Täiesti juhuslikke mõtteid

Viimastel päevadel pole olnud ühtegi suurt mõtet, palju väikeseid vaid.

Esiteks vihastasin netikommentaatorite peale. Pikk uudis oli teemal "kalevi arved külmutati". Esimene kommentaar oli ühesõnaline "miks?". Loe artikkel läbi, saad teada.

Teine artikkel rääkis, et prügifirma ei vii esmaspäeval prügi ära ja lisatud oli, et selle päeva eest arveid ei esitata. Loogiline. Aga üks kommenteerija suuris ikka öelda, et "kuradi ragn sells, prügi ära ei vii ning siis suurejooneliselt teatab, et arveid ei esita." No mida peaks tegema, et netikommentaatorid rahul oleks.

Nädala emotsioon oli esmaspäeval, kui ühisteenused teatas, et linnaelanikud võivad olla rahulikud ja muretud, sest lumi neid ei sega - nemad teevad trahve edasi. Lisaks kuskil artiklis öeldud lause, et nemad peavad lähtuma Tallinnaga sõlmitud lepingust ja ei saa mõelda, et järsku on mingi inimlik probleem. No ma saan aru, et leping ja puha, aga öelda ametniku (keda ühisteenuste inimene ju sisuliselt on, juriidiliselt vist mitte) poolt, et me ei tohi mõelda, et järsku on inimlik probleem, on rõve.

Aga lumetorm oli vahva, raadiost kostis asi palju hullemana, kui tegelikult oli (v.a kui Russalka juures auto vibama hakkas ja suhteliselt napilt teise auto riivamisest pääsesin). Mul muidugi suhteliselt uus maastur ka, ja lollidesse kohtadesse ei pidanud ronima. Muide, kohutavalt vahva on jalutada mere ääres lume ja jäätormiga. See jääb kauaks meelde ning vahva ei ole jutumärkides, vaid siiralt öeldud.

Pöffil peaks käima. Ma olen niimoodi ka varasematel aastatel ka nii mõelnud, aga pole jõudnud. See aasta on asi natuke lootusrikkam, sest ma teadvustasin, et pöff käib enne, kui pöff läbi saab. Ennast tundes läheb seekord nagu alati.

Reedel ilmub ajakiri Naised, kus ma vastan mehe sõna küsimustele. Või mingi teine reede. Vastused läksid teele, nüüd kardan, et läksid liiga ülemeelikuks ja ausaks. Üks kollase meedia taustaga tuttav luges üle ning leidis, et on väga head ja kõneainet-küsimusi tekitavad, kuid naeratas sealjuures niimoodi, et ma ei tahtnud täpsemalt küsida.

Eestimaa Uhkuse lugusid kirjutan vaikselt, varsti hakkavad need eetrisse jõudma. Iga loo juures, mis seni on tehtud, olen natuke härdaks muutunud ja pooltel juhtudel on silmad märjaks läinud. Ma pean endale paksu nahka kasvatama, muidu on liiga raske seda teha.

Savisaar teatri/katla hääletusest

Edgar Savisaare PR'lt saabus täna palve kõigile ajakirjanikele, et kui Eestis on veel vaba ajakirjandust, siis võiks aidata kaasa ühe teksti levikule. No ma siis levitan ja kasutan võimalust öelda, et see teema on pühapäeval ühe teemana ka Aivar Riisalu ja Igor Gräzini nädala kokkuvõttes.

Edgar Savisaar: eesti rahvas oskab otsustada

Muide, ega ma ei mäleta varasemast teemat, mis oleks uudistesaates ühe nädala jooksul olnud kolm korda esiuudis, ühe korra saate eesotsas ning täna, viiendal päeval tuleb vist kah (ma täpselt ei tea, pole päevatoimetaja).

Aga ma saan aru Postimehest ja Õhtulehest, kes seda teksti avaldada ei tahtnud. Seal on kokku võetud kõik see, mida Savisaar on sel teemal öelnud ning mida on korratud juba artiklites ja levitatud, ja väga uusi asju seal pole. Mõistlik otsus mitte avaldada.

Lätlased

Täna hommikul läbi linna sõites ja ühe teatud reklaamikampaania plakateid nähes ning raadioreklaame kuuldes tekkis emotsioon, et Eestis on hea elada - lätlastel on lennujaam, meil kõik ülejäänud.

Mis kahjuks ei tähenda, et ma ise poleks ka reise alustanud Riia lennuväljalt. Tallinnast siiski tunduvalt rohkem, sest Riia lennujaam ei saa kunagi sinna tasemele, et ma lõpetan õhtul kell kaheksa töö ning saan veel samal õhtul lennukiga lennata kuhugi.

Riigikogus

Eile oli Riigikogus vahelduseks hea istungit kuulata, tegin seal mingi hetk aega parajaks ning kuulasin rõdult üht arutelu. Mõnikord on jutud Riigikogus sellised, et haara peast kinni, aga eile oli kuidagi hea - koalitsioon ei ülbitsenud, vaid rääkis vabalt ja oli asjalik; opositsioon oli ka vastutasuks asjalik ja ei demagoogitsenud. Ettekanded ja küsimused olid selged, arusaadavad, humoorikad, aga mitte ülepingutatult naljakad.

Ma ei ütle, mis arutelu see oli, hakkate veel vaatama, kes rääkis ja kes küsis ning mis iganes järeldusi tegema.

Milline autojuht on Savisaar?

Kuna Savisaared elavad Hundisilmal ja mina Kuusalus, siis Tallinna sõitmine tähendab ühe maantee läbimist. Ma ei tea, kas ma varem olen ka Edgar Savisaarega lähestikku sõitnud, aga täna ma panin seda igatahes tähele. Autonumbri järgi tundsin ära, sest ma olen oma töö jooksul korduvalt pidanud kuskil olema ja vaatama, millal Savisaar saabub, et talt midagi küsida.

Aga täna jah, kell umbes pool kümme. Kuskil Ruu küla kandis nägin tuttavat autonumbrit ja kui lugejad loodavad, et tuttavat numbrit nägin meeletu kiirusega tagant tulemas ja mööda tuiskamas, siis tegelikult oli vastupidi. Savisaar oli see, kes 90 km/h sõitis, mina olin see, kes talle järgi jõudis. Tema sõitis teisel rajal, mida tegelikult ei tohi. Ja mis oli äärmiselt tüütu.

Tüütu oli sellepärast, et ma pidin mõtlema nüüd sellele, et esiteks ei tohi ma esimesel rajal mööda sõita ja teiseks tähendaks möödasõitmine kiiruseületamist. Kõik teised muidugi tegid seda, aga mina mõtlesin kuni Jõelähtmeni, et kui ma nüüd mööda sõidan ja sellega kaks korda eeskirju rikun ja Savisaar (tegelikult oli neid autos kaks - Edgar juhtis ja Vilja istus kõrval) mu ära tunneb, siis on tal hea vajadusel ja tahtmisel mürgist märkust teha.

Kusjuures tagaolev auto ilmselt kirus meid, sest see minu mõtlemine blokkis natuke teed ära ning möödasaamiseks (kiirust ületades seega) pidi ta tegema järsu tõmbe kahe auto vahelt läbi.

Enne Jõelähtmet ma ikkagi sõitsin eest ära ja ta jäi minust maha, kuni Tallinna prügila juures on 30 piirang ja siis kogunesid kõik sel ajal olnud autod ühte troppi kokku. Pärast Maardu ärakeeramist (sealt edasi Tallinnani on täiesti mõistetamatul põhjusel 70 piirang (üks jupp ka 50km/h), kuigi tegelikult enamus sõidab 90-100 kilomeetrit tunnis, mistõttu oli politsei seal ükskord tervelt nelja autoga kahe kilomeetri peale) algas Savisaare autol uus noorus ja 70 alas sõitis ta 90-100'ga mulle kõigepealt järgi ja seejärel eest ära. Ma ise ka päris 70 ei sõitnud tegelikult.

Savisaare sõitmisega on meeles veel üks juhtum: ta kohtus Leedoga, meie kajastasime seda ning kasutasime katteplaaniks ka seda, kuidas Savisaar saabub. Pärast saadet vaataja helistab, et miks te ei öelnud, et ta valesti parkis. Meie ei pannud lugu tehes seda tähelegi. Järgmisel päeval siis krimiuudiste lõpetuseks rääkisime Allan Muugiga sellest valestiparkimisest eetris ja näitasime pilti. Pärast saadet vaataja helistab ja küsib, et miks me ei rääkinud sellest, et ta kõndis ka valesti üle tee. Seda ma polnud ise tähele pannud.

Meediast

Lihtsaltlugemiseks ja kaasamõtlemiseks üks huvitav artikkel.

Teder Riigikogus

Täna filmisime Riigikogus, kuidas õiguskantsler Indrek Teder läks täna põhiseaduskomisjoni. Üks riigikogulane ütles sisse astudes mulle selle peale: "Leidsite ka, keda promoda!"

Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.