1. päev
Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.
Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.
Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.
2. päev
Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.
Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.
Üks neist isegi teadis, et Eesti pealinn on Tallinn. Tõsi küll, see tuli teisel katsel, esimene pakkumine oli Alma-Ata. Ning teine mees ei teadnud, misasi Eesti on.Aga meie tuba oli aus ja puhas, ja hommikul läksime edasi. Hommikusöök oli veel kaasavõetud asjadest, hommikukohvi saime McDonaldist. Järjekorras ees olid ka eestlased, kes ütlesid, et motellis oli teisi eestlasi veel olnud. See oli ka viiname kord näha reisil eestlasi.
3. päev
Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!
Seal hakkasime ka aru saama, et reisil võtavad asjad rohkem aega, kui plaanis on. Jääkoopasse tahtsime jõuda kell 12, jõudsime kell 16. Aga olime võtnud alguses eesmärgiks mitte ajakavast hoolida. Meil oli vaid kaks tähtaega: ainsana oli meil hotell kinni pandud esmaspäeva õhtuks Veneetsia lähedal ja tore oleks sinna jõuda selleks õhtuks, muidu läheb raha raisku ning teiseks pidin ma 28. juuli hommikul tööle minema.Pärastlõunal jõudsime Demänovska jääkoopasse. Seal oskasid slovakid juba raha küsida. Parkimine 75 krooni, sissepääs 100 krooni, fotoka kaasavõtmine 150 krooni! Ingliskeelseid gruppe lasti sisse iga tunni aja tagant, ja meie oleksime pidanud sisse saama 16.00, sest meie jõudsime kohale 15.01. Tegime siis slovakkide näo pähe ja sisenesime nendega kell 15.16. Jutt, mida räägitakse koopas, oli juba paberi peal nagunii olemas. Fotokas eest meie ei maksnud, ja ilmselt ka mitte keegi teine. Aga kõik pildistasid, meie kaasa arvatud.
Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.
Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.
Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.
Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.
3. päev
Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar