kaarti väjalaskmise ja reisihetke vahepeal) on seal toimunud hoogne tee-ehitus, mistõttu meie veidi vananenud tomtomi kaartil olid kõik ringristmikud ja kahetasandilised ristmikud märgitud tavalisteks ristmikeks, ning paar korda sai ka mööda sõidetud õigest teeotsast ja siis tagasipööret otsitud. Üldse on nad põhjalikud ristmikemeistrid, parim lause, mida tomtom meile teatas oli: "Sõida ringristmikult otse edasi. Kuues mahassõit."
Muide - ilma navitarkvarata oleks olnud raske hakkama saada. No eks oleks sõitnud, terve ajalugu ju kaartide järgi autojuhid sõitnud, aga võimalus Klagenfurtis hotelli aadress sisse lüüa ning eestikeelseid käske kuulates oli hea sõita.
Hotellis panime asjad maha, sõitsime Istrana rongijaama, tegime endale selgeks, kuidas Veneetsiasse sõita, läksime hotelli tagasi, pesime ja läksime magama. Pehme voodi ja ülelakutud hotellituba oli nii mõnus üle nende autos ja motellis veedetud päevade.
6. päev
Käisime Veneetsias. Veneetsia oli täpselt selline, nagu Veneetsia on. Esimest korda elus käisin seal ja vaatamist oli palju. Midagi erilist ei juhtunud, millest jutustada, seega pikalt ei ole mõtet pajatada.
Lihtsalt edaspidi teadmiseks või neile, kes plaanivad minna - üks päev on Veneetsia jaoks liiga vähe. veneetsias on erinevadi piirkondi, millel igaühel oma hõng ja ühe päevaga pole kõike seda võimalik kogeda. Ehk kahe täispika päevaga. Gondliga me ei sõitnud, liiga kallis ja selle raha eest oleks see mõtetu olnud, palju efektiivsem oli end sättida liinilaeva tagaotsa tagurpidi istuma.
Meie otsus kasutada viimase teeotsa jaoks rongi oli väga õige. Lisaks tänu hotelli kaugemalasumisele kokkuhoitud rahale hoidsime kokku ka bensiiniraha ning erinevatel andmetel 25 või 58 eurot parklaraha. Rongipilet sinna ja tagasi kahele inimesele maksis kokku 13,60 eurot (üks ots ühele 3,40). Rongil tuli ka ümber istuda, seega käisime ka Trevisos, mis millegipärast jättis mulle väga hea ja armsa mulje, aga ma ei tea, miks - kuidagi omapärane oli lihtsalt oma töökuses, asjalikkuses ja samas kulunud väärikuses.
Õhtul nautisime jääle hotellitoas magamise võlusid, teades, et hommikul lahkume ning edasi pole meil plaanis hotellis ööbida (tegelikult jäi see üldse viimaseks ööks, kui magasime väljaspool autot).
5. päev
Hommikul läbi paduvihma, tugeva äikese ja tormi Klagenfurti jõudes läks ilm ilusaks. Sealt edasi oligi ilm õnneks selline, et päeval paistis päike ja kui sadas, siis öösel.
Selle päeva lõpuks oli meil siiski midagi kindlat oodata - kinnipandud hotell veneetsia kandis. Seega päris vabad me sel päeval polnud, aga õnneks polnud selleks päevaks ka väga konkreetset plaani tehtud. Pigem oli vaid valik, kas sõidame majutuskohta otse või kaarega mingi linna kaudu, mille nime ma nüüd enam meenutada ei suuda.
Klagenfurt ise on täiesti mõttetu linn turismi mõttes - vanalinn suhteliselt olematu. Meie läksime sinna Minimunduse pärast. Arvasime, et oleme seal paar tundi, aga lõpuks läks 6 tundi.
Selle maaala väga suur ei ole, aga vaatamast on küllaga, tegime sellele tiiru peale, sõime ja tegime teise tiiru veel otsa. Kes sinnakanti satub, käige kindlasti ära.
Klagenfurtist hakkasime sõitma Istrana poole. See on linnulennult 30 km Veneetsiast põhja poole. Leidsime, et pole mõtet Veneetsiasse autoga sõita - parkla maksab päevas seal ropult, liiklus on hullem ning päris Veneetsiasse nagunii autoga ei saa ju.
Sõitsime mööda väiksemaid teid, mitte kiirteid. Vaatasime ka paari teeäärset linna, pikemalt peatusime ühes roomaaegse kindluse varemetes ulatuslikumad, kui ma kuskil näinud olen. Aga selle külastamine juhtus nii juhuslikult, et selle koht nime ma praegu enam üles ei leia. Aga kui keegi loodan siis reisivihjeid koos nimedega saada, siis võin lohutada, et ega see nüüd nii hea koht ka polnud, et selle nime mitteteadmine suur kaotus oleks.Edasi sõitsime vaikselt Istrana poole, liiklus oli vaikne - peale ühe hullu tädi, kes kõrvalteelt ette sõitis ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas mu sel hetkel roolis olnud naine suutis tema eest kõrvale põigata tee keskele ning mitte riivata vastutulnud teist autot masinat. Kõnekümne sentimeetri mäng võis olla.
Vahepeal (meie tomtom'i kaarti väjalaskmise ja reisihetke vahepeal) on seal toimunud hoogne tee-ehitus, mistõttu meie veidi vananenud tomtomi kaartil olid kõik ringristmikud ja kahetasandilised ristmikud märgitud tavalisteks ristmikeks, ning paar korda sai ka mööda sõidetud õigest teeotsast ja siis tagasipööret otsitud. Üldse on nad põhjalikud ristmikemeistrid, parim lause, mida tomtom meile teatas oli: "Sõida ringristmikult otse edasi. Kuues mahassõit."
Muide - ilma navitarkvarata oleks olnud raske hakkama saada. No eks oleks sõitnud, terve ajalugu ju kaartide järgi autojuhid sõitnud, aga võimalus Klagenfurtis hotelli aadress sisse lüüa ning eestikeelseid käske kuulates oli hea sõita.
Hotellis panime asjad maha, sõitsime Istrana rongijaama, tegime endale selgeks, kuidas Veneetsiasse sõita, läksime hotelli tagasi, pesime ja läksime magama. Pehme voodi ja ülelakutud hotellituba oli nii mõnus üle nende autos ja motellis veedetud päevade.
6. päev
Käisime Veneetsias. Veneetsia oli täpselt selline, nagu Veneetsia on. Esimest korda elus käisin seal ja vaatamist oli palju. Midagi erilist ei juhtunud, millest jutustada, seega pikalt ei ole mõtet pajatada.
Lihtsalt edaspidi teadmiseks või neile, kes plaanivad minna - üks päev on Veneetsia jaoks liiga vähe. veneetsias on erinevadi piirkondi, millel igaühel oma hõng ja ühe päevaga pole kõike seda võimalik kogeda. Ehk kahe täispika päevaga. Gondliga me ei sõitnud, liiga kallis ja selle raha eest oleks see mõtetu olnud, palju efektiivsem oli end sättida liinilaeva tagaotsa tagurpidi istuma.
Meie otsus kasutada viimase teeotsa jaoks rongi oli väga õige. Lisaks tänu hotelli kaugemalasumisele kokkuhoitud rahale hoidsime kokku ka bensiiniraha ning erinevatel andmetel 25 või 58 eurot parklaraha. Rongipilet sinna ja tagasi kahele inimesele maksis kokku 13,60 eurot (üks ots ühele 3,40). Rongil tuli ka ümber istuda, seega käisime ka Trevisos, mis millegipärast jättis mulle väga hea ja armsa mulje, aga ma ei tea, miks - kuidagi omapärane oli lihtsalt oma töökuses, asjalikkuses ja samas kulunud väärikuses.
Õhtul nautisime jääle hotellitoas magamise võlusid, teades, et hommikul lahkume ning edasi pole meil plaanis hotellis ööbida (tegelikult jäi see üldse viimaseks ööks, kui magasime väljaspool autot).
22 oktoober 2008
Linnavalitsuse pressikonverents
BNS kirjutas just uudise, et Edgar Savisaar kritiseeris Tallinna linnavalitsuse pressikal ajakirjanudust: "Savisaar ütles kolmapäeval Eestile antud kohta ajakirjandusvabaduse tabelis kommenteerides, et Eesti ajakirjandusel on veel kõvasti arenguruumi. Savisaar küsis kolmapäeval Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsil irooniliselt, kas Eesti sai ajakirjandusvabaduse tabelis 4.-6. koha eest- või tagantpoolt lugedes."
BNS ei kirjutanud sellest, et ajakirjanikud said ka riielda munitsipaalpoodide kohta küsimuse eest. Savisaar rääkis natuke Nõmme turust ning seejärel sama palju aega sellest, et kui reformierakond on ajakirjanikele öelnud, et munitsipaalpood on halb, siis ei maksa seda iga nädal ikka teemaks võtta + natuke rääkis ta ka õllelibistamise kõrvale reformierakonna suuniste kuulamisest.
Mina sain ka suusõnalise kolaka. Raadio 4 tegi pärast pressikat eraldi intervjuud, mina ootasin oma järge. Kui minu operaator ka ligi tuli, katkestas ta vene keeles antud intervjuu ning ütles, et ta ei tohi enam intervjuud jätkata, sest muidu TV3 teeb õhtul nätaka, et Savisaar rääkis vene keeles. Mitte keegi ajakirjanik pole kunagi kritiseerinud mitte ühtegi poliitikut, et need annavad vene kanalitele vene keeles intervjuusid, see Savisaare kriitika polnud isegi vaimukas või naljakas.
Ok, meil on viimane kriitika vist isegi saates - vaatan lindi hiljem üle, kas meil on see helis ja pildis olemas (kui ei ole, siis ei saa ju ka saatesse panna), aga kindlasti poleks see saates, kui Savisaar oleks oma venekeelse intervjuu korralikult lõpetanud, ja läinud järgmiste intervjuude andmise juurde, mitte sinna vahepeale andnud järgi kiusatusele halvasti öelda.
BNS ei kirjutanud sellest, et ajakirjanikud said ka riielda munitsipaalpoodide kohta küsimuse eest. Savisaar rääkis natuke Nõmme turust ning seejärel sama palju aega sellest, et kui reformierakond on ajakirjanikele öelnud, et munitsipaalpood on halb, siis ei maksa seda iga nädal ikka teemaks võtta + natuke rääkis ta ka õllelibistamise kõrvale reformierakonna suuniste kuulamisest.
Mina sain ka suusõnalise kolaka. Raadio 4 tegi pärast pressikat eraldi intervjuud, mina ootasin oma järge. Kui minu operaator ka ligi tuli, katkestas ta vene keeles antud intervjuu ning ütles, et ta ei tohi enam intervjuud jätkata, sest muidu TV3 teeb õhtul nätaka, et Savisaar rääkis vene keeles. Mitte keegi ajakirjanik pole kunagi kritiseerinud mitte ühtegi poliitikut, et need annavad vene kanalitele vene keeles intervjuusid, see Savisaare kriitika polnud isegi vaimukas või naljakas.
Ok, meil on viimane kriitika vist isegi saates - vaatan lindi hiljem üle, kas meil on see helis ja pildis olemas (kui ei ole, siis ei saa ju ka saatesse panna), aga kindlasti poleks see saates, kui Savisaar oleks oma venekeelse intervjuu korralikult lõpetanud, ja läinud järgmiste intervjuude andmise juurde, mitte sinna vahepeale andnud järgi kiusatusele halvasti öelda.
13 oktoober 2008
Tont neid ajakirjanikke...
Huvitav on jälgida, kuidas meedia huviorbiidis olles minu enda kajastamisega asju juhtub.
Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.
Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.
Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.
Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.
Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.
Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.
Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.
Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.
Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.
Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.
07 oktoober 2008
Ansip ja tulnukas
Eilses Erisaates oli (vähemalt kuulu järgi pidi olema, ma saadet ei vaadanud) jutt sellest, et Ansip on tulnukas. Nad küsisid selle küsimuse ka valitsuse pressikonverentsil, kus Ansip siis olude sunnil tegema head nägu ja kaasa mängima, filosofeerides enda ja tulnuka sarnasuste üle.
Täna hommikul koeraga jalutades (ideaalne aeg lollide mõtete mõtlemiseks) tuli tekkis pähe üks huvitava paralleel. Ükspäev vaatasin TV6 pealt Stargate SG-1 osa, kus Pentagon lasi teha teleseriaali, mis enam-vähem sarnanes Tähevärava sündmustele. Seda juhuks, kui peaks saladus lekkima, siis nad saaksid naeruvääristada seda paljastusest, et see ju teleseriaalist pärit mõte.
Aga järsku on nii, et Ansip on tulnukas, kuid selle avalikukstulemise kartuses lasi Reformierakond ETV naljasaatel küsida (Allikmaa erakondlikku minevikku võiks ju meenutada) ning nüüd kui keegi peaks hakkama saladusele jälile jõudma, saaks öelda, et see ju ETV naljasaate teema.
Mõelda võiks ka sellele muidugi, et kui tähevärav on päriselt olemas, kuid Tähevärava film ja sari on organiseeritud Pentagoni poolt kattevarjuks, et avalikukstuleku korral saaks öelda, et see on ju teleseriaal.
Täna hommikul koeraga jalutades (ideaalne aeg lollide mõtete mõtlemiseks) tuli tekkis pähe üks huvitava paralleel. Ükspäev vaatasin TV6 pealt Stargate SG-1 osa, kus Pentagon lasi teha teleseriaali, mis enam-vähem sarnanes Tähevärava sündmustele. Seda juhuks, kui peaks saladus lekkima, siis nad saaksid naeruvääristada seda paljastusest, et see ju teleseriaalist pärit mõte.
Aga järsku on nii, et Ansip on tulnukas, kuid selle avalikukstulemise kartuses lasi Reformierakond ETV naljasaatel küsida (Allikmaa erakondlikku minevikku võiks ju meenutada) ning nüüd kui keegi peaks hakkama saladusele jälile jõudma, saaks öelda, et see ju ETV naljasaate teema.
Mõelda võiks ka sellele muidugi, et kui tähevärav on päriselt olemas, kuid Tähevärava film ja sari on organiseeritud Pentagoni poolt kattevarjuks, et avalikukstuleku korral saaks öelda, et see on ju teleseriaal.
26 september 2008
Reiljani kohtuasi
Nüüd on kohtuasi mõneks ajaks pausile läinud ja tahaks teha kokkuvõtte mis toimub. Kasvõi enda jaoks kuni emotsioonid ja mõtted värsked. Siis hea novembri lõpus ette võtta ja mälu värskendada.
Esiteks kõnede kuulamise (õigemini ettelugemise) ajaks kinniseks kuulutamine. Andku advokaadid mulle andeks, aga ma ei usu, et seda tehti ärisaladuse kaitseks. Prokurör on öelnud, et seal polnud mingit ärisaladust ehk siis neid kohti ei loetud ette. Mina arvan, et nendes kõnedes oli asi palju konkreetsem kui tunnistustes ning et sellest avalikkus teada ei saaks, kasutati ärasaladuse nippi, mille vastu vaidlemiseks polnud prokuröril tegelikult reaalset võimalustki. Iseasi muidugi, et Bergmanni sõnul pole parimad kõned (sealjuures üks ebaseaduslikuse kahtlusega "üks parimaid tõendeid") veel ettekandmisele tulnud. Aga samas - need, kes on neid materjale lugenud (ja ei ole ei kaitsjad ega prokurörid), ütlevad et seal pole midagi konkreetset. Aga need allikad pole ka väga erapooletud, vaid arvavad protsessist väga kallutatult.
Igatahes selle järgi, mida avalikkus on kuulnud (ja ma kordan, et see on vaid osa sellest, mis tegelikult on olnud ja veel tuleb, seega järgnev on kõik pooliku info põhjal), pole võimalik kedagi kolmikust süüdi mõista. Ärimeestest tunnistajad kinnitavad üksmeelselt, et Pärn pole lubanud maksta. Kusjuures seda nad mäletavad kõik vga selgelt, erinevalt muudest asjadest, aga eks see nii ole, et kohtus mäletatakse alati selgelt just seda osa, et "meie sõber on süütu". Aga kui pole maksta lubanud, siis süüdi ka pole. Pistisejuttude kuulamine iseenesest karistatav ju pole.
Aga selle kuulamisega on ka kahtlased lood. Ärimeestest tunnistajad räägivad küll presidendivalimistest, Rahvaliidust, nõudmisest ja 1,5 miljonist kroonist. Ka kohtumiskohtades, kontaktisikutest ja kohvis raha saatmise plaanist. Oleks nagu kindel laks ja trellis paistavad. Aga mis on ehk varju jäänud, kuigi on mainitud nii minu lugudes, kui teistes artiklites - kõik kuulmised on stiilis: "Sain Pärna jutust aru...", "oli emotsioon Pärna jutu põhjal". Ühesõnaga eeldused, arvamused. Mitte keegi pole öelnud, et Pärn ütles sõnaselgelt, et Reiljan on midagi nõudnud. Tegelikult on isegi prokurör öelnud, et kuskil pole kirjas/kuulda, et Reiljan küsis. Seega pole seni kõlanud ka midagi, mis võimaldaks Reiljani süüdi mõista. Aga see on s e n i. Kohtulik arutelu pole veel kaugeltki läbi.
Ja kui tõendid ütlevad (ma ei ütle midagi reaalselt toimunud olukorra kohta, vaid senikõlanud tõendite kohta) üks pole lubanud maksta ja teine pole küsinud, siis pole ka midagi vahendada ning Sild on ka süütu. Variant, et Sild on ise midagi korraldanud ja teinud isetegevust, on ka variant, aga sellega pole kohtus midagi teha, sest süüdistust ei saa käigu pealt muuta - prokurör ei saa öelda, et no ok, ma siis Reiljani ja Pärna ei süüdista, aga see Sild ise nõudis.
Aga mis on siis võimalikud versioonid toimunust:
1. Reiljan on pätt - kus suitsu, seal tuld. Ja kuigi tunnistused on ebakindlad, on raske uskuda, et kogu asi ka niisama on välja mõeldud. Kõik võib ju olla ikkagi nii, nagu süüdistus ütleb, sest kohus on kestnud 5 päeva, nendest 1 päev niisama vaidlemist ja kaks päeva on avalikkus saanud kuulata lünklikult.
2. Prokurör on pätt - sai käsu poliitilistest sfääridest, et leidku asi, mis kõlaks usutavalt ja avalikkusele arusaadavalt ning lööge Reiljan risti. Aga selle poliitilise käsu täitmiseks sellises mahus tõendite ja tunnistuste kokkusaamine tundub väga suure vandenõuteooriana.
2a. Prokuratuur on paranoiline - kuulis midagi pealt ja tõlgendas kohe oma rikutuse piirides. Aga ausad ärimehed ja poliitikud rääkisid vaid advokaaditasust, detailplaneeringu tasust jne. Kaitsjate lemmikteooria.
3. Sild on pätt - ehk ei teadnudki Reiljan midagi, vaid Sild õiendas kogu aeg "keldrites ja pööningutel" ja tegemist oli tema erasahkerdusega. Selline üldmulje on jätnud tunnistustest, aga kui ma peaksin tunnistajapingis vastama, kas keegi on öelnud, et Sild on pätt, peaksin ma vastama: "Ma ei mäleta, millise tunnistaja jutust täpselt on mulle jäänud selline mulje. Võib-olla on selline emotsioon üldse jäänud koridoris räägitud ajakirjanike jutust, mis segunes mõnikord lõõbiga ja ajakirjanike ajaviitsimiseks mõeldud hullumeelsete variantidega."
4. Ärimehed on pätid - üks kamp tahtis maja 180 miljoniga, aga võimalike konkurentide tõrjumiseks jaoks tehti ka 426 miljoniline pakkumine. Konkurente polnud, ja nüüd tahtsid ärimehed saada asja 180 miljoniga. Aga Reiljan võttis neilt tagatisraha ära ning väärib nüüd kättemaksu, mille jaoks punutigi see kuulujuttude võrgustik, mis koputaja kaudu ka prokuratuuri jms huviorbiiti jõudis. Tunnistajapukis on ärimehed kui ühest suust tunnistanud, et Reiljani tegevus tagatisrahadega oli nende arvates ebaseaduslik, kuigi üks kohtuotsus ütleb teistmoodi. Ministeeriumiinimesed on tunnistades öelnud, et riigile oli asi väga kasulik.
5. Tamm on pätt - komisjoni esimees on küsimärk. Miks hoiti ikka dokumente kinni? Kas on alust jutul, et lahkumisavaldus oli lihtsalt viisakas vallandamine? Kas ta ise ei püüdnud vahelt teha, on selle teooria mõte. Aga ma ei oska seda teooriat tõestada, aga neid küsimusi ei saa ma ka peast välja.
6. Pärn on pätt - tahtis endale vahelt teha ja toetusraha teistelt ärimeestelt kokku saada, kuigi temalt keegi midagi ei nõudnudki. Nõrk teooria.
6a. Pärn on lobamokk - Pruuli tunnistuse järgi tahtis ta juba ammu toetada Rahvaliitu, Vichmanni tunnistuse järgi on Pärn mees, kes rääkis palju. Järsku rääkis ta nii palju ja nii segaselt, et keegi ei saanud aru, kus üks jutt lõpeb ja teine algab. Lõpuks jõudis see loba ka Bergmanni kõrvu, kes ei saanud naljast aru.
Aga ajakirjanikel on muidugi pidu. Kui Reiljan süüdi jääb, saab küsida, kas hambahari on juba pakitud ja muid "intelligentseid küsimusi". Kui süütuks jääb, siis kuuleb kohtumaja trepilt atraktiivse ja müüva sajatuse kõigi aadressil.
Esiteks kõnede kuulamise (õigemini ettelugemise) ajaks kinniseks kuulutamine. Andku advokaadid mulle andeks, aga ma ei usu, et seda tehti ärisaladuse kaitseks. Prokurör on öelnud, et seal polnud mingit ärisaladust ehk siis neid kohti ei loetud ette. Mina arvan, et nendes kõnedes oli asi palju konkreetsem kui tunnistustes ning et sellest avalikkus teada ei saaks, kasutati ärasaladuse nippi, mille vastu vaidlemiseks polnud prokuröril tegelikult reaalset võimalustki. Iseasi muidugi, et Bergmanni sõnul pole parimad kõned (sealjuures üks ebaseaduslikuse kahtlusega "üks parimaid tõendeid") veel ettekandmisele tulnud. Aga samas - need, kes on neid materjale lugenud (ja ei ole ei kaitsjad ega prokurörid), ütlevad et seal pole midagi konkreetset. Aga need allikad pole ka väga erapooletud, vaid arvavad protsessist väga kallutatult.
Igatahes selle järgi, mida avalikkus on kuulnud (ja ma kordan, et see on vaid osa sellest, mis tegelikult on olnud ja veel tuleb, seega järgnev on kõik pooliku info põhjal), pole võimalik kedagi kolmikust süüdi mõista. Ärimeestest tunnistajad kinnitavad üksmeelselt, et Pärn pole lubanud maksta. Kusjuures seda nad mäletavad kõik vga selgelt, erinevalt muudest asjadest, aga eks see nii ole, et kohtus mäletatakse alati selgelt just seda osa, et "meie sõber on süütu". Aga kui pole maksta lubanud, siis süüdi ka pole. Pistisejuttude kuulamine iseenesest karistatav ju pole.
Aga selle kuulamisega on ka kahtlased lood. Ärimeestest tunnistajad räägivad küll presidendivalimistest, Rahvaliidust, nõudmisest ja 1,5 miljonist kroonist. Ka kohtumiskohtades, kontaktisikutest ja kohvis raha saatmise plaanist. Oleks nagu kindel laks ja trellis paistavad. Aga mis on ehk varju jäänud, kuigi on mainitud nii minu lugudes, kui teistes artiklites - kõik kuulmised on stiilis: "Sain Pärna jutust aru...", "oli emotsioon Pärna jutu põhjal". Ühesõnaga eeldused, arvamused. Mitte keegi pole öelnud, et Pärn ütles sõnaselgelt, et Reiljan on midagi nõudnud. Tegelikult on isegi prokurör öelnud, et kuskil pole kirjas/kuulda, et Reiljan küsis. Seega pole seni kõlanud ka midagi, mis võimaldaks Reiljani süüdi mõista. Aga see on s e n i. Kohtulik arutelu pole veel kaugeltki läbi.
Ja kui tõendid ütlevad (ma ei ütle midagi reaalselt toimunud olukorra kohta, vaid senikõlanud tõendite kohta) üks pole lubanud maksta ja teine pole küsinud, siis pole ka midagi vahendada ning Sild on ka süütu. Variant, et Sild on ise midagi korraldanud ja teinud isetegevust, on ka variant, aga sellega pole kohtus midagi teha, sest süüdistust ei saa käigu pealt muuta - prokurör ei saa öelda, et no ok, ma siis Reiljani ja Pärna ei süüdista, aga see Sild ise nõudis.
Aga mis on siis võimalikud versioonid toimunust:
1. Reiljan on pätt - kus suitsu, seal tuld. Ja kuigi tunnistused on ebakindlad, on raske uskuda, et kogu asi ka niisama on välja mõeldud. Kõik võib ju olla ikkagi nii, nagu süüdistus ütleb, sest kohus on kestnud 5 päeva, nendest 1 päev niisama vaidlemist ja kaks päeva on avalikkus saanud kuulata lünklikult.
2. Prokurör on pätt - sai käsu poliitilistest sfääridest, et leidku asi, mis kõlaks usutavalt ja avalikkusele arusaadavalt ning lööge Reiljan risti. Aga selle poliitilise käsu täitmiseks sellises mahus tõendite ja tunnistuste kokkusaamine tundub väga suure vandenõuteooriana.
2a. Prokuratuur on paranoiline - kuulis midagi pealt ja tõlgendas kohe oma rikutuse piirides. Aga ausad ärimehed ja poliitikud rääkisid vaid advokaaditasust, detailplaneeringu tasust jne. Kaitsjate lemmikteooria.
3. Sild on pätt - ehk ei teadnudki Reiljan midagi, vaid Sild õiendas kogu aeg "keldrites ja pööningutel" ja tegemist oli tema erasahkerdusega. Selline üldmulje on jätnud tunnistustest, aga kui ma peaksin tunnistajapingis vastama, kas keegi on öelnud, et Sild on pätt, peaksin ma vastama: "Ma ei mäleta, millise tunnistaja jutust täpselt on mulle jäänud selline mulje. Võib-olla on selline emotsioon üldse jäänud koridoris räägitud ajakirjanike jutust, mis segunes mõnikord lõõbiga ja ajakirjanike ajaviitsimiseks mõeldud hullumeelsete variantidega."
4. Ärimehed on pätid - üks kamp tahtis maja 180 miljoniga, aga võimalike konkurentide tõrjumiseks jaoks tehti ka 426 miljoniline pakkumine. Konkurente polnud, ja nüüd tahtsid ärimehed saada asja 180 miljoniga. Aga Reiljan võttis neilt tagatisraha ära ning väärib nüüd kättemaksu, mille jaoks punutigi see kuulujuttude võrgustik, mis koputaja kaudu ka prokuratuuri jms huviorbiiti jõudis. Tunnistajapukis on ärimehed kui ühest suust tunnistanud, et Reiljani tegevus tagatisrahadega oli nende arvates ebaseaduslik, kuigi üks kohtuotsus ütleb teistmoodi. Ministeeriumiinimesed on tunnistades öelnud, et riigile oli asi väga kasulik.
5. Tamm on pätt - komisjoni esimees on küsimärk. Miks hoiti ikka dokumente kinni? Kas on alust jutul, et lahkumisavaldus oli lihtsalt viisakas vallandamine? Kas ta ise ei püüdnud vahelt teha, on selle teooria mõte. Aga ma ei oska seda teooriat tõestada, aga neid küsimusi ei saa ma ka peast välja.
6. Pärn on pätt - tahtis endale vahelt teha ja toetusraha teistelt ärimeestelt kokku saada, kuigi temalt keegi midagi ei nõudnudki. Nõrk teooria.
6a. Pärn on lobamokk - Pruuli tunnistuse järgi tahtis ta juba ammu toetada Rahvaliitu, Vichmanni tunnistuse järgi on Pärn mees, kes rääkis palju. Järsku rääkis ta nii palju ja nii segaselt, et keegi ei saanud aru, kus üks jutt lõpeb ja teine algab. Lõpuks jõudis see loba ka Bergmanni kõrvu, kes ei saanud naljast aru.
Aga ajakirjanikel on muidugi pidu. Kui Reiljan süüdi jääb, saab küsida, kas hambahari on juba pakitud ja muid "intelligentseid küsimusi". Kui süütuks jääb, siis kuuleb kohtumaja trepilt atraktiivse ja müüva sajatuse kõigi aadressil.
23 september 2008
Hetkede valikust
Eile Reiljani protsessil tuli tõdeda, et asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kõige vähem vaja on.
Ehk siis eilsest. Suur osa sellest protsessist on väga veniv ja palju on selliseid protokollilisi küsimusi, mis prokuröril tuleb ära küsida ja tunnistajal vastata, et protokolli saaks kirja, aga kus pole mingit uudist. (huvitav oli vaadata, kuidas konkreetse jutuga ärimehed Kilp ja Vichmann selliste uurimiste peale kergelt ärritusid, et mis jutuveeretamine see olgu; näiteks siis, kui Kilbilt uuriti, et kui jäi mulje, et küsitakse valimisteks erakonnale, siis kuidas te Rahvaliiduni oma peas järeldamisega jõudsite, et miks te just Rahvaliitu selleks erakonnaks pidasite).
Aga kõigepealt räägiti eile hommikul räägiti 101. korda, kellel kui suur pakkumine oli. Selle jooksul helistati mulle kaks korda. Esimesel korral vajutasin kinni, teisel korral läksin ukse taha tagasi helistama, et mis siis ometi lahti, et mind nii paaniliselt vaja on. (See oli muide üks pank, kes arvas, et mul on pensionikindlustust vaja). Minu järel tuli ka ETV reporter välja. Kanal 2 oli selleks ajaks üldse ära läinud. Kui mina ja ETV välja tulime, oli küsimus a la stiilis "Kas te mäletate, kui suur oli konkurentide pakkumine". Rääkisin siis telefoniga kiiresti jutud ära, vahetasin paar sõna operaatoriga (nemad peavad väljas olema, õigemini - kaamerad peavad, aga neid ei jäta ju järelvalveta), rääkisin veidi ETV reporteriga ning läksin tagasi. ETV reporter jäi minust veel välja.
Aga kui ma sisse läksin, oli teemades tehtud tõsine edasiminek ja esimene küsimus, mida jälle kuulsin, oli stiilis: "...ja kellele see 1,5 miljonit presidendivalimiste toetuseks mõeldud sularaha pidi minema?" (no polnud mitte nii otsene küsimus, aga senist protsessi kulgu arvestades päris pöördeline). Ma võisin vanduda, et kõik saalisolnud naersid minu ja ETV üle, et me just sel hetkel koridoris olime. Ok, ilmselt mitte kõik, aga Rahvaliidu pressiesindaja ning minu arust ka Aivo Pärn vaatasid kelmikult küll minu arust.
Õnneks oli mu kõrval ajakirjanik, kes tegi endale märkmikusse stenogrammi ning temalt sain lugeda, mis vahepeal toimunud oli. Midagi ilma ei jäänud, salvestada ju sees nagunii ei tohi ning pärast intervjuuna sai asja ka kätte. Aga oli seda lisa tegevust vaja, niigi palju asju teha.
See meenutab juhtumit Riigikogus. Sai väliskomisjoni istungi lõppu oodatud. Ei mingit märki, et peaks lõppema. Tund möödus, ikka ei lõpe. Pole ka sellist kellaaega tulemas, et nad peavad lõpetama. Pärast pooleteisetunnist ootamist leidsin, et võiks kiiresti WC's käia. Minuti olin ära. Selle ajaga avanes uks ning kõik liikmed vajusid laiali. Ok, jälle ei jäänud millegist ilma, sest intervjuud sai kätte, aga töömahus on oluline vahe, kas saab nad kõik ukse tagant kätte või peab mööda lossi ringi luusima ja otsima-helistama, et kuhu keegi läks.
Ok, nüüd uuesti Liivalaia tänavale. Huvitav, kuidas Reiljan täna ajakirjanikke tervitab. Eile tänas irooniliselt, et temale tullakse toetust avaldama.
Ehk siis eilsest. Suur osa sellest protsessist on väga veniv ja palju on selliseid protokollilisi küsimusi, mis prokuröril tuleb ära küsida ja tunnistajal vastata, et protokolli saaks kirja, aga kus pole mingit uudist. (huvitav oli vaadata, kuidas konkreetse jutuga ärimehed Kilp ja Vichmann selliste uurimiste peale kergelt ärritusid, et mis jutuveeretamine see olgu; näiteks siis, kui Kilbilt uuriti, et kui jäi mulje, et küsitakse valimisteks erakonnale, siis kuidas te Rahvaliiduni oma peas järeldamisega jõudsite, et miks te just Rahvaliitu selleks erakonnaks pidasite).
Aga kõigepealt räägiti eile hommikul räägiti 101. korda, kellel kui suur pakkumine oli. Selle jooksul helistati mulle kaks korda. Esimesel korral vajutasin kinni, teisel korral läksin ukse taha tagasi helistama, et mis siis ometi lahti, et mind nii paaniliselt vaja on. (See oli muide üks pank, kes arvas, et mul on pensionikindlustust vaja). Minu järel tuli ka ETV reporter välja. Kanal 2 oli selleks ajaks üldse ära läinud. Kui mina ja ETV välja tulime, oli küsimus a la stiilis "Kas te mäletate, kui suur oli konkurentide pakkumine". Rääkisin siis telefoniga kiiresti jutud ära, vahetasin paar sõna operaatoriga (nemad peavad väljas olema, õigemini - kaamerad peavad, aga neid ei jäta ju järelvalveta), rääkisin veidi ETV reporteriga ning läksin tagasi. ETV reporter jäi minust veel välja.
Aga kui ma sisse läksin, oli teemades tehtud tõsine edasiminek ja esimene küsimus, mida jälle kuulsin, oli stiilis: "...ja kellele see 1,5 miljonit presidendivalimiste toetuseks mõeldud sularaha pidi minema?" (no polnud mitte nii otsene küsimus, aga senist protsessi kulgu arvestades päris pöördeline). Ma võisin vanduda, et kõik saalisolnud naersid minu ja ETV üle, et me just sel hetkel koridoris olime. Ok, ilmselt mitte kõik, aga Rahvaliidu pressiesindaja ning minu arust ka Aivo Pärn vaatasid kelmikult küll minu arust.
Õnneks oli mu kõrval ajakirjanik, kes tegi endale märkmikusse stenogrammi ning temalt sain lugeda, mis vahepeal toimunud oli. Midagi ilma ei jäänud, salvestada ju sees nagunii ei tohi ning pärast intervjuuna sai asja ka kätte. Aga oli seda lisa tegevust vaja, niigi palju asju teha.
See meenutab juhtumit Riigikogus. Sai väliskomisjoni istungi lõppu oodatud. Ei mingit märki, et peaks lõppema. Tund möödus, ikka ei lõpe. Pole ka sellist kellaaega tulemas, et nad peavad lõpetama. Pärast pooleteisetunnist ootamist leidsin, et võiks kiiresti WC's käia. Minuti olin ära. Selle ajaga avanes uks ning kõik liikmed vajusid laiali. Ok, jälle ei jäänud millegist ilma, sest intervjuud sai kätte, aga töömahus on oluline vahe, kas saab nad kõik ukse tagant kätte või peab mööda lossi ringi luusima ja otsima-helistama, et kuhu keegi läks.
Ok, nüüd uuesti Liivalaia tänavale. Huvitav, kuidas Reiljan täna ajakirjanikke tervitab. Eile tänas irooniliselt, et temale tullakse toetust avaldama.
17 september 2008
Celebrity Morph by MyHeritage
Igasuguseid asju mõeldakse netis välja - nüüd siis võimalus morfida oma nägu kuulsusega sarnaseks. Ja seda mitte suvalise kuulsusega, vaid sellega kelle näoga on sinu nägu kõige sarnasem. Minu puhul siis Elton Johniga.
MyHeritage: Celebrity Morph - Family photos - Dynasty
See minu pilt pole iseenesest väga õnnestunud, see oli ühelt fotosessioonilt nö naljapilt, kus proovisin teha nägu, mis oleks elevil ja üllatunud. Njah, näitlejat minust ei saa.
16 september 2008
Täitsa hea päev
Täna oli üle pika aja selline adrenaliinirohke päev. See pole paha pärast öeldud. Mulle täitsa meeldib see vahelduseks.
Ühesõnaga - sündmus oli valitsuskabineti kogunemine. Lahkusin sündmuskohalt 18.15 ning lugu sellest jõudis eetrisse kell kell 18.55 saates selle koha peal, kus ta planeeritud oli - esimese loona. Loo pikkus 3.05. Kusjuures täitsa saba ja sarvedega lugu. Lugu sai valmis siis, kui Märt oli tere öelnud ning saate teemade lint juba käis.
Ehk siis 40 minutiga toimetussesõit ja montaaž. Kui teised lugejad ehk ei saa selle erilisusest aru, siis ehk kolleegid ajakirjanikud ikka. Vähemalt teised teleinimesed peaksid saama küll.
Ärge saage valesti aru. See pole ideaal. Palju parem on töötada montaažis kell kaks päeval, teha lugu poolteist tundi, aga adrenaliin kulub mõnikord ära.
Ühesõnaga - sündmus oli valitsuskabineti kogunemine. Lahkusin sündmuskohalt 18.15 ning lugu sellest jõudis eetrisse kell kell 18.55 saates selle koha peal, kus ta planeeritud oli - esimese loona. Loo pikkus 3.05. Kusjuures täitsa saba ja sarvedega lugu. Lugu sai valmis siis, kui Märt oli tere öelnud ning saate teemade lint juba käis.
Ehk siis 40 minutiga toimetussesõit ja montaaž. Kui teised lugejad ehk ei saa selle erilisusest aru, siis ehk kolleegid ajakirjanikud ikka. Vähemalt teised teleinimesed peaksid saama küll.
Ärge saage valesti aru. See pole ideaal. Palju parem on töötada montaažis kell kaks päeval, teha lugu poolteist tundi, aga adrenaliin kulub mõnikord ära.
Palun tõlget
Ilmselt kesknoored ei pahanda, et ma nende pressiteadet levitan. Ja kuigi mu blogi pole pressilist või portaal, ei suuda ma jätta seda siin kirjutamata. Ma lihtsalt palun tõlget, mida nad öelda tahavad, sest lugesin seda kaks korda, aga ei suutnud Sisu üles leida. Mida nad öelda tahavad ja mis on selle mõte peale bla-bla?
Kesknoored: isegi Liis Lass ei suuda reforminoori enam päästa!
Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul tsiteeriti teda SLÕhtulehes valesti ja jäeti loodetavasti ekslikult mulje, justnagu ei hindaks ta Liis Lassi meediaalaseid oskusi ja kogemusi.
Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul on tuntud seltskonnahing Liis Lass väga kogenenud meediaga suhtlemisel ja peaks seega mõistma, et ajakirjanikel on tendents, kas siis tahtlikult või kogemata, asjadest valesti aru saada ja vastupidiselt tõlgendada. "Minu seisukohavõtt ei olnud mingil moel suunatud Liis Lassi vastu, vaid koolitamata ja harimata noororavate vastu, kes minu üllatuseks polegi saanud Liis Lassi ja teiste arvestatavate meediafiguuride tasemel nõustamist ja koolitust, mis kesknoorte jaoks on harjumuspärane ja iseenesestmõistev,” lausus Kotka.
„Mul on kahju noor-reformaritest, sest mitte üksnes minule on silma jäänud reforminoorte tõsine intellektuaalne puudujääk ja eriti, mis puudutab meediavaldkonda, sest ega muidu poleks uudis Liis Lassi koolitusest noororavatele meedias sedavõrd suure lainetuse kaasa toonud. Samas on noororavate seis sedavõrd lootusetu ja ma ei usu, et isegi Liis Lass neid päästa suudab.”
Siret Kotka lisab, et vastus küsimusele, kust on reforminoored saanud ebaprofessionaalse käitumise meedia suhtes, on tegelikult väga lihtne.
„See kõik tuleneb sellise praktiku, nagu Liis Lassi ning ka teiste meediaga manipuleerimise alal tuntud professionaalide puudumisest nende koolitusüritustelt,” lisas Kotka.
„Meie koolitusi väisavad tuntud professorid, majandusinimesed ja teised oma ala asjatundjad, nagu näiteks Linnar Priimägi, Heido Vitsur, Ülo Vooglaid, Tõnis Saarts, Raivo Vare ja Liis Lass oleks ideaalselt värskendavaks täienduseks meid külastavate oma ala asjatundjate plejaadile,” tõdes Kotka. „Samuti vastab absoluutselt tõele, et mõned päevad tagasi saatsime Liis Lassile kirja siira sooviga kutsuda teda oma noortekogu koolitustele esinema, sest ta on meie huviorbiidis olnud juba pikemat aega.”
11 september 2008
Valitsusest ka
Keegi küsis mult eile, miks ma ainult Keskerakonnast kirjutan. Nojah, aga mida valitsusest ikka arvata, neil niigi raske.
Reformierakond ei suuda oma valimislubadusi maha jätta. Ansip tunneb sealjuures siirast heameelt, kui saab rääkida ka millestki muust, kui rahast. Padar teeb rasket tööd (ja see on siiralt öeldud) ja tuleb igal hommikul tööle salalootuses, et ehk täna on 2+2 kokku vähealt 5. Aga ei ole. Kusjuures teised ministrid arvavad, et 2+2 on 6, kuid Padar teab pärast sügisprognoosi, et isegi 4 ei tule kokku. Laar vaatab kõrvalt ja kui korra mulle tundus, et asjad liiguvad ning valitsus on asjalikuks hakanud, siis nüüd saavad nad midagi eelarveks nimetatavat kokku ainult seetõttu, et peab, mitte et see päriselt valmis saaks.
Ja ma tõsiselt ei usu, et kui valitsus selle kokku saab ja Riigikokku saab, siis ei ava üks või teine koalitsioonierakond uuesti mingit teemat.
Reformierakond ei suuda oma valimislubadusi maha jätta. Ansip tunneb sealjuures siirast heameelt, kui saab rääkida ka millestki muust, kui rahast. Padar teeb rasket tööd (ja see on siiralt öeldud) ja tuleb igal hommikul tööle salalootuses, et ehk täna on 2+2 kokku vähealt 5. Aga ei ole. Kusjuures teised ministrid arvavad, et 2+2 on 6, kuid Padar teab pärast sügisprognoosi, et isegi 4 ei tule kokku. Laar vaatab kõrvalt ja kui korra mulle tundus, et asjad liiguvad ning valitsus on asjalikuks hakanud, siis nüüd saavad nad midagi eelarveks nimetatavat kokku ainult seetõttu, et peab, mitte et see päriselt valmis saaks.
Ja ma tõsiselt ei usu, et kui valitsus selle kokku saab ja Riigikokku saab, siis ei ava üks või teine koalitsioonierakond uuesti mingit teemat.
10 september 2008
Kojutulekul tekkinud mõtted armunud poisist ja kolmeliikmelisest kambast
Keskerakonna suhe IRL'i on kui meeleheitliku poisi suhe tüdrukusse, kellesse ta on armunud. Ehk muidu tubli poiss, ajab oma asja, kuid kõikvõimalikul juhul on tüdrukuga nõus, räägib nii tüdruku juuresolekul, kui ka tüdruku selja taga rõhutatult sama juttu, kui tüdruk.
Oi jah, kõlab kuidagi tuttavlikult, ma ise vist kunagi samasugune olnud ning mõned lugejad noogutavad nüüd peaga, aga lähme edasi.
See neiu on aga selline kange neiu, ei tee poisist suurt välja. Vaid niipalju, kui viisakus nõuab, mis muidugi poisile kannustavalt mõjub, nii et tüdruku viisakusavaldustele muu maailma mittetähelepanupööramist lausa vandenõuks peab. Aga neiu mängib hoopis vapralt ja rahuolevalt, kuigi ka natuke üleolevalt ja vanemat-targemat õde mängides, peamiselt kahe teise poisiga.
Armunud poisis tekitab see muidugi viha ning selle kolmese kamba pealiku vastu salvab igal võimalusel. Saadab isegi oma jüngreid otse poisi akna taha kollitama ja igal pool avalikult tagakirumisest rääkimata.
Hmm, mul on vist liiga pikk kodutee...
Ma muidugi vabandan, et ma IRLi tüdrukuks nimetan, see täna kojusõites pähetorganud paralleel lihtsalt nõuab nii, kuigi partei on minu peas meessoost olemus.
PS! Savisaare blogi on päris huvitav lugemine, palju huvitavam, kui Kesknädal. Iseasi, kas tema väidete-paralleelide-uskumustega nõus olla või mitte, aga poliitikute blogide seas täitsa värskendav.
Oi jah, kõlab kuidagi tuttavlikult, ma ise vist kunagi samasugune olnud ning mõned lugejad noogutavad nüüd peaga, aga lähme edasi.
See neiu on aga selline kange neiu, ei tee poisist suurt välja. Vaid niipalju, kui viisakus nõuab, mis muidugi poisile kannustavalt mõjub, nii et tüdruku viisakusavaldustele muu maailma mittetähelepanupööramist lausa vandenõuks peab. Aga neiu mängib hoopis vapralt ja rahuolevalt, kuigi ka natuke üleolevalt ja vanemat-targemat õde mängides, peamiselt kahe teise poisiga.
Armunud poisis tekitab see muidugi viha ning selle kolmese kamba pealiku vastu salvab igal võimalusel. Saadab isegi oma jüngreid otse poisi akna taha kollitama ja igal pool avalikult tagakirumisest rääkimata.
Hmm, mul on vist liiga pikk kodutee...
Ma muidugi vabandan, et ma IRLi tüdrukuks nimetan, see täna kojusõites pähetorganud paralleel lihtsalt nõuab nii, kuigi partei on minu peas meessoost olemus.
PS! Savisaare blogi on päris huvitav lugemine, palju huvitavam, kui Kesknädal. Iseasi, kas tema väidete-paralleelide-uskumustega nõus olla või mitte, aga poliitikute blogide seas täitsa värskendav.
29 august 2008
Kellaaegade needus
Natuke uudistesaate telgitagustest:
Kell 20 olev uudistesaade on halb, kui teised kõik on kell üheksa. Eelmisel pühapäeval kukkus alla lennuk. Järgmisel päeval küsis keegi, et miks TV3 ütles vaid, et kukkus alla, ohvrite arvust mitte sõnagi, kuigi teised rääkisid ohvrite arvust. Nojah, ohvrite arv tuli pool üheksa, ja me ei saanud öelda. Kahjuks paistab vaatajale ainult see, et Soiver ei ütle ohvrite arvu, seda, et Soiver saate ajal lappab arvutis BNS, CNN ja BBC lehekülgi (me saame saatejuhi laua tagant netis käia just sellise viimase info otsimiseks, kui mõnikord arva juhtub, et toimetuses pole vaba inimest saate ajal, et sellise info otsimist kellelegi delegeerida), välja ei paista.
Eile sama lugu. Presidentide välkkohtumine - avaldus pressile tuli kell 20.20. Mis tähendas seda, et kõigil teistel oli saatesse videopilt panna, meil ei olnud, sest kui sündmus toimus, tõmbas meie saade otsi juba kokku. Organiseerimise juba päeval otseülekannet, aga Elioni kaudu tegemise rikkus ära just sel päeval olnud Elioni valguskaabli avarii. Poolakad tellisid kohale ka otseülekandebussi, ning kell 19.55 saime kokkuleppele, et me saame nende abil teha otseülekande meie saatesse.
Aga a) ülekandebuss ei saanud ühendust satelliidiga õigeks ajaks (paksud pilved), b) Poola produtsent oli koos Poola presidendiga ja jäi ka hiljaks, mistõttu ülekandebuss ei saanud aru õigel ajal selget arusaama, mida poolakad täpselt tahavad ja mida meie tahame läbi poolakate, c) pärast selgus, et televisioonis loevad väikesed asjad, ehk kui sul on kasutada mitmesajamiljoniline satelliit, mitmemiljoniline ülekandebuss ja poolemilline kaamera, siis sellest ei piisa - mingi a la 3 krooni maksev numblakas oleks nagunii puudu olnud.
Kell 20 olev uudistesaade on halb, kui teised kõik on kell üheksa. Eelmisel pühapäeval kukkus alla lennuk. Järgmisel päeval küsis keegi, et miks TV3 ütles vaid, et kukkus alla, ohvrite arvust mitte sõnagi, kuigi teised rääkisid ohvrite arvust. Nojah, ohvrite arv tuli pool üheksa, ja me ei saanud öelda. Kahjuks paistab vaatajale ainult see, et Soiver ei ütle ohvrite arvu, seda, et Soiver saate ajal lappab arvutis BNS, CNN ja BBC lehekülgi (me saame saatejuhi laua tagant netis käia just sellise viimase info otsimiseks, kui mõnikord arva juhtub, et toimetuses pole vaba inimest saate ajal, et sellise info otsimist kellelegi delegeerida), välja ei paista.
Eile sama lugu. Presidentide välkkohtumine - avaldus pressile tuli kell 20.20. Mis tähendas seda, et kõigil teistel oli saatesse videopilt panna, meil ei olnud, sest kui sündmus toimus, tõmbas meie saade otsi juba kokku. Organiseerimise juba päeval otseülekannet, aga Elioni kaudu tegemise rikkus ära just sel päeval olnud Elioni valguskaabli avarii. Poolakad tellisid kohale ka otseülekandebussi, ning kell 19.55 saime kokkuleppele, et me saame nende abil teha otseülekande meie saatesse.
Aga a) ülekandebuss ei saanud ühendust satelliidiga õigeks ajaks (paksud pilved), b) Poola produtsent oli koos Poola presidendiga ja jäi ka hiljaks, mistõttu ülekandebuss ei saanud aru õigel ajal selget arusaama, mida poolakad täpselt tahavad ja mida meie tahame läbi poolakate, c) pärast selgus, et televisioonis loevad väikesed asjad, ehk kui sul on kasutada mitmesajamiljoniline satelliit, mitmemiljoniline ülekandebuss ja poolemilline kaamera, siis sellest ei piisa - mingi a la 3 krooni maksev numblakas oleks nagunii puudu olnud.
27 august 2008
Poolikud pressiteated tuleks keelata
Oleks minu teha, siis ma keelaks saata protestivaid pressiteateid teemal "sealt ei tohi raha ära võtta" ilma, et selle juures oleks ka kirjutatud, kust selle asemele peab võtma või milliseid makse tõsta, et raha katta.
Näiteks teade "Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon liitus kolmapäeval Lastekaitse Liidu protestiga sotsiaalministeeriumi kava vastu loobuda koolitoetuse maksmisest." Aga kas assotsiatsioon või Lastekaitse Liit pakkusid välja, millest selle asemel tuleks loobuda!? Ei.
See väljapakutav alternatiivne kärbe peab olema muidugi õiges suuruses (näiteks tuleb arvestada, et kõikidelt Riigikogu liikmetelt kuluhüvitiste ja ka kogupalga äravõtmine ei aita eelarvedefitsiidile eriti palju kaasa) ning ei tohi olla varem kõlanud, sest ühest kohast mitme asja katteks võtta ei saa (et ehk kui keegi on juba soovitanud kokkuhoiuks Riigikogu liikmete kuluhüvitise ära võtta, siis teine organisatsioon seda välja pakkuda ei tohi, nagu ei tohi pakkuda ka neid allikaid, mille pealt valitsus on juba plaaninud kokku hoida). Pakkuda võib ka näiteks maksude tõusu, aga ilma sellise alternatiivse allikata millegi kärpimise keelamist nõuda ei tohiks.
Sama nõue peab käima muidugi ka erakondade pressiteadete kohta. Selliseid rahanurumise/nõudmise pressiteateid on kõige lihtsam teha, aga neist on rahanäljas valitsusel suhteliselt vähe kasu, sest kui elu valitsuse vaba tahte järgi käiks, siis annaks nad kõigile kõvasti juurde.
Aga ma ei mõista neid pressiteateid väga hukka. Mulle endale jõudis täna pärale, et ma ise kaotan lapse pealt tulumaksusoodustuse äravõtmisega 12000 krooni. 12000! See on suur raha. Puhas raha, mis võiks mu taskus olla iga aasta, mitte vaid järgmisel aastal (saan aru, et järgmisel aastal selle eest ikka tagastatakse). Käsi kohe sügeleb ise ka nõudlikku pressiteadet tegema.
Näiteks teade "Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon liitus kolmapäeval Lastekaitse Liidu protestiga sotsiaalministeeriumi kava vastu loobuda koolitoetuse maksmisest." Aga kas assotsiatsioon või Lastekaitse Liit pakkusid välja, millest selle asemel tuleks loobuda!? Ei.
See väljapakutav alternatiivne kärbe peab olema muidugi õiges suuruses (näiteks tuleb arvestada, et kõikidelt Riigikogu liikmetelt kuluhüvitiste ja ka kogupalga äravõtmine ei aita eelarvedefitsiidile eriti palju kaasa) ning ei tohi olla varem kõlanud, sest ühest kohast mitme asja katteks võtta ei saa (et ehk kui keegi on juba soovitanud kokkuhoiuks Riigikogu liikmete kuluhüvitise ära võtta, siis teine organisatsioon seda välja pakkuda ei tohi, nagu ei tohi pakkuda ka neid allikaid, mille pealt valitsus on juba plaaninud kokku hoida). Pakkuda võib ka näiteks maksude tõusu, aga ilma sellise alternatiivse allikata millegi kärpimise keelamist nõuda ei tohiks.
Sama nõue peab käima muidugi ka erakondade pressiteadete kohta. Selliseid rahanurumise/nõudmise pressiteateid on kõige lihtsam teha, aga neist on rahanäljas valitsusel suhteliselt vähe kasu, sest kui elu valitsuse vaba tahte järgi käiks, siis annaks nad kõigile kõvasti juurde.
Aga ma ei mõista neid pressiteateid väga hukka. Mulle endale jõudis täna pärale, et ma ise kaotan lapse pealt tulumaksusoodustuse äravõtmisega 12000 krooni. 12000! See on suur raha. Puhas raha, mis võiks mu taskus olla iga aasta, mitte vaid järgmisel aastal (saan aru, et järgmisel aastal selle eest ikka tagastatakse). Käsi kohe sügeleb ise ka nõudlikku pressiteadet tegema.
Valitsuserakondade pressiteated
Ei tea, kas neid saades nutta või naerda. Ajakirjanikel muidugi lõbu laialt, teemasid on jne, aga riigi elanikuna ...
Lüües kokku matemaatika eelarve ja majandusprognoosi taga, siis on selge, et riigieelarve kokkusaamiseks ei piisa ei praegustest piirnumbritest ega ka kosmeetilistest maksumuudatustest. Erakonnad aga ei väsi saatmast pressiteateid, mille sõnum kõigi kolme erakonna peale kokku on, et kärpida ei või, isegi piirnumbreid tuleb suurendada ja samas makse ka puutuda ei tohi. Ainus asi, milles nad tundusid vahepeal kokkuleppele jõudvat, oli automaksu, nüüd pole selles ka enam kokkulepet.
Tundub, et poliitikas on põhimõte - põletame võimalikult palju sildu ära, et meil oleks võimalikult raske taganeda. Tõlkes siis - saadame võimalikult tihti võimalikult pretentsioonikaid pressiteateid, siis ei saa me järgi anda, sest rahvas jätaks sõnadesöömise meelde. Meenutab nõukogude armeed, et taganejad lastakse maha ning seda teades tehakse endale taganemine võimatuks. Lootuses, et siis on ainus valik pimesi edasi tormata ja vastane lihtsalt lömastada. /Taganejate mahalaskmist kasutas vähemasti maailmasõja ajal ka USA armee/. Aga mina, rumal, arvasin, et poliitika pole sõda, vaid laua taga lahenduse leidmine.
Üks konkreetne näide ka - IRL saatis eile pressiteate, kus ütles, et kärpeid ei tohi teha, selle asemel nõustuti tulumaksureformi ehk vähendamise ärajätmisega. Eirates täiesti rahandusministeeriumi juttu, et tulumaksust laekuva rahaga lapiks hädavaevu suvisest majandusprognoosist selgunud täiendava puudujäägi, ja seega poleks see rohi juba enne teadaolnud ministrite 9 mld kroonise ülemääraste soovide (mis eraldivõetuna on täiesti õige kurtmine suures osas, aga elu on karm kahjuks) jaoks. Seega nad kas ei kuula rahandusministrit või loodavad, et rahvas ei saa aru.
Rahandusministrilt ootaks iseenesest ausat ja selget seletust, kust kohast nad loodavad järgmisel aastal nii suurt karvu. Isegi Eesti Pank imestas täna selle üle (muidugi neile omases tagasihoidlikus keeles).
Lisatud 20.02: õnneks siiski sellisest sõjaseisukorrast õhtuks loobuti - reformierakond tegi avalduse, mille tõlge on: kui vaja, oleme kõigega nõus (iseenesest riigimehelik) ning IRL ütles ainuvõimaliku variandi: räägime. Eks näis, kauaks sellist konstruktiivsust jätkub.
Lüües kokku matemaatika eelarve ja majandusprognoosi taga, siis on selge, et riigieelarve kokkusaamiseks ei piisa ei praegustest piirnumbritest ega ka kosmeetilistest maksumuudatustest. Erakonnad aga ei väsi saatmast pressiteateid, mille sõnum kõigi kolme erakonna peale kokku on, et kärpida ei või, isegi piirnumbreid tuleb suurendada ja samas makse ka puutuda ei tohi. Ainus asi, milles nad tundusid vahepeal kokkuleppele jõudvat, oli automaksu, nüüd pole selles ka enam kokkulepet.
Tundub, et poliitikas on põhimõte - põletame võimalikult palju sildu ära, et meil oleks võimalikult raske taganeda. Tõlkes siis - saadame võimalikult tihti võimalikult pretentsioonikaid pressiteateid, siis ei saa me järgi anda, sest rahvas jätaks sõnadesöömise meelde. Meenutab nõukogude armeed, et taganejad lastakse maha ning seda teades tehakse endale taganemine võimatuks. Lootuses, et siis on ainus valik pimesi edasi tormata ja vastane lihtsalt lömastada. /Taganejate mahalaskmist kasutas vähemasti maailmasõja ajal ka USA armee/. Aga mina, rumal, arvasin, et poliitika pole sõda, vaid laua taga lahenduse leidmine.
Üks konkreetne näide ka - IRL saatis eile pressiteate, kus ütles, et kärpeid ei tohi teha, selle asemel nõustuti tulumaksureformi ehk vähendamise ärajätmisega. Eirates täiesti rahandusministeeriumi juttu, et tulumaksust laekuva rahaga lapiks hädavaevu suvisest majandusprognoosist selgunud täiendava puudujäägi, ja seega poleks see rohi juba enne teadaolnud ministrite 9 mld kroonise ülemääraste soovide (mis eraldivõetuna on täiesti õige kurtmine suures osas, aga elu on karm kahjuks) jaoks. Seega nad kas ei kuula rahandusministrit või loodavad, et rahvas ei saa aru.
Rahandusministrilt ootaks iseenesest ausat ja selget seletust, kust kohast nad loodavad järgmisel aastal nii suurt karvu. Isegi Eesti Pank imestas täna selle üle (muidugi neile omases tagasihoidlikus keeles).
Lisatud 20.02: õnneks siiski sellisest sõjaseisukorrast õhtuks loobuti - reformierakond tegi avalduse, mille tõlge on: kui vaja, oleme kõigega nõus (iseenesest riigimehelik) ning IRL ütles ainuvõimaliku variandi: räägime. Eks näis, kauaks sellist konstruktiivsust jätkub.
26 august 2008
Tallinna linnavalitsuse uus tase
Tallinna linnavalitsus muutub järjest kinnisemaks. Kõigepealt ei osale linnapea istungijärgsetel pressikonverentsidel. Nüüd siis potsatas just postkasti teade Raepressilt:
"Lugupeetud ajakirjanikud, Tallinna Linnavalitsuse istung toimub kolmapäeval, 27. augustil tavapärasest erineval ajal - kell 15.00. Istungile pressikonverentsi ei järgne!"No mida. Samal ajal nad kurdavad, et linnaasjadest ei räägita. Ma tean, nüüd küsiks Savisaar või keegi teine vastu, et "Millal sa Soiver ise viimati linnavalitsuse pressikal käisid?". Ütlen ausalt - terve igaviku pole käinud. Aga selles pole küsimus. Ajakirjanikul (või väljaandel) on õigus otsustada, kas lähme või ei lähe. Mitte, et linnavalitsus otsustab, et teema täna istungi ära, aga ajakirjanike jaoks kõige loogilisemat, mugavamat ja lihtsamat moodust infot saada ja kommentaare küsida me ei tee. Kevadel käisin ise ka seal heameelega, ikkagi Eesti suurim linn ning jättes poliitilise vahu kõrvale (olemaks õiglane, lisan, et seda on ka valitsuse pressikonverentsil), siin toimuv on inimestele oluline.
24 august 2008
Lennundusest
Teleäri loetakse karmiks, aga ma ei kadesta lennunduses tegutsejaid.
Ostsin endale sügiseks lennupileti Easyjetiga, sellest läks toimetuses lahti väike vestlus teemal, mis lennufirmaga lennata tasub ja hindadest jne. Soovitan kõigil lugeda Estonian Airi blogist üht sissekannet teemal, kuhu üldse Tallinnast lennata tasub.
Seal sissekandes on juttu ka sellest, et mida odavam, seda populaarsem. Keegi Postimehe kommentaarides arvutas välja, et Easyjetil on omahind Berliini lennuks 7000 eurot ja selle raha saamiseks peab iga reisija maksma umbes 70 eurot (rusikareegli 70% täituvust järgi). Nojah, ma ise pole kunagi ostnud Easyjeti piletit päevadele, kus nad tahavad saada üle 300 krooni koos maksudega. Kunagi lendasin Berliini ka Easyjeti ja Estonian Airi omavahelise hinnasõja ajal 1 euroga.
Kunagi vastas Äripäevas Olev Schults Berliini teemalisele küsimusele väga ilmekalt, näitamaks lennufirmade valu, miks lennata kahjumiga liinil: "Miks ei soovi Estonian Air konkureerida teiste lennufirmadega, ning lihtsalt sulgeb liini. Tallinn-Berliin. Antud juhul kingitus Easyjet'ile?
Tallinna-Berliini vahel on alati lennanud eriti hinnatundlik reisija, millist tootis ja toodab eelkõige easyJet Saksamaa poolelt. Meile ei olnud see liin kasumlik ja julgen ka kahelda easyJet’i suures edus sellel liinil. Estonian Air sekkus omal ajal Berliini turule eelkõige testimaks oma suutlikkust õppida mängima vastu tõelist low-cost operaatorit. Nõukogu ja juhtkond teadsid, et ettevõte kaotab seal raha, kuid arvestades, et Berliin töötab ainult otseturuna (mitte edasilendamisvõimalustega hub-ina), siis oli võimalus oma kulustruktuuri easyJet’i vastu testida heaks investeeringuks."
Nordea Eesti juht (nime ei mäleta, aga eelmine, mitte Kraft) rääkis kunagi, et panganduses on ütlus teemal, kuidas miljonäriks saada: "Tuleb asutada lennufirma. Aga enne pead miljardär olema, muidu miljonäriks ei saa."
Ostsin endale sügiseks lennupileti Easyjetiga, sellest läks toimetuses lahti väike vestlus teemal, mis lennufirmaga lennata tasub ja hindadest jne. Soovitan kõigil lugeda Estonian Airi blogist üht sissekannet teemal, kuhu üldse Tallinnast lennata tasub.
Seal sissekandes on juttu ka sellest, et mida odavam, seda populaarsem. Keegi Postimehe kommentaarides arvutas välja, et Easyjetil on omahind Berliini lennuks 7000 eurot ja selle raha saamiseks peab iga reisija maksma umbes 70 eurot (rusikareegli 70% täituvust järgi). Nojah, ma ise pole kunagi ostnud Easyjeti piletit päevadele, kus nad tahavad saada üle 300 krooni koos maksudega. Kunagi lendasin Berliini ka Easyjeti ja Estonian Airi omavahelise hinnasõja ajal 1 euroga.
Kunagi vastas Äripäevas Olev Schults Berliini teemalisele küsimusele väga ilmekalt, näitamaks lennufirmade valu, miks lennata kahjumiga liinil: "Miks ei soovi Estonian Air konkureerida teiste lennufirmadega, ning lihtsalt sulgeb liini. Tallinn-Berliin. Antud juhul kingitus Easyjet'ile?
Tallinna-Berliini vahel on alati lennanud eriti hinnatundlik reisija, millist tootis ja toodab eelkõige easyJet Saksamaa poolelt. Meile ei olnud see liin kasumlik ja julgen ka kahelda easyJet’i suures edus sellel liinil. Estonian Air sekkus omal ajal Berliini turule eelkõige testimaks oma suutlikkust õppida mängima vastu tõelist low-cost operaatorit. Nõukogu ja juhtkond teadsid, et ettevõte kaotab seal raha, kuid arvestades, et Berliin töötab ainult otseturuna (mitte edasilendamisvõimalustega hub-ina), siis oli võimalus oma kulustruktuuri easyJet’i vastu testida heaks investeeringuks."
Nordea Eesti juht (nime ei mäleta, aga eelmine, mitte Kraft) rääkis kunagi, et panganduses on ütlus teemal, kuidas miljonäriks saada: "Tuleb asutada lennufirma. Aga enne pead miljardär olema, muidu miljonäriks ei saa."
22 august 2008
Sõnade järjekord
Lugesin just BNSi uudist parkimisest Pirital. Seal sees oli lause: "Tallinna linnapea Edgar Savisaar tõdes reedel kohtumisel Pirita linnaosavanema Tiit Terikuga, et viimasel oli tasulise parkimise vastu õigus sõna võtta, kuna..."
Mis kurat! Kas nüüd hakkab Savisaar ütlema, kellel on õigus midagi öelda ja kellel mitte. Vihastasin lausa.
Siis rahunesin ja mõtlesin, et loeks ka ikka originaali (linnavalitsuse pressiteadet). Seal oli kirjas: "Oma ringkäigul Pirital tõdes linnapea, et Pirita linnaosa vanemal Tiit Terikul oli tasulise parkimise vastu sõna võttes õigus, kuna..."
Hoopis teine mõte ju! Vaat mis teeb üks sõna teises kohas.
Mis kurat! Kas nüüd hakkab Savisaar ütlema, kellel on õigus midagi öelda ja kellel mitte. Vihastasin lausa.
Siis rahunesin ja mõtlesin, et loeks ka ikka originaali (linnavalitsuse pressiteadet). Seal oli kirjas: "Oma ringkäigul Pirital tõdes linnapea, et Pirita linnaosa vanemal Tiit Terikul oli tasulise parkimise vastu sõna võttes õigus, kuna..."
Hoopis teine mõte ju! Vaat mis teeb üks sõna teises kohas.
21 august 2008
5804 km (3.osa)
4. päev
Sel päeval jõudsime Austriasse pärast põgusat Bratislavas ringikäimist (ei jätnud linn mulle erilist muljet), sealhulgas ka poeskäimist - ostsime sealt pärast väikest otsimist TomTomi navigatsiooniseadmele Lääne-Euroopa kaardi. Enne olime lootnud saada Lääne-Euroopas hakkama paberkaardiga, aga mõtlesime, et tühja kah - maksab küll korralikult, aga elektrooniline abi on ikka väga-väga hea. Hiljem sai selle üle väga õnnelik oldud, sest linnade vahel annab veel kaardi järgi sõita, aga kuskil linnas oleksime paberi järgi väga ära eksinud. Ainus jama on see, et poest saadud kaart on vana versioon (ei tea, kas oli poeriiulile näidisena seisma jäänud) - ja nüüd vaidlen ma TomTomi supportiga, kas ma poest ostes peaksin saama müügi hetkel uusima kaardi või ei.
Aga sellest hommikust alates luban ma endale edaspidi teha reisiplaane veidi inimlikult - õige tihti juhtus, et päeva alustasime ringivaatamisega, siis sõime ja siis hakkasime järgmisesse kohta minema. See tähendab aga seda, et päeva esimene vaatamisväärsus või linn on nagu läbi udu - kohvi pole saanud, hommikust pole söönud ja õieti pole veel üleski ärganud. Vastik. Mitte väga, aga võiks paremini.
Austria esimene linn oli Hainburg. Selline armsa vanalinnaga linn, kuid juba nähtud vanalinnu arvestades ei midagi väga erilist. Vaikne linn, see mulje jäi ka. Nädalapäev oli pühapäev ja see tähendas, et kõik poed olid kinni. Ka turismiinfopunkt ei töötanud, sest oli pühapäev.
Järgmises linnas plaanisime vaadata rooma varemeid. Esiteks avastasime, et need on tunduvalt väiksemad ja igavamad, kui arvasime. Teiseks avastasime, et nad tahavad selle eest 8 eurot. Kolmas avastus oli õnneks parem - nimelt aia tagant nägi sama hästi.
Tänu sellele me teamegi, et polnud midagi erilist. Ma ei hakka varemete piltigi üles panema, panen hoopis minule varemetest suurema mulje jätnud autost. Esimest korda elus tegin ka võõra auto kõrval pilti. Nõme, ma tean, aga minu sees on ju ikka väike poiss ka olemas.
Edasi sõitsime enm-vähem peatumata läbi väikest Austria linnakeste. Kõik olid sellised pisikesed ja armsad, aga sellistes pisilinnades polnud tunnet, et nüüd oleks see midagi erilist või et mõnel neist oleks omapära. Tegelikult oleks neis kõigis midagi vaadata kindlasti olnud, aga pigem oleks see olnud sellist sorti atraktsioon, mille üle kohalik mavalitsus oleks jube uhke olnud, kuid mis oleks pannud õlgu kehitama. Umbes nii, nagu iga Eesti omavalitsus on kirjutanud oma arengukavasse, et arendavad turismi, mõistmata, et loodus on neil selline, nagu igal pool mujal, kirik on täiesti tavaline ning midagi muud neil polegi.
Suurema peatuse tegime ühes poelinnakus (omamoodi sümboolne turistide kohta, eks) Parndorfi läähedal.
Aga seda ei teinud me ostlemise pärast (mäletate, pühapäev, kõik kinni nagunii), vaid selle välimus oli midagi täiesti erilist. Nägime seda kaugelt mööda sõites ja keerasime isegi tagasi. Arvasime, et see on mingi linn või loss või muud sellist. Kuid oli hoopis pisikeste kallite riiete poodidest tekkinud linnak. vaatad suu ammuli. Siinolevalt fotolt ei paista vaateaknad, kuid needki olid väga stiilsed ja üksteisega kokkusobivad. Kokku võis seal olla umbes sadakond suuremat ja väiksemat poodi. Muidugi kõige ääres oli kaubanduskeskustele kohustuslik hüpermarket. Mis oli ka muidugi kinni. 
Seejärel jälle peatumata läbi väikeste linnakeste. Plaan oli jõuda õhtuks Klagenfurti, ja seal ööbida, aga siis leidsime koha, mis meie plaanid ära lõpetas. Umbes kella nelja paiku Eisenstadti linna. Ahhh, kui ilus linn. Seda esiteks, selles linnas olev loss on kui muinasjutust välja astunud. Kusjuures eraomanduses, aga Viinis elav vanaproua on andnud linnale loa tegeleda seal igasuguste asjadega. Muide, ka fotol on näha, et selle lossi ees on muruplats, nagu ikka, aga see on tegelikult parkla katus - selle all on kolmekorruseline parkimismaja. Mis maksis kõva raha, ja sellepärast parkisid enamus kõrvaltänavatele, kus oli pühapäeva puhul tasuta. Aga meie käisime selles kohas ka ekskursioonil. Toimus see saksa keeles, sest teisi keeli lihtsalt polnud, aga enam-vähem saime aru, millest giid rääkis ja mida tegi. Just nimelt - tegi. See oli kõige atraktiivsem tuur, mida näinud olen. Esiteks jagati neljale külastajale nimekaardid ja määrati rollid ja erinevates tubades pandi neid siis mõisarahvast mängima. Muidugi jõukohaselt, ehk nemad seisid ja giid näitas, kuidas teenijad neid teenisid jne. Lisaks veel muusikapalad tubades, selles linnas on tegutsenud ju ikkagi Haydn.
Aga siis - suures saalis toimus õhtuse kontserdi proov: sealse suvekooli koorilaulu töötoas osalenud inimesed harjutasid Robbie Williamsi ja ... laulude laulmist. 140 inimest! Ja orkester! Laululahingu koorid on kökimöki seal juures. Ka laulude seaded olid vaheldusrikkad, ja üllatuslikud. Laululahingu seaded olid kohutavalt igavad selle kõrval. Augustis hiljem Meie Mehe tuuril kuuldud Suisapäisa esinemine oli piinlik ja masendav selle juures.. Kiiresti sai tehtud otsus - meie sellest linnast enne kontserti ei lahku. Ja ootasimegi õhtuni. Kontsert oli tasuta.
Pärast kontserti oli kell palju, me olime mitusada km ja kaks linna maas oma reisiplaanist, hing kiirteele jõudes hakkas tulema sellist paduvihma, et enam-vähem kõik autod tõmbasid teeäärsetesse parkimistaskutesse ja ootasid äikesetormi möödumist. Õhtuks oli meil plaan jõuda Klagenfurti motelli, aga jõudsime sinna öö läbi puhates ja sõites alles vastu hommikut. Vihm jäi õnneks järgi.
Sel päeval jõudsime Austriasse pärast põgusat Bratislavas ringikäimist (ei jätnud linn mulle erilist muljet), sealhulgas ka poeskäimist - ostsime sealt pärast väikest otsimist TomTomi navigatsiooniseadmele Lääne-Euroopa kaardi. Enne olime lootnud saada Lääne-Euroopas hakkama paberkaardiga, aga mõtlesime, et tühja kah - maksab küll korralikult, aga elektrooniline abi on ikka väga-väga hea. Hiljem sai selle üle väga õnnelik oldud, sest linnade vahel annab veel kaardi järgi sõita, aga kuskil linnas oleksime paberi järgi väga ära eksinud. Ainus jama on see, et poest saadud kaart on vana versioon (ei tea, kas oli poeriiulile näidisena seisma jäänud) - ja nüüd vaidlen ma TomTomi supportiga, kas ma poest ostes peaksin saama müügi hetkel uusima kaardi või ei.
Aga sellest hommikust alates luban ma endale edaspidi teha reisiplaane veidi inimlikult - õige tihti juhtus, et päeva alustasime ringivaatamisega, siis sõime ja siis hakkasime järgmisesse kohta minema. See tähendab aga seda, et päeva esimene vaatamisväärsus või linn on nagu läbi udu - kohvi pole saanud, hommikust pole söönud ja õieti pole veel üleski ärganud. Vastik. Mitte väga, aga võiks paremini.
Austria esimene linn oli Hainburg. Selline armsa vanalinnaga linn, kuid juba nähtud vanalinnu arvestades ei midagi väga erilist. Vaikne linn, see mulje jäi ka. Nädalapäev oli pühapäev ja see tähendas, et kõik poed olid kinni. Ka turismiinfopunkt ei töötanud, sest oli pühapäev.Järgmises linnas plaanisime vaadata rooma varemeid. Esiteks avastasime, et need on tunduvalt väiksemad ja igavamad, kui arvasime. Teiseks avastasime, et nad tahavad selle eest 8 eurot. Kolmas avastus oli õnneks parem - nimelt aia tagant nägi sama hästi.
Tänu sellele me teamegi, et polnud midagi erilist. Ma ei hakka varemete piltigi üles panema, panen hoopis minule varemetest suurema mulje jätnud autost. Esimest korda elus tegin ka võõra auto kõrval pilti. Nõme, ma tean, aga minu sees on ju ikka väike poiss ka olemas.Edasi sõitsime enm-vähem peatumata läbi väikest Austria linnakeste. Kõik olid sellised pisikesed ja armsad, aga sellistes pisilinnades polnud tunnet, et nüüd oleks see midagi erilist või et mõnel neist oleks omapära. Tegelikult oleks neis kõigis midagi vaadata kindlasti olnud, aga pigem oleks see olnud sellist sorti atraktsioon, mille üle kohalik mavalitsus oleks jube uhke olnud, kuid mis oleks pannud õlgu kehitama. Umbes nii, nagu iga Eesti omavalitsus on kirjutanud oma arengukavasse, et arendavad turismi, mõistmata, et loodus on neil selline, nagu igal pool mujal, kirik on täiesti tavaline ning midagi muud neil polegi.
Suurema peatuse tegime ühes poelinnakus (omamoodi sümboolne turistide kohta, eks) Parndorfi läähedal.
Aga seda ei teinud me ostlemise pärast (mäletate, pühapäev, kõik kinni nagunii), vaid selle välimus oli midagi täiesti erilist. Nägime seda kaugelt mööda sõites ja keerasime isegi tagasi. Arvasime, et see on mingi linn või loss või muud sellist. Kuid oli hoopis pisikeste kallite riiete poodidest tekkinud linnak. vaatad suu ammuli. Siinolevalt fotolt ei paista vaateaknad, kuid needki olid väga stiilsed ja üksteisega kokkusobivad. Kokku võis seal olla umbes sadakond suuremat ja väiksemat poodi. Muidugi kõige ääres oli kaubanduskeskustele kohustuslik hüpermarket. Mis oli ka muidugi kinni. 
Seejärel jälle peatumata läbi väikeste linnakeste. Plaan oli jõuda õhtuks Klagenfurti, ja seal ööbida, aga siis leidsime koha, mis meie plaanid ära lõpetas. Umbes kella nelja paiku Eisenstadti linna. Ahhh, kui ilus linn. Seda esiteks, selles linnas olev loss on kui muinasjutust välja astunud. Kusjuures eraomanduses, aga Viinis elav vanaproua on andnud linnale loa tegeleda seal igasuguste asjadega. Muide, ka fotol on näha, et selle lossi ees on muruplats, nagu ikka, aga see on tegelikult parkla katus - selle all on kolmekorruseline parkimismaja. Mis maksis kõva raha, ja sellepärast parkisid enamus kõrvaltänavatele, kus oli pühapäeva puhul tasuta. Aga meie käisime selles kohas ka ekskursioonil. Toimus see saksa keeles, sest teisi keeli lihtsalt polnud, aga enam-vähem saime aru, millest giid rääkis ja mida tegi. Just nimelt - tegi. See oli kõige atraktiivsem tuur, mida näinud olen. Esiteks jagati neljale külastajale nimekaardid ja määrati rollid ja erinevates tubades pandi neid siis mõisarahvast mängima. Muidugi jõukohaselt, ehk nemad seisid ja giid näitas, kuidas teenijad neid teenisid jne. Lisaks veel muusikapalad tubades, selles linnas on tegutsenud ju ikkagi Haydn.
Aga siis - suures saalis toimus õhtuse kontserdi proov: sealse suvekooli koorilaulu töötoas osalenud inimesed harjutasid Robbie Williamsi ja ... laulude laulmist. 140 inimest! Ja orkester! Laululahingu koorid on kökimöki seal juures. Ka laulude seaded olid vaheldusrikkad, ja üllatuslikud. Laululahingu seaded olid kohutavalt igavad selle kõrval. Augustis hiljem Meie Mehe tuuril kuuldud Suisapäisa esinemine oli piinlik ja masendav selle juures.. Kiiresti sai tehtud otsus - meie sellest linnast enne kontserti ei lahku. Ja ootasimegi õhtuni. Kontsert oli tasuta.
Mul on varem vaid paar korda kontserdi ajal judinad üle selja jooksnud, aga seekord oli selline selgroogu ülesroniv värin pidev.Ma kontserti ei salvestanud-pildistanud, ei hakanud enda elamust asjalik olemisega vaevama, aga ekskursioonil olles proovi nähes ma telefoniga salvestasin. Kvaliteet on suhteliselt vilets, aga minul hakkasid jalad seda kuulates uuesti värisema.
Pärast kontserti oli kell palju, me olime mitusada km ja kaks linna maas oma reisiplaanist, hing kiirteele jõudes hakkas tulema sellist paduvihma, et enam-vähem kõik autod tõmbasid teeäärsetesse parkimistaskutesse ja ootasid äikesetormi möödumist. Õhtuks oli meil plaan jõuda Klagenfurti motelli, aga jõudsime sinna öö läbi puhates ja sõites alles vastu hommikut. Vihm jäi õnneks järgi.
20 august 2008
Venekeelne ETV
Jälle käib üks tont ringi - arvamus, et kui meil oleks venekeelne telekanal, siis mõtleksid mitte-eestlased teistmoodi. No ei mõtle. Kujutage ette, kui Moskvas tehtaks kindlaks, et sealsed eestlased vaatavad liiga palju eesti kanaleid ning millegipärast saavad pronksiööst aru Moskva poolt vaadates valesti. Oleks siis abi sellest, kui Moskva teeks siis eestikeelse kanali ja räägiks seal fashismi taassünnist ja muust Eesti "koledustest", lisaks ka Gruusia vägivallast vene kodanike vastu. Kas siis eestlased hakkavad seda kanalit vaatama ja muudavad oma arusaamu. No ei ole. Nad vaatavad seda kanalit korraks, leiavad, et seal räägitakse lolli juttu ning valetatakse. Rohkem nad ei vaata. Või vaatavad, aga kui huumorisaadet.
Kas Moskvas elavad eestlased toetavad Eesti seisukohti sellepärast, et Venemaa ei tooda eestikeelset teleprogrammi? Ei, nad toetavad eesti seisukohti, sest on eestlased. Samamoodi oleks Eestis elavate venelastega.
Kas Moskvas elavad eestlased toetavad Eesti seisukohti sellepärast, et Venemaa ei tooda eestikeelset teleprogrammi? Ei, nad toetavad eesti seisukohti, sest on eestlased. Samamoodi oleks Eestis elavate venelastega.
13 august 2008
Miks Savisaar nii teeb? Aga ehk aitab Vitsuti õpetus
Juhatab Savisaar linnavalitsuse istungit ja et ta siis läheks tema kabineti kõrvalruumis toimuvale pressikonverentsile, no ei ole. Linnapea pressiinimene peab siis nentima, et Savisaar on tööl küll, aga on muud ülesanded. Ma ei saa aru.
Eile ka ei saanud Savisaarest aru. Gruusia teemal tahtsime intervjuu saada. Savisaare abi aga konsulteerib härraga ning Savisaar laseb teatada, et eelmisel õhtul ütles ta juba BNSile, mis tal öelda, kirjalik avaldus meediale ka saadetud, seda ei soovinud aga meedia kasutada ning intervjuud ei anna. Abi ütes seda süüdistava tooniga, mis taandus veidi minu protestimise peale, et kell kaheksa eetrisolev uudistesaade ei saagi kasutada avaldust, mis tuleb pärast saate lõppu. Püüa siis teha tasakaalustatud uudiseid, kui Savisaare kättesaamiseks on kaks võimalust - passida linnavalitsuse ees Savisaare auto kõrval või tungida õhtupoole üliõpilaste üritusele, et seal Savisaarel järel joosta. Oeh...
Aga ehk aitab intervjuud teha Lauri Vitsuti raamatus "Infosõjad" olev õpetus. Seal räägitakse küll ülekuulamistehnikatest, aga ehk saab mõnda õpetust kohandada ka ajakirjanduse jaoks. Eriti naljakas on tehnika "mõttetute küsimuste esitamine": tuleb kiiresti esitada arusaamatuid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Iga katset neile vastata tuleb segada uute, sama ebaloogiliste küsimustega. Tekkinud surve all võib ülekuulatav (s.t intervjueeritav) hakata väärtuslikke asju välja andma või kõikvõimalikke asju omaks võtma.
Kuigi mul on kuri kahtlus, et Savisaare arvates paljud reporterid just sellised ongi. Ning ei saa välistada, et see arvamus on ka täiesti ärateenitud.
Eile ka ei saanud Savisaarest aru. Gruusia teemal tahtsime intervjuu saada. Savisaare abi aga konsulteerib härraga ning Savisaar laseb teatada, et eelmisel õhtul ütles ta juba BNSile, mis tal öelda, kirjalik avaldus meediale ka saadetud, seda ei soovinud aga meedia kasutada ning intervjuud ei anna. Abi ütes seda süüdistava tooniga, mis taandus veidi minu protestimise peale, et kell kaheksa eetrisolev uudistesaade ei saagi kasutada avaldust, mis tuleb pärast saate lõppu. Püüa siis teha tasakaalustatud uudiseid, kui Savisaare kättesaamiseks on kaks võimalust - passida linnavalitsuse ees Savisaare auto kõrval või tungida õhtupoole üliõpilaste üritusele, et seal Savisaarel järel joosta. Oeh...
Aga ehk aitab intervjuud teha Lauri Vitsuti raamatus "Infosõjad" olev õpetus. Seal räägitakse küll ülekuulamistehnikatest, aga ehk saab mõnda õpetust kohandada ka ajakirjanduse jaoks. Eriti naljakas on tehnika "mõttetute küsimuste esitamine": tuleb kiiresti esitada arusaamatuid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Iga katset neile vastata tuleb segada uute, sama ebaloogiliste küsimustega. Tekkinud surve all võib ülekuulatav (s.t intervjueeritav) hakata väärtuslikke asju välja andma või kõikvõimalikke asju omaks võtma.
Kuigi mul on kuri kahtlus, et Savisaare arvates paljud reporterid just sellised ongi. Ning ei saa välistada, et see arvamus on ka täiesti ärateenitud.
Kokkuhoiust ja ametnikest
Rääkisin ühe tuttava riigiametnikuga. Küsisin talt muuhulgas, et kuidas siis asutuses sisekliima on, et palju neil lahti lastakse. Selgus, et täitsa OK olevat. Kõik lisapalgad, mida maksti puhkuse, riigi sünnipäeva, organisatsiooni sünnipäeva, jõulude, ilus olemise ja kurat teab mille eest veel (aastas pidi kokku olema, kui õigesti lugesin, 15-16 kuupalka), võeti küll ära, sest neid maksta enam ei saa. Aga vabanenud palgafondist anti ministeeriumile, ja sealt edasi Padarile ja Ansipile natuke kokkuhoiuks ning ülejäänud muundus igakuiseks palgatõusuks.
Egas midagi, riigil on prioriteedid paigas. Ma isegi ei usu, et Padar ja Ansip sellest midagi teavad, ilmselt nemad püüavad ja usuvad seda, mida nad teevad, aga kardetavasti on see vaid üks näide sellest, kuidas neile (ja paatoslikuks minnes lisades, et kogu rahvale) eelarve tegemisel lihtsalt kott pähe tõmmatakse.
Et miks ma sellest blogis räägin, mitte TV3 lugu ei tee. Sest teleuudistes ei saa rääkida asju, mida tõestada ei suuda ja nii umbisikuliselt ei saa uudistes ka rääkida. Aga tõestada selliseid asju tavaliselt ei saa, paberitel näeb kõik ilus välja.
Vist aasta tagasi uurisin sarnast teemat ja tean, et ka Postimees (või oli see muu leht) lappas samal teemal pabereid ja teabenõudeid kaks nädalat, aga ei tulnud ei meil ega neil lugu, sest must-valgel on kõik väga ilus, loogiline, aus ja puhas.
Tema isiklik tulemus kokkuhoiupoliitikast oli: "Mina sain ikka kõvasti juurde."Seaduse järgi ma ei tea kuidas on, kas palka saab vähendada riigiametnikel, tavalepingu järgi töötajatel ei saa.
Egas midagi, riigil on prioriteedid paigas. Ma isegi ei usu, et Padar ja Ansip sellest midagi teavad, ilmselt nemad püüavad ja usuvad seda, mida nad teevad, aga kardetavasti on see vaid üks näide sellest, kuidas neile (ja paatoslikuks minnes lisades, et kogu rahvale) eelarve tegemisel lihtsalt kott pähe tõmmatakse.
Et miks ma sellest blogis räägin, mitte TV3 lugu ei tee. Sest teleuudistes ei saa rääkida asju, mida tõestada ei suuda ja nii umbisikuliselt ei saa uudistes ka rääkida. Aga tõestada selliseid asju tavaliselt ei saa, paberitel näeb kõik ilus välja.
Vist aasta tagasi uurisin sarnast teemat ja tean, et ka Postimees (või oli see muu leht) lappas samal teemal pabereid ja teabenõudeid kaks nädalat, aga ei tulnud ei meil ega neil lugu, sest must-valgel on kõik väga ilus, loogiline, aus ja puhas.
Eesti Ekspress
Viimasel ajal on olnud nii palju tegemist kodus ja tööl, et pole olnud mahti blogisse kirjutada, kuigi soovi oleks.
Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.
Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".
Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.
Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.
Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.
Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".
Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.
Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.
06 august 2008
Automaks kui tuumapomm?
Maksumaksjad tegid avalduse:
Jürgen Ligilt sai meie reporter täna kergelt riielda, sest oli vist esimene ettejuhtuv ajakirjanik pärast seda, kui Jürgen Ligi oli lugenud Delfi pealkirja "Ligi: automaks võib ulatuda 10 000 kroonini". Nimelt oli ka artiklis endas Ligi tsitaat "Suurt maksukirvest ei tule. Jutt saab olla mõnest tuhandest kroonist, mitte tuhandest ega ka mitte kümnest tuhandest kroonist." Ligi imestas, kuidas sellisest lausest selline peakiri tuli ja küsis retooriliselt, kas ta üldse ajakirjanikele enam midagi rääkida julgeb.
Täna, mil kogu maailm mälestab Hiroshimale tuumapommi heitmise aastapäeva, on Eesti juhtivpoliitikud visanud tuumapommi kõigile autokasutajatele.Panin endale kirja sügiseste suhtekorraldusloengute jaoks - kui teed pressiteadet või mingit statementi või midagi taolist, siis on küll hea siduda seda tänase päevaga, tõmmata paralleele teiste päevakajaliste asjadega ... AGA mitte minnes küüniliseks ja labaseks. Koos hilisemate kiiritustõppe surnutega 270 000 inimese hukkumine on ikka midagi täiesti võrreldamatut automaksuga.
Jürgen Ligilt sai meie reporter täna kergelt riielda, sest oli vist esimene ettejuhtuv ajakirjanik pärast seda, kui Jürgen Ligi oli lugenud Delfi pealkirja "Ligi: automaks võib ulatuda 10 000 kroonini". Nimelt oli ka artiklis endas Ligi tsitaat "Suurt maksukirvest ei tule. Jutt saab olla mõnest tuhandest kroonist, mitte tuhandest ega ka mitte kümnest tuhandest kroonist." Ligi imestas, kuidas sellisest lausest selline peakiri tuli ja küsis retooriliselt, kas ta üldse ajakirjanikele enam midagi rääkida julgeb.
05 august 2008
5804 km (2.osa)
3. päev
Päeva alustuseks vaatasime natuke Žilinat päevavalgel. Väga Tallinna moodi linn tundus. Kõige suurem ja ilusam oli nende Raekoja plats, kus ringis ümber väljaku seisid tänavakohvikud ja keset väljakut veel kohvikuid ja müügiputkasid. Sellest jalakäijate tänava kaugusel seisis keskväljak, kus suur monument rahvuse sünnile ning muidu selline meie vabaduse väljaku moodi väljak. Tõsi küll, meie ehitame oma Võidusammast alles ning autode parkimismajja ajamine on ka neil juba tehtud, aga muidu samasugune.
Enne reisi osa "Slovakkia lossid ja kindlused" juurde asumist võtsime hommikusööki linnaäärses rekkajuhtide sööklas. Hea ja lihtne koht, kus hamburgerit ei pakutud, vaid ainult tõsist sööki. Söögi nimed olid muidugi täiesti arusaamatud, aga üks hea kohalik neiu tõlkis meile tahvlilt nimesid ning suhtles müüjaga. Kuna Slovakid on üldiselt väga abivalmis ja lahked, vähemalt kõik need, keda me nägime, siis oli seda temagi ja tõi isegi pärast toidu meie lauda, sest meie ise ei osanud aimatagi, et kui meie tellitud toit valmis saab, siis ilmub see kuhugi kõrvale platele. Aga enamus kliente olid just meiesugused turistid ja veokijuhid, lisaks veel mingi seltskond, kes tellis hommikul kell 8 (jah, kell oli selleks alles 8 saanud), kolm pitsi viina ja pabertaldrikul hapukurgiviilud. Hindadest ka: kaks portsu, mis koosnes kahest munast ja singiviiludest), kaks suure saiakese mõõtu saiakesest ja kaks kohvi maksis kokku 65 krooni.
Aga edasi läksime päeva tuurile, mille koostamise üle ma olen uhke. Lõpututest valikutest panin meile kokku programmi, mis optimaalse trajektoori järgi viis meid täpselt erineva iseloomuga hooneteni alates uhketest lossidest ja lõpetades iidsete varemetega. Esimene koht oli Hrad Strečno, kuhu esimene teeviit tegelikult ei viinud, ja teise ees oli suur parkla ja silt, et nüüd tuleb kõndida kilomeeter. Aga polnud veel lahtiolekuaeg, tee peal polnud keelusilti ja nii sõitsime meie lihtsalt üles, uurisime kindlust väljastpoolt ning tulime tulema. Kahju oli, et sisse ei saanud, aga tundi aega oodata ka ei tahtnud.
Edasi. Budatínsky kindlust, mis seisab Kysuca ja Váhi jõe (ma loodan, et neil nimedel pole eestikeelset nime, siin kirjutasin lihtsalt slovakikeelsed nimed) kohtumiskohal ja seal alates hakaks mul süvenema kahtlus, et keskajal pani igaüks, kes jõe ääres elas, oma kindluse püsti ja hakkas tolli koguma. Selline oli ka selle kindluse eesmärk, hiljem ehitati see küll lossiks ümber. See oli jäetud suht hooletusse, parki sisenemisel oli isegi silt, et puud võivad kukkuda ja sisenemine omal vastutusel. Lossi sissepääs oli vebeilehe ja siltide järgi tasuline, aga kedagi, kes raha koguks ja sisse laseks, me ei näinud. Muide - Slovakkias ilmselt on inflatsioon, sest veebilehtedel olnud hinnad olid reeglina veidi odavamad, kui tegelikult kohapeal, kus uued hinnad olid tavaliselt pastakaga juurde kirjutatud. Ikka mingi 10 SKKd oli juures, ehk eesti rahas siis 5 krooni. Muidu hinnad varieerusid suuresti - mõni loss 150 SKK'd, teine 20.
Edasi tuli Bytčianski loss. Täiesti tasuta täiesti tavalise lossihoovi vaatamise võimalus. Aga peamine oli see linnake, milles see asus. Rahulik, maaliline, keset pikka tänavat jooksis oja, kus kalad lõid lupsu. Vanade piltpostkaardiline majade kohalt piilus küll lasnamäelik paneelmaja ja ühest majadevahest paistis lagunenud telliskivigaraaž, aga neid ei pea ju vaatama. Aga panin siia siiski ühe paneelmajaga foto. Nagu näha, rikkus keskväljaku olemuse ka liiga suur autode hulk.
Lietava kindlusvaremed. Väga ilus koht. ma ei oskagi siin midagi kirjutada, aga see oli kindlasti üks reisi meeldejäävamaid elamusi. Esiteks oma raskuste poolest, sest ronida tuli kõvasti. Teiseks oli avanenud vaade vaatamist väärt - kindlus paiknes väga kõrgel mäe otsas ning ümbritsevate mägede ja orgude vaade võttis hinge kinni. Kohalikud mingid noormehed ja neiud tegid ettepaneku sealsamas nende piknikuga ühineda, aga loobusime ja ...
... seejärel tuli kõvasti seiklemist. Seni olime Slovakkias vältinud kiirteel sõitmist, seda polnud ka vaja läinud, aga seekord järgmisesse kohta minekuks oli teeremont tavalisel teel ees. Ümbersõit oli väga halvasti tähistatud ja nagu hiljem selgus, oli teeremonti ka väga pikalt. Seetõttu ähvardas meie ajakava ikka väga lõhki minna. Selleks ajaks olime niigi natuke maas. Egas midagi, tuli minna esimesse bensiinijaama ja lunastada 75 krooni eest nädala aja pikkune kiirteelsõidu kleeps.
Igatahes nii jõudsime linnutiivul ehk 130ga sõites Trenčinisse. Muide, see kiirus oli juba natuke vastik. 90 või 100ga sõites näeb veel ümbrust, aga 130ga sõites peab kogu aeg teed vaatama. Pärast sõitsin tihti kiirteedel ka aeglasemalt, osalt kütusekulu pärast, aga seepäev oli ajakava juba päris lõhki. Ühe minimudelite koha jätsime vahele ja ühe linna ka.
Aga Trenčinis käisime. Kadestan linnu, millel on ilus jalakäijate peatänav koos lugematute eriilmeliste tänavakohvikutega. Tallinnas midagi sellist pole. Esiteks pole sellist tänavat ja teiseks pole Tallinnas eriilmelisi kohvikuid, kõik on kuidagi ühest puust ja ühesugused. Kindluses ei käinudki, sest maksis palju ja olla oleks saanud vaid pool tundi, millest oleks olnud väga vähe. Aga olgu siin siis üks kindlusega pilt, sest millegipärast ei teinud ma sellest keskväljakust mitte ühtegi pilti.
Seejärel käisime läbi Trnavast, täiendasime raha- ja bensiinivarusid ning vaatasime ka linna, millel oli küll vanalinn olemas, kuid mis oli päris ilmetu võrreldes eelmistega. Mõtetu linn tundus. Eks ole ka Slovakkias olemas depressiivsed väikelinnad.
Edasi ootas kiirteel kihutamine, et jõuda Bratislavasse. Sealkandis oli meil valmisvaadatud hulk kämpinguid ja meie läksime kõige rohkem teepeale jäävasse. Öö oli 200 krooni, selle eest sai parkimiskoha, telgikoha ja kahe inimese ööbimisvõimaluse. See tähendas pesemise ja WC võimalust, oma rand oli kämpingul ka. Kämpingus olemine oli täiesti OK, varem suhtusin sellesse natuke skeptiliselt: ei kujutanud just ette, kuidas suudavad rahulikult olla koos sajad inimesed, telgid ja autod, aga väga hea oli.
Selline oli kolmas päev. Kuus päeva oli veel ees.
Päeva alustuseks vaatasime natuke Žilinat päevavalgel. Väga Tallinna moodi linn tundus. Kõige suurem ja ilusam oli nende Raekoja plats, kus ringis ümber väljaku seisid tänavakohvikud ja keset väljakut veel kohvikuid ja müügiputkasid. Sellest jalakäijate tänava kaugusel seisis keskväljak, kus suur monument rahvuse sünnile ning muidu selline meie vabaduse väljaku moodi väljak. Tõsi küll, meie ehitame oma Võidusammast alles ning autode parkimismajja ajamine on ka neil juba tehtud, aga muidu samasugune.
Enne reisi osa "Slovakkia lossid ja kindlused" juurde asumist võtsime hommikusööki linnaäärses rekkajuhtide sööklas. Hea ja lihtne koht, kus hamburgerit ei pakutud, vaid ainult tõsist sööki. Söögi nimed olid muidugi täiesti arusaamatud, aga üks hea kohalik neiu tõlkis meile tahvlilt nimesid ning suhtles müüjaga. Kuna Slovakid on üldiselt väga abivalmis ja lahked, vähemalt kõik need, keda me nägime, siis oli seda temagi ja tõi isegi pärast toidu meie lauda, sest meie ise ei osanud aimatagi, et kui meie tellitud toit valmis saab, siis ilmub see kuhugi kõrvale platele. Aga enamus kliente olid just meiesugused turistid ja veokijuhid, lisaks veel mingi seltskond, kes tellis hommikul kell 8 (jah, kell oli selleks alles 8 saanud), kolm pitsi viina ja pabertaldrikul hapukurgiviilud. Hindadest ka: kaks portsu, mis koosnes kahest munast ja singiviiludest), kaks suure saiakese mõõtu saiakesest ja kaks kohvi maksis kokku 65 krooni.
Aga edasi läksime päeva tuurile, mille koostamise üle ma olen uhke. Lõpututest valikutest panin meile kokku programmi, mis optimaalse trajektoori järgi viis meid täpselt erineva iseloomuga hooneteni alates uhketest lossidest ja lõpetades iidsete varemetega. Esimene koht oli Hrad Strečno, kuhu esimene teeviit tegelikult ei viinud, ja teise ees oli suur parkla ja silt, et nüüd tuleb kõndida kilomeeter. Aga polnud veel lahtiolekuaeg, tee peal polnud keelusilti ja nii sõitsime meie lihtsalt üles, uurisime kindlust väljastpoolt ning tulime tulema. Kahju oli, et sisse ei saanud, aga tundi aega oodata ka ei tahtnud.
Edasi. Budatínsky kindlust, mis seisab Kysuca ja Váhi jõe (ma loodan, et neil nimedel pole eestikeelset nime, siin kirjutasin lihtsalt slovakikeelsed nimed) kohtumiskohal ja seal alates hakaks mul süvenema kahtlus, et keskajal pani igaüks, kes jõe ääres elas, oma kindluse püsti ja hakkas tolli koguma. Selline oli ka selle kindluse eesmärk, hiljem ehitati see küll lossiks ümber. See oli jäetud suht hooletusse, parki sisenemisel oli isegi silt, et puud võivad kukkuda ja sisenemine omal vastutusel. Lossi sissepääs oli vebeilehe ja siltide järgi tasuline, aga kedagi, kes raha koguks ja sisse laseks, me ei näinud. Muide - Slovakkias ilmselt on inflatsioon, sest veebilehtedel olnud hinnad olid reeglina veidi odavamad, kui tegelikult kohapeal, kus uued hinnad olid tavaliselt pastakaga juurde kirjutatud. Ikka mingi 10 SKKd oli juures, ehk eesti rahas siis 5 krooni. Muidu hinnad varieerusid suuresti - mõni loss 150 SKK'd, teine 20.
Edasi tuli Bytčianski loss. Täiesti tasuta täiesti tavalise lossihoovi vaatamise võimalus. Aga peamine oli see linnake, milles see asus. Rahulik, maaliline, keset pikka tänavat jooksis oja, kus kalad lõid lupsu. Vanade piltpostkaardiline majade kohalt piilus küll lasnamäelik paneelmaja ja ühest majadevahest paistis lagunenud telliskivigaraaž, aga neid ei pea ju vaatama. Aga panin siia siiski ühe paneelmajaga foto. Nagu näha, rikkus keskväljaku olemuse ka liiga suur autode hulk.
Lietava kindlusvaremed. Väga ilus koht. ma ei oskagi siin midagi kirjutada, aga see oli kindlasti üks reisi meeldejäävamaid elamusi. Esiteks oma raskuste poolest, sest ronida tuli kõvasti. Teiseks oli avanenud vaade vaatamist väärt - kindlus paiknes väga kõrgel mäe otsas ning ümbritsevate mägede ja orgude vaade võttis hinge kinni. Kohalikud mingid noormehed ja neiud tegid ettepaneku sealsamas nende piknikuga ühineda, aga loobusime ja ...... seejärel tuli kõvasti seiklemist. Seni olime Slovakkias vältinud kiirteel sõitmist, seda polnud ka vaja läinud, aga seekord järgmisesse kohta minekuks oli teeremont tavalisel teel ees. Ümbersõit oli väga halvasti tähistatud ja nagu hiljem selgus, oli teeremonti ka väga pikalt. Seetõttu ähvardas meie ajakava ikka väga lõhki minna. Selleks ajaks olime niigi natuke maas. Egas midagi, tuli minna esimesse bensiinijaama ja lunastada 75 krooni eest nädala aja pikkune kiirteelsõidu kleeps.
Igatahes nii jõudsime linnutiivul ehk 130ga sõites Trenčinisse. Muide, see kiirus oli juba natuke vastik. 90 või 100ga sõites näeb veel ümbrust, aga 130ga sõites peab kogu aeg teed vaatama. Pärast sõitsin tihti kiirteedel ka aeglasemalt, osalt kütusekulu pärast, aga seepäev oli ajakava juba päris lõhki. Ühe minimudelite koha jätsime vahele ja ühe linna ka.
Aga Trenčinis käisime. Kadestan linnu, millel on ilus jalakäijate peatänav koos lugematute eriilmeliste tänavakohvikutega. Tallinnas midagi sellist pole. Esiteks pole sellist tänavat ja teiseks pole Tallinnas eriilmelisi kohvikuid, kõik on kuidagi ühest puust ja ühesugused. Kindluses ei käinudki, sest maksis palju ja olla oleks saanud vaid pool tundi, millest oleks olnud väga vähe. Aga olgu siin siis üks kindlusega pilt, sest millegipärast ei teinud ma sellest keskväljakust mitte ühtegi pilti.Seejärel käisime läbi Trnavast, täiendasime raha- ja bensiinivarusid ning vaatasime ka linna, millel oli küll vanalinn olemas, kuid mis oli päris ilmetu võrreldes eelmistega. Mõtetu linn tundus. Eks ole ka Slovakkias olemas depressiivsed väikelinnad.
Edasi ootas kiirteel kihutamine, et jõuda Bratislavasse. Sealkandis oli meil valmisvaadatud hulk kämpinguid ja meie läksime kõige rohkem teepeale jäävasse. Öö oli 200 krooni, selle eest sai parkimiskoha, telgikoha ja kahe inimese ööbimisvõimaluse. See tähendas pesemise ja WC võimalust, oma rand oli kämpingul ka. Kämpingus olemine oli täiesti OK, varem suhtusin sellesse natuke skeptiliselt: ei kujutanud just ette, kuidas suudavad rahulikult olla koos sajad inimesed, telgid ja autod, aga väga hea oli.
Selline oli kolmas päev. Kuus päeva oli veel ees.
30 juuli 2008
Suhtekorraldusõppetund Padarilt
Suhtekorralduses on teooria, mille järgi tuleb halbu asju nimetada ilusate sõnadega. Selle klassikaline ja enimkasutatud näide on ameeriklastel sõjaraketi nimetamine Peacekeeperiks ehk rahuhoidjaks. Rahandusminister Ivar Padar ütles mulle eile intervjuus majandusest ja koondamisest rääkides lause, mis ameerikalsed üle lööb: "Tormiline majandus on asendunud stabiilsusega."
Eks ta õige ole - mis saaks veel stabiilsemat olla, kui 0% majanduskasv.
Eks ta õige ole - mis saaks veel stabiilsemat olla, kui 0% majanduskasv.
29 juuli 2008
Tallinna linnavalitsus hämab
Tööl natuke kiire praegu, aga meile lugedes vihastasin. Ma ei ole Keskerakonna vastane, kõik erakonnad teevad võrdselt lollusi ja häid asju ning, Keskerakond nagu iga teine, aga täna küll vihane. Eellugu on see, et Tallinna sotsid saatsid pressiteate, et linnavalitsus plaanib Stroomi metsa magistraalteed. Selle peale tuli vihane linnavalitsuse vastus, mille ma siin ära toon, sest see on hea näide kantseliitlik-demagoogilisest kõnepruugist, mis elegantselt teeb maatasa nende kritiseerijad ja siis keerulise juriidilise tekstiga, mis enamikele lugejatele jääb arusaamatuks, ütleb ära asja sisu, mis on ikka see, et plaanime jah teed, aga pole veel otsustanud, kas ehitame ka.
Kui sotsiaaldemokraatide soov on Stroomi metsa metsaks jätta, siis hakata vastuses neile rääkima sellest, et me metsa planeeritavat teed võib-olla ei ehita, on aiaaugust rääkimine ehk demagoogia. Hoopis teine jutt on, kas seda teed on vaja. Järsku on, mina ei tea, aga sellist demagoogiat postkasti saada on tujurikkuv kogemus.
Kui mina lähen Savisaare akna taha ning viibutan selle suunas kivi ja mõõdan välja, kuidas seda kivi aknasse lennutada, siis on õigus Savisaarel tulla ja mind sõimata. Ja minust oleks demagoogiline öelda, et ega kõik plaanid ei pruugi teostuda ja ma üldse siin nii 30-50 aasta perspektiivis mõõdan kiviloopimise trassi.
Teemaplaneeringu kaart muide on aadressil: http://www.tallinn.ee/est/g3566s31021, igasugused muud dokumendid selle asja kohta http://www.tallinn.ee/est/g3566s26340
Kui vaadata seda teemaplaneeringut, siis läbi Stroomi metsa on tõmmatud suur kriips põhimagistraalina, ohtlike veoste marsruudi ja raskete veoste marsruudina. Minu arust on see planeerimine, mis siis, et kõik planeeringud ei pruugi teostuda ning enne ehitamahakkamist teeme veel uuringuid.
Raepress
29. juuli 2008
Taavi Aas: Sotsid ei tea, millest räägivad
"Tänane sotside eeskõneleja Jaak Juske avaldus, et Tallinn projekteerib Stroomi metsa ümbersõitu, on niivõrd võhiklik, et tekib mulje tahtlikust hämamisest," imestas abilinnapea Taavi Aas.
Oma vastuses linnavolikogu saadiku Hardi Volmeri Stroomi metsa puudutavale järelpärimisele vastas linnapea Edgar Savisaar järgmist: "Pelgulinna möödasõidutee trass on ettenähtud kehtivas Tallinna üldplaneeringus, mis on koostatud ajavahemikus 1995 - 2000 ning kehtestatud Tallinna Linnavolikogus 11. jaanuaril 2001. a.
Selleks, et seda otsust muuta tuleb koostada üldplaneeringu muutmise materjal ja seda ka avalikult menetleda. Linnaehituslike otsuste tegemisel tuleb lähtuda igati läbimõeldud ja kaalutletud asjaoludest. Seetõttu algatati Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2005 otsusega nr 184 teemaplaneering "Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed" kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks ning linna tänavavõrgu, kergliiklusteede, parkimise ja ühistranspordi planeerimise üldiste põhimõtete kujundamiseks. Teemaplaneeringu eesmärgiks on kavandada kogu linnale ja selle lähitagamaale ühtne magistraaltänavate ja kergliiklusteede võrgustik ning anda soovitusi ratsionaalsema ja jätkusuutliku ühistranspordivõrgu kujundamiseks. Töö tulemusena on selgunud võimalikud transpordikoridoride asukohad, et linnaplaneerimise erinevatel etappidel oleks võimalik neid säilitada ainult transpordisüsteemi rajamiseks. Selline planeerimistegevus peab arvestama linna arengut ja vajadusi ette 30-50 aastaks.
Analoogilist perspektiivsete transpordikoridoride planeerimist on Tallinnas läbi viidud aastakümneid. Iga taolise planeeringulahenduse elluviimine võib toimuda ainult peale igakülgset kaalumist ja konkreetsete avalikkust kaasavate planeerimistoimingute läbiviimist. Kõik planeeringutes märgitud perspektiivsetesse transpordikoridoridesse kavandatavad magistraalteed ei pruugi praktikas teostuda või toimub see väga suure ajalise intervalliga. Näiteks perspektiivse Rahu tee trass planeeriti juba aastakümneid tagasi."
"Vastusest selgub üheselt, et linnavalitsus ei tegele Stroomi metsa ümbersõidu projekteerimisega," osundas Aas. "Miks Juske valetab, jääb arusaamatuks. Raske uskuda, et ta üldse ei mõista, millest räägib."
Kui sotsiaaldemokraatide soov on Stroomi metsa metsaks jätta, siis hakata vastuses neile rääkima sellest, et me metsa planeeritavat teed võib-olla ei ehita, on aiaaugust rääkimine ehk demagoogia. Hoopis teine jutt on, kas seda teed on vaja. Järsku on, mina ei tea, aga sellist demagoogiat postkasti saada on tujurikkuv kogemus.
Kui mina lähen Savisaare akna taha ning viibutan selle suunas kivi ja mõõdan välja, kuidas seda kivi aknasse lennutada, siis on õigus Savisaarel tulla ja mind sõimata. Ja minust oleks demagoogiline öelda, et ega kõik plaanid ei pruugi teostuda ja ma üldse siin nii 30-50 aasta perspektiivis mõõdan kiviloopimise trassi.
Teemaplaneeringu kaart muide on aadressil: http://www.tallinn.ee/est/g3566s31021, igasugused muud dokumendid selle asja kohta http://www.tallinn.ee/est/g3566s26340
Veel üks reisiteema
Viimasel ajal kuidasgi reisiteemalised postitused sattunud...
Eile sai toimetuses vaieldud, kuidas suhtuda näitlejatele kultuurkapitalist reisitoetuste maksmisesse. Sellel maksmisel on natuke ametlikum nimi ka, aga eks see ikkagi toetus on. Näiteks kui ühe reisi eelarveks näitas näitleja 17 000, küsis kapitalilt 12 000 ja sai 7000, siis see ju on toetus. Tööreis makstaks ju täies ulatuses kinni, seega lihtsalt toetus.
Mõni pidas seda vajalikuks, mõni pidas suurimaks sigaduseks; mina, kes ma seda lugu tegema sattusin täiesti vabatahtlikult, sest mind see teema erutas erinevalt mõnest teisest.
Aga lihtsalt üks huvitav detail. Vihjati meile ühe reisi kohta, et see oli mitte enesetäiendamise reis, vaid naise sünnipäevareis. Nõudsime siis Kultuurkapitalist selle reisi aruande välja. Mul oli enne aruande saamist isegi lause välja mõeldud, kuidas uudistes seda kajastada: "Ühe Kultuurkapitali Pariisi reisi kohta vihjati Seitsmestele Uudistele, et see oli naise sünnipäeva tähistamiseks, aga esitatud aruande järgi on see laim, sest näitleja ....." Vaat nende punktiiride täitmiseks olekski vaja olnud seda aruannet. Sain aruande ja mis ma loen - mulle vaatas vastu üks täiesti tavaline reisipäevik reisilt, mida teeb kümneid tuhandeid inimesi.
Üks ajakirjanik olevat Kulka juhile teatanud, et on lihtsalt kade, et ühe eriala inimestele makstakse. Minu vastuseisu taga pole kadedus. Ilmselt oleks ma saanud teha ka oma hiljutise reisi käigus tööd, otsida kuskilt trassilt üles mingi eestlase või eesti asjadega seotud inimese või objekti, ja seeläbi ka TV3lt saanud natuke raha reisil tehtud töö eest, mis sisuliselt oleks minu eelarves olnud reisi katteks, aga minu valik oli tööasjadele mitte mõelda.
Aga lihtsalt naljakas, et on üks asutus, mis sellise rahajagamisega tegeleb. Enamikes valdkondades tuleb enne targaks ja laia silmaringiga saada, ja siis võetakse tööle. Näitlejaks võib siis ilmselt ka avansina saada. Räigelt kõlav lause sain nüüd kirja muidugi :)
Eile sai toimetuses vaieldud, kuidas suhtuda näitlejatele kultuurkapitalist reisitoetuste maksmisesse. Sellel maksmisel on natuke ametlikum nimi ka, aga eks see ikkagi toetus on. Näiteks kui ühe reisi eelarveks näitas näitleja 17 000, küsis kapitalilt 12 000 ja sai 7000, siis see ju on toetus. Tööreis makstaks ju täies ulatuses kinni, seega lihtsalt toetus.
Mõni pidas seda vajalikuks, mõni pidas suurimaks sigaduseks; mina, kes ma seda lugu tegema sattusin täiesti vabatahtlikult, sest mind see teema erutas erinevalt mõnest teisest.
Aga lihtsalt üks huvitav detail. Vihjati meile ühe reisi kohta, et see oli mitte enesetäiendamise reis, vaid naise sünnipäevareis. Nõudsime siis Kultuurkapitalist selle reisi aruande välja. Mul oli enne aruande saamist isegi lause välja mõeldud, kuidas uudistes seda kajastada: "Ühe Kultuurkapitali Pariisi reisi kohta vihjati Seitsmestele Uudistele, et see oli naise sünnipäeva tähistamiseks, aga esitatud aruande järgi on see laim, sest näitleja ....." Vaat nende punktiiride täitmiseks olekski vaja olnud seda aruannet. Sain aruande ja mis ma loen - mulle vaatas vastu üks täiesti tavaline reisipäevik reisilt, mida teeb kümneid tuhandeid inimesi.
1.päev - Eiffeli torn, Triumikaar, jalutuskäik Champs-ElyseesMa nüüd küll ei leia, et see oleks reis, mida peaks maksumaksja (ok - alkoholijooja, suitsetaja ning hasartmänguri) rahadega toetama. See on tavaline turismireis, mis teeb silmaringi laiemaks jah, aga see laiem silmaring kulub ära kõigile: geograafiaõpetajal oleks kasulik käia Alpides kuni selleni, et õmblejal oleks kasulik käia Veneetsias, et ta moekas piirkonnas liiguks ja ahmiks endasse sellealast vaimsust. Aga mõnele makstakse.
2.päev - Luxembourgi aed, jalutuskäik Ladina kvartalis, St. Germain des-Pres, dzässmuusika klubi "New Morning"
3.päev - ratastega mööda Maraisi linnaosa, Victor Hugo majamuuseum, Vogeeside väljak, Cite saar, Pont-Neufi sild, Notre Dame, etendus Moulin Rouges
4.päev - Montmartre, Sacre-Coeuri kirik, Louvrei muuseum, laevasõit Seine jõel
Üks ajakirjanik olevat Kulka juhile teatanud, et on lihtsalt kade, et ühe eriala inimestele makstakse. Minu vastuseisu taga pole kadedus. Ilmselt oleks ma saanud teha ka oma hiljutise reisi käigus tööd, otsida kuskilt trassilt üles mingi eestlase või eesti asjadega seotud inimese või objekti, ja seeläbi ka TV3lt saanud natuke raha reisil tehtud töö eest, mis sisuliselt oleks minu eelarves olnud reisi katteks, aga minu valik oli tööasjadele mitte mõelda.
Aga lihtsalt naljakas, et on üks asutus, mis sellise rahajagamisega tegeleb. Enamikes valdkondades tuleb enne targaks ja laia silmaringiga saada, ja siis võetakse tööle. Näitlejaks võib siis ilmselt ka avansina saada. Räigelt kõlav lause sain nüüd kirja muidugi :)
28 juuli 2008
Eesti kui eetiline sihtkoht
Selline uudis: Eesti pääses maailma kümne eetilise reisisihtkoha hulka
Aga kuna hetkel ootan lihtsalt võttele mineku aega ning muud teha pole, siis teen ise ka kiire reisiedetabeli topi. See võtab arvesse inimeste soovi reisida rikka kultuurieluga ohutusse riiki, kus elavad õnnelikud inimesed. Seega siis on arvestatud UNESCO kultuuripärandisse kuuluvate objektide arvu selles riigis, liiklusõnnetusohvrite arvu 100 000 elaniku kohta ning inimarenguindeksit. Seega siis - minu pakutud reisisihtide TOP 10:
1. Hispaania
2. Prantsusmaa
3. Suurbritannia
4. Rootsi
5. Itaalia
6. Saksamaa
7. Austraalia
8. Norra
9. Jaapan
10. Šveits
Kõige vähem soovitatavad reisisihtkohad on tagantpoolt ettepoole on aga selle arvestuse järgi Läti, Eesti, Leedu. Nende riikide võimalused nullis ühelt poolt suur liiklusõnnetuste arv ja teiselt poolt väike riigi pindala koos noore tsivilisatsiooniga, mis ei võimaldanud suure kultuuriobjektide arvuga tabelis tõusta.
Earth Island Institute teatel kuuluvad maailma kõige eetilisemate reisisihtkohtade hulka arenevad riigid, kes on keskkonnakaitse, inimõiguste ja sotsiaalse heaolu arendamisel õigel teel. Raporti järgi on maailma kümme kõige eetilisemat reisisihtkohta Argentiina, Boliivia, Bulgaaria, Tšiili, Horvaatia, Costa Rica, Eesti, Namiibia, Nicaragua ja Lõuna-Aafrika Vabariik.Igasuguseid edetabeleid ikka mõeldakse välja. See vaid devalveerib igasuguseid edetabeleid. Eriti, kui kõigi kolme hindamise aluseks olnud nähtuse sisu on väga hinnanguline. Teine kategooria selliseid edetabeleid on üritused, kus antakse välja 1 esikoht ja sada teist kohta. (Nagu näiteks paljukiidetud Suisapäisa sai 2 koha üritusel, kus sisuliselt kuld ja hõbemedaleid jagatigi).
Aga kuna hetkel ootan lihtsalt võttele mineku aega ning muud teha pole, siis teen ise ka kiire reisiedetabeli topi. See võtab arvesse inimeste soovi reisida rikka kultuurieluga ohutusse riiki, kus elavad õnnelikud inimesed. Seega siis on arvestatud UNESCO kultuuripärandisse kuuluvate objektide arvu selles riigis, liiklusõnnetusohvrite arvu 100 000 elaniku kohta ning inimarenguindeksit. Seega siis - minu pakutud reisisihtide TOP 10:
1. Hispaania
2. Prantsusmaa
3. Suurbritannia
4. Rootsi
5. Itaalia
6. Saksamaa
7. Austraalia
8. Norra
9. Jaapan
10. Šveits
Kõige vähem soovitatavad reisisihtkohad on tagantpoolt ettepoole on aga selle arvestuse järgi Läti, Eesti, Leedu. Nende riikide võimalused nullis ühelt poolt suur liiklusõnnetuste arv ja teiselt poolt väike riigi pindala koos noore tsivilisatsiooniga, mis ei võimaldanud suure kultuuriobjektide arvuga tabelis tõusta.
27 juuli 2008
5804 km
Kirjutan siia meie (minu ja Viola) pikast reisist. Pärast panen pildid-videod veel juurde, aga praegu teen kirjeldusega algust. Plaan oli siis sõita Eesti - Läti - Leedu - Poola - Slovakkia - Austria - Itaalia - Sloveenia - Ungari - Slovakkia - Poola - Leedu - Läti - Eesti.
1. päev
Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.
Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.
Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.
2. päev
Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.
Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.
Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.
3. päev
Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!
Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.
Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.
Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.
Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.
3. päev
Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.
1. päev
Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.
Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.
Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.
2. päev
Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.
Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.
Üks neist isegi teadis, et Eesti pealinn on Tallinn. Tõsi küll, see tuli teisel katsel, esimene pakkumine oli Alma-Ata. Ning teine mees ei teadnud, misasi Eesti on.Aga meie tuba oli aus ja puhas, ja hommikul läksime edasi. Hommikusöök oli veel kaasavõetud asjadest, hommikukohvi saime McDonaldist. Järjekorras ees olid ka eestlased, kes ütlesid, et motellis oli teisi eestlasi veel olnud. See oli ka viiname kord näha reisil eestlasi.
3. päev
Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!
Seal hakkasime ka aru saama, et reisil võtavad asjad rohkem aega, kui plaanis on. Jääkoopasse tahtsime jõuda kell 12, jõudsime kell 16. Aga olime võtnud alguses eesmärgiks mitte ajakavast hoolida. Meil oli vaid kaks tähtaega: ainsana oli meil hotell kinni pandud esmaspäeva õhtuks Veneetsia lähedal ja tore oleks sinna jõuda selleks õhtuks, muidu läheb raha raisku ning teiseks pidin ma 28. juuli hommikul tööle minema.Pärastlõunal jõudsime Demänovska jääkoopasse. Seal oskasid slovakid juba raha küsida. Parkimine 75 krooni, sissepääs 100 krooni, fotoka kaasavõtmine 150 krooni! Ingliskeelseid gruppe lasti sisse iga tunni aja tagant, ja meie oleksime pidanud sisse saama 16.00, sest meie jõudsime kohale 15.01. Tegime siis slovakkide näo pähe ja sisenesime nendega kell 15.16. Jutt, mida räägitakse koopas, oli juba paberi peal nagunii olemas. Fotokas eest meie ei maksnud, ja ilmselt ka mitte keegi teine. Aga kõik pildistasid, meie kaasa arvatud.
Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.
Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.
Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.
Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.
3. päev
Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.
10 juuli 2008
Valitsuse vabandus
Valitsusel on tekkinud üks uus vabandus sellel aastal. Pidevalt sepitsevad nad kõikvõimalikke plaane, kuid kui nende kohta küsida ja nad ei taha vastata, tuleb kogu aeg seletuseks: "Midagi kindlat ei saa enne öelda, kui on tulnud X majandusprognoos." Kui see X prognoos on tulnud, on ikka ja alati mingi teine majandusprognoos kuskilt tulemas, mida oodata. Nüüd siis ootame augustit ja siis tulevat prognoosi.
Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.
Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.
07 juuli 2008
Lihtsad mõtted
Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):
Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.
On ju lihtsalt öeldud :)
Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.
On ju lihtsalt öeldud :)
06 juuli 2008
Õllesummer (Birgit on super!)
Vaatasin just Õllesummeril tehtud loo üle (nii enne saadet, kui ka saate ajal stuudios olles vaatasin hoolega - erinevatel põhjustel, millest kumbki pole niivõrd Õllesummeriga seotud, aga see selleks). Igatahes tuli meelde, et ma pole kirjutanud mitte midagi Õllesummerist ja Birgit Õigemeelest. Aga tahaks.
Esiteks tahtsin öelda, et ma ei saa aru kurtmisest Õllesummeri pärast. Kui inimene tahab juua, joob ta nagunii, ilma Õllesummerita joob ka. OK, Õllesummer ilmselt paneb mõne sel päeval natuke rohkem jooma, kui ta muidu jooks. Aga ega ta Õllesummeril käimise tõttu nüüd alkohoolikuks muutub, seda ma ka ei usu. Ja mis see siis on, kui inimene joob kaks-kolm kannu õlut rohkem, kui ta ehk jooks siis, kui Õllesummerit ei toimuks. Purjus inimeste või purjus alaealiste protsent kogumassist Õllesummeril pole suurem, kui mõnel muul peol, olgu ta Õlletoober, Rabarokk või 15-aastase Anu (nimi täiesti suvaline) sünnipäev. Viimasele toob viina suure tõenäosusega vanem õde vms. Aga kogu jama saab kaela Õllesummer.
Lisatud hiljem: See on muidugi masendav, kui palju teismelised tänapäeval joovad. Ühel mu teismelisel tuttaval oli must masendus uudise peale, et suurüritustel saavad alaealised teistmoodi käepaelad, et müüjatel kergem oleks neile alkoholi mitte müüa. Laagriskäigumuljetest oli teisel olulisel kohal info, kus nad alkoholi hoidsid ja milline jama sellest oli tulnud, kui see ära pätsati. Kolmas tuttav on varajastes teismeaastates ja on õhtuid, kus ta purjus peaga koju jõuab. Koolis on nad kõik väga edukad, tublid ja viksid.
Aga ilma Õllesummerita poleks ma kuulnud 500 krooni eest (ma räägin printsiibist, mul tegelikult oli ajakirjaniku akrediteering) nii palju muusikat. Ilma õllesummerita ma poleks näiteks teada saanud, et Lament on täiesti hea ja Kala pole üldse nii hea, kui kunagi ETV saates oli). Kusagil mujal kontserdil ma ei plaani käia, nagunii ei saa, ei viitsi või on liiga kaugel, et kontserdile minek nauditav oleks. Ja Õllesummeril kuulsin ka Birgitit.
Ja ma ei suuda jätta ütlemata, et Birgit on super! Pearut tsiteerides: "Näeb välja nagu ingel ja laulab nagu ingel!" Lisaks Pearuga nõustumisele lisan omast kogemusest, et ta on ka hoolimata staaristaatusest jäänud väga sõbralikuks, lahkeks ja siiraks. Ta on täpselt selline neiu, kelle puhul unustad pahameele, kui ta ütleb, et ei hakanud tagasi helistama. Ükski neiu muidugi ei tohiks andestada seda, kui talle helistatakse kaks tundi hiljem, kui kokku lepitud.
Ja siis ma tahaks Birgiti ja tema fännide ees avalikult ka vabandada, et kaameral ava intervjuu ajal natuke kinni oli ja Birgit intervjuu ajal seetõttu natuke kahvatu paistis. Olin nimelt Õllesummeril toimetaja asemel operaator, sest ma tahtsin seda tööd proovida ja kaamerat harjutada (profikaamera kasutamisel on vähe ühist amatöörkaamera kasutamisega). Poleks ma hakkama saanud, oleks pärisoperaator asemele läinud, aga sain enam-vähem hakkama - Birgit oleks muidugi paremat väärinud.
Esiteks tahtsin öelda, et ma ei saa aru kurtmisest Õllesummeri pärast. Kui inimene tahab juua, joob ta nagunii, ilma Õllesummerita joob ka. OK, Õllesummer ilmselt paneb mõne sel päeval natuke rohkem jooma, kui ta muidu jooks. Aga ega ta Õllesummeril käimise tõttu nüüd alkohoolikuks muutub, seda ma ka ei usu. Ja mis see siis on, kui inimene joob kaks-kolm kannu õlut rohkem, kui ta ehk jooks siis, kui Õllesummerit ei toimuks. Purjus inimeste või purjus alaealiste protsent kogumassist Õllesummeril pole suurem, kui mõnel muul peol, olgu ta Õlletoober, Rabarokk või 15-aastase Anu (nimi täiesti suvaline) sünnipäev. Viimasele toob viina suure tõenäosusega vanem õde vms. Aga kogu jama saab kaela Õllesummer.
Lisatud hiljem: See on muidugi masendav, kui palju teismelised tänapäeval joovad. Ühel mu teismelisel tuttaval oli must masendus uudise peale, et suurüritustel saavad alaealised teistmoodi käepaelad, et müüjatel kergem oleks neile alkoholi mitte müüa. Laagriskäigumuljetest oli teisel olulisel kohal info, kus nad alkoholi hoidsid ja milline jama sellest oli tulnud, kui see ära pätsati. Kolmas tuttav on varajastes teismeaastates ja on õhtuid, kus ta purjus peaga koju jõuab. Koolis on nad kõik väga edukad, tublid ja viksid.
Aga ilma Õllesummerita poleks ma kuulnud 500 krooni eest (ma räägin printsiibist, mul tegelikult oli ajakirjaniku akrediteering) nii palju muusikat. Ilma õllesummerita ma poleks näiteks teada saanud, et Lament on täiesti hea ja Kala pole üldse nii hea, kui kunagi ETV saates oli). Kusagil mujal kontserdil ma ei plaani käia, nagunii ei saa, ei viitsi või on liiga kaugel, et kontserdile minek nauditav oleks. Ja Õllesummeril kuulsin ka Birgitit.
Ja ma ei suuda jätta ütlemata, et Birgit on super! Pearut tsiteerides: "Näeb välja nagu ingel ja laulab nagu ingel!" Lisaks Pearuga nõustumisele lisan omast kogemusest, et ta on ka hoolimata staaristaatusest jäänud väga sõbralikuks, lahkeks ja siiraks. Ta on täpselt selline neiu, kelle puhul unustad pahameele, kui ta ütleb, et ei hakanud tagasi helistama. Ükski neiu muidugi ei tohiks andestada seda, kui talle helistatakse kaks tundi hiljem, kui kokku lepitud.
Ja siis ma tahaks Birgiti ja tema fännide ees avalikult ka vabandada, et kaameral ava intervjuu ajal natuke kinni oli ja Birgit intervjuu ajal seetõttu natuke kahvatu paistis. Olin nimelt Õllesummeril toimetaja asemel operaator, sest ma tahtsin seda tööd proovida ja kaamerat harjutada (profikaamera kasutamisel on vähe ühist amatöörkaamera kasutamisega). Poleks ma hakkama saanud, oleks pärisoperaator asemele läinud, aga sain enam-vähem hakkama - Birgit oleks muidugi paremat väärinud.
27 juuni 2008
Jalgpall läks hästi
Mina olen rõõmus, et finaalis on just Saksamaa ja Hispaania. Sest oleks olnud Türgi-Venemaa või üks neist, ei kõlaks asi Euroopa asjana. Türgi ja Venemaa ei ole ju Euroopa riigid. Ma ei tea, mis riigid nad on - Venemaa ju Aasia riik ka ei ole, ju siis Venemaa on lihtsalt Venemaa.
Aga nüüd on kaks Vana-Euroopa riiki omavahel ning las nad olla. Eurovisioon on juba muutunud liiga Ida-Euroopa keskseks (muide, Vana-Euroopa arvates kuulub raudselt ka Eesti Serbia, Poola ja teiste selliste sekka, vähemalt Iiri kalkun mainis ka Eesti ära ju Ida-Euroopa riikide seas, kes on (kontesti arvestades siis täiesti teenimatult) trüginud Eurovisioonile). Nüüd saavad mandri-Euroopa riikid pidada oma pidu ja tunda, et Euroopa tähendab ikka taditsioonilisi Euroopa riike. Las olla neil hea olla ja selles soovis pole mitte midagi iroonilist mõeldud.
Aga nüüd on kaks Vana-Euroopa riiki omavahel ning las nad olla. Eurovisioon on juba muutunud liiga Ida-Euroopa keskseks (muide, Vana-Euroopa arvates kuulub raudselt ka Eesti Serbia, Poola ja teiste selliste sekka, vähemalt Iiri kalkun mainis ka Eesti ära ju Ida-Euroopa riikide seas, kes on (kontesti arvestades siis täiesti teenimatult) trüginud Eurovisioonile). Nüüd saavad mandri-Euroopa riikid pidada oma pidu ja tunda, et Euroopa tähendab ikka taditsioonilisi Euroopa riike. Las olla neil hea olla ja selles soovis pole mitte midagi iroonilist mõeldud.
26 juuni 2008
WHO konverents
Pressikonverentsil küsis üks eesti arstidele lähedalseisev ajakirjanik ehk Eesti Arsti ajakirjanik Ameerika professorilt Uwe Rainhardtilt, et mis oleks õige tase, palju riik peaks SKPga võrdluses meditsiini panema. Küsimuse taustaks ilmselt see kurtmine arstidelt, et Eestis panustatakse SKPst liiga vähe protsente võrreldes teiste riikidega. Ja eks ta sellist vastust oleks ka lootnud, siis oleks saanud teha kõva artikli.
Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.
Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.
Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.
Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.
Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.
Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.
24 juuni 2008
Ebaseaduslik jaanilõbu
Eile sain teada ühest seadusest.
Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.
Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.
Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.
Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.
Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.
Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.
Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.
Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.
Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.
Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
