60 päevaga kuulsaks

Kuulsin täna ettevõtmisest 60 päeva kuulsaks Uudistetoimetuse meilile tuli nende pressiteade, vist kuskilt enne olen ka kuulnud, aga ei meenu. Õhtuleht ja Reporter on neist midagi teinud, leidsin otsingumootorist.
Eks nad mingi tuntuse saavad.

Iseasi, kaua neil see kuulsus ja tuntus neil kestab. Selle neiu nimi, kes Koit Toomega väidetavalt suudles kuskil klubis, pole ilmselt enam paljudel meeles ning selle neiuga juhtunu oli ju ikkagi mitu korda sisurohkem (mis iganes sisuks seda nimetada), kui nende 60 päeva noorte ettevõtmine, mille puhul ma ei näe enam ette suuremat uudiseväärtust meedia jaoks, sest senised uudised on kirjutatud vist lihtsalt seetõttu, et selline ekperiment algas.

Üks võimalus on, et mingi meedia võtab lihtsalt vaevaks neid pidevalt kajastada, ükskõik, kas tutvusest või igavusest, aga sel juhul muutuvad nad kuulsaks vaid ühe selle kanali tarbijate jaoks, mida on alati vähem, kui nö lai avalikkus.

Aga iseasi, kui nad senisele lihtsalt niisama proovimisele satuksid mingi üleüldises kõneaines oleva skandaali sisse. Näiteks võrdse tundmatut Koidu X-i ja Iglesiase Elinat, kes on muutunud sümboliks. Kui mõne kohta neist tuleb mingi luukere välja, siis ilmselt jõuaks see rohkemate massideni. Ma ei mõtle siin mingit klubiseiklust (Kroonika, Õhtulehe, Justi jne sarnast), vaid midagi, mida ka Postimees, Eesti Päevaleht või meie suurelt kajastaksime. Ma isegi ei oska öelda, mis see võiks olla. Kui Ansip või Savisaar pressikonverentsil nendest räägiks, oleks see neil ka suhteliselt kindel laks orbiidile lendamiseks.

Ja lõppudelõpuks - oleksid nad päris alastifotod teinud, teeks see neid ikkagi tunduvalt kuulsamaks, kui praegutehtud tsirkus. Iseasi, kas nad sellist kuulsus tahavad.

Nende blogis soovitatakse heade asjadega tegeleda, aga heategevuse ei saa kuulsaks, kui seda teha projekti korras. Head asjad pääsevad meediasse ikkagi vaid siis, kui seda teha hingega, s.t võltsid anname-vaesele-süüa-kui-ajakirjanik-vaatab nähakse läbi.

Üks pisike häda on neil veel. Mis peaks olema nende hüüdnimi. Lihtsa elu Sille (ma muide olen olnud ta ajalooõpetaja:), Farmi Gabriel, Bussi Paavo, Inglesiase Elina - need kõik on lihtsad ja meeldejäävad väljendid. Aga mis nende nimi oleks? 60 päeva Kätlin? - no ei hääldu. Kuulsuse Ketlin - liiga üldine. Poisi nimi on üldse liiga keeruline, et niisama midagi tegemata meelde jääda.

Sellised mõtted, mis vastu ööd tekkisid. Ma võin ka eksida, kui keegi viitsib siin midagi arvata, siis lasku käia.

Lennujaamaökonoomikast

Eile Berliinist tagasi tulles tekkis korraks vestlus lennule registreerijaga, et miks on kadunud elektroonilised Easyjeti check-in'i aparaadid, mis iseenesest olid mugavad. Ta vastas, et Lufthansa oli juba ammu algul analüüsinud, et aparaadid on kulukamad, kui traditsiooniline check-in, aga seda ei usutud. Aga nüüd ollakse aru saadud, et tööjõud ning kõikide reisijaid käsitsi registreerimine on odavam, kui masinaid hooldaja, inimesi õpetada ning klaarida kõike seda, mida inimesed suudavad valesti teha.

Niipalju siis e-värgist.

Päeva tsitaat

Päeva lause vääriline on Tarmo Lausing. Loopealse elurajooni avamine möödus enam-vähem normaalse ilmaga, päikegi paistis. Selleks ajaks, kui Savisaar lahkus, tulid aga äikesepilved ja paks rahe.

Lausing astus õue, vaatas taevasse ja ütles: "Nagu Savisaar lahkub, nii kustub ka päike." Kuradi kahju, et see kaamerasse ei jäänud.

Savisaar oli täna muide heas tujus, ei ühtegi solvangut meie aadressil.

5804 km (4. osa)

Arvasin tegelikult, et olen reisi täiesti kirja pannud, aga nüüd meenus, et vaid poole. Kirjutan siis edasi suvisest reisist, mida tegime koos naisega kaardil vaadates otse alla Veneetsiani ja tagasi.

5. päev

Hommikul läbi paduvihma, tugeva äikese ja tormi Klagenfurti jõudes läks ilm ilusaks. Sealt edasi oligi ilm õnneks selline, et päeval paistis päike ja kui sadas, siis öösel.

Selle päeva lõpuks oli meil siiski midagi kindlat oodata - kinnipandud hotell veneetsia kandis. Seega päris vabad me sel päeval polnud, aga õnneks polnud selleks päevaks ka väga konkreetset plaani tehtud. Pigem oli vaid valik, kas sõidame majutuskohta otse või kaarega mingi linna kaudu, mille nime ma nüüd enam meenutada ei suuda.

Klagenfurt ise on täiesti mõttetu linn turismi mõttes - vanalinn suhteliselt olematu. Meie läksime sinna Minimunduse pärast. Arvasime, et oleme seal paar tundi, aga lõpuks läks 6 tundi.





Selle maaala väga suur ei ole, aga vaatamast on küllaga, tegime sellele tiiru peale, sõime ja tegime teise tiiru veel otsa. Kes sinnakanti satub, käige kindlasti ära.

Klagenfurtist hakkasime sõitma Istrana poole. See on linnulennult 30 km Veneetsiast põhja poole. Leidsime, et pole mõtet Veneetsiasse autoga sõita - parkla maksab päevas seal ropult, liiklus on hullem ning päris Veneetsiasse nagunii autoga ei saa ju.

Sõitsime mööda väiksemaid teid, mitte kiirteid. Vaatasime ka paari teeäärset linna, pikemalt peatusime ühes roomaaegse kindluse varemetes ulatuslikumad, kui ma kuskil näinud olen. Aga selle külastamine juhtus nii juhuslikult, et selle koht nime ma praegu enam üles ei leia. Aga kui keegi loodan siis reisivihjeid koos nimedega saada, siis võin lohutada, et ega see nüüd nii hea koht ka polnud, et selle nime mitteteadmine suur kaotus oleks.

Edasi sõitsime vaikselt Istrana poole, liiklus oli vaikne - peale ühe hullu tädi, kes kõrvalteelt ette sõitis ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas mu sel hetkel roolis olnud naine suutis tema eest kõrvale põigata tee keskele ning mitte riivata vastutulnud teist autot masinat. Kõnekümne sentimeetri mäng võis olla.

Vahepeal (meie tomtom'i kaarti väjalaskmise ja reisihetke vahepeal) on seal toimunud hoogne tee-ehitus, mistõttu meie veidi vananenud tomtomi kaartil olid kõik ringristmikud ja kahetasandilised ristmikud märgitud tavalisteks ristmikeks, ning paar korda sai ka mööda sõidetud õigest teeotsast ja siis tagasipööret otsitud. Üldse on nad põhjalikud ristmikemeistrid, parim lause, mida tomtom meile teatas oli: "Sõida ringristmikult otse edasi. Kuues mahassõit."

Muide - ilma navitarkvarata oleks olnud raske hakkama saada. No eks oleks sõitnud, terve ajalugu ju kaartide järgi autojuhid sõitnud, aga võimalus Klagenfurtis hotelli aadress sisse lüüa ning eestikeelseid käske kuulates oli hea sõita.

Hotellis panime asjad maha, sõitsime Istrana rongijaama, tegime endale selgeks, kuidas Veneetsiasse sõita, läksime hotelli tagasi, pesime ja läksime magama. Pehme voodi ja ülelakutud hotellituba oli nii mõnus üle nende autos ja motellis veedetud päevade.

6. päev

Käisime Veneetsias. Veneetsia oli täpselt selline, nagu Veneetsia on. Esimest korda elus käisin seal ja vaatamist oli palju. Midagi erilist ei juhtunud, millest jutustada, seega pikalt ei ole mõtet pajatada.

Lihtsalt edaspidi teadmiseks või neile, kes plaanivad minna - üks päev on Veneetsia jaoks liiga vähe. veneetsias on erinevadi piirkondi, millel igaühel oma hõng ja ühe päevaga pole kõike seda võimalik kogeda. Ehk kahe täispika päevaga. Gondliga me ei sõitnud, liiga kallis ja selle raha eest oleks see mõtetu olnud, palju efektiivsem oli end sättida liinilaeva tagaotsa tagurpidi istuma.

Meie otsus kasutada viimase teeotsa jaoks rongi oli väga õige. Lisaks tänu hotelli kaugemalasumisele kokkuhoitud rahale hoidsime kokku ka bensiiniraha ning erinevatel andmetel 25 või 58 eurot parklaraha. Rongipilet sinna ja tagasi kahele inimesele maksis kokku 13,60 eurot (üks ots ühele 3,40). Rongil tuli ka ümber istuda, seega käisime ka Trevisos, mis millegipärast jättis mulle väga hea ja armsa mulje, aga ma ei tea, miks - kuidagi omapärane oli lihtsalt oma töökuses, asjalikkuses ja samas kulunud väärikuses.

Õhtul nautisime jääle hotellitoas magamise võlusid, teades, et hommikul lahkume ning edasi pole meil plaanis hotellis ööbida (tegelikult jäi see üldse viimaseks ööks, kui magasime väljaspool autot).

Linnavalitsuse pressikonverents

BNS kirjutas just uudise, et Edgar Savisaar kritiseeris Tallinna linnavalitsuse pressikal ajakirjanudust: "Savisaar ütles kolmapäeval Eestile antud kohta ajakirjandusvabaduse tabelis kommenteerides, et Eesti ajakirjandusel on veel kõvasti arenguruumi. Savisaar küsis kolmapäeval Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsil irooniliselt, kas Eesti sai ajakirjandusvabaduse tabelis 4.-6. koha eest- või tagantpoolt lugedes."

BNS ei kirjutanud sellest, et ajakirjanikud said ka riielda munitsipaalpoodide kohta küsimuse eest. Savisaar rääkis natuke Nõmme turust ning seejärel sama palju aega sellest, et kui reformierakond on ajakirjanikele öelnud, et munitsipaalpood on halb, siis ei maksa seda iga nädal ikka teemaks võtta + natuke rääkis ta ka õllelibistamise kõrvale reformierakonna suuniste kuulamisest.

Mina sain ka suusõnalise kolaka. Raadio 4 tegi pärast pressikat eraldi intervjuud, mina ootasin oma järge. Kui minu operaator ka ligi tuli, katkestas ta vene keeles antud intervjuu ning ütles, et ta ei tohi enam intervjuud jätkata, sest muidu TV3 teeb õhtul nätaka, et Savisaar rääkis vene keeles. Mitte keegi ajakirjanik pole kunagi kritiseerinud mitte ühtegi poliitikut, et need annavad vene kanalitele vene keeles intervjuusid, see Savisaare kriitika polnud isegi vaimukas või naljakas.

Ok, meil on viimane kriitika vist isegi saates - vaatan lindi hiljem üle, kas meil on see helis ja pildis olemas (kui ei ole, siis ei saa ju ka saatesse panna), aga kindlasti poleks see saates, kui Savisaar oleks oma venekeelse intervjuu korralikult lõpetanud, ja läinud järgmiste intervjuude andmise juurde, mitte sinna vahepeale andnud järgi kiusatusele halvasti öelda.

Tont neid ajakirjanikke...

Huvitav on jälgida, kuidas meedia huviorbiidis olles minu enda kajastamisega asju juhtub.

Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.

Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.

Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.

Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.

Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.

Ansip ja tulnukas

Eilses Erisaates oli (vähemalt kuulu järgi pidi olema, ma saadet ei vaadanud) jutt sellest, et Ansip on tulnukas. Nad küsisid selle küsimuse ka valitsuse pressikonverentsil, kus Ansip siis olude sunnil tegema head nägu ja kaasa mängima, filosofeerides enda ja tulnuka sarnasuste üle.

Täna hommikul koeraga jalutades (ideaalne aeg lollide mõtete mõtlemiseks) tuli tekkis pähe üks huvitava paralleel. Ükspäev vaatasin TV6 pealt Stargate SG-1 osa, kus Pentagon lasi teha teleseriaali, mis enam-vähem sarnanes Tähevärava sündmustele. Seda juhuks, kui peaks saladus lekkima, siis nad saaksid naeruvääristada seda paljastusest, et see ju teleseriaalist pärit mõte.

Aga järsku on nii, et Ansip on tulnukas, kuid selle avalikukstulemise kartuses lasi Reformierakond ETV naljasaatel küsida (Allikmaa erakondlikku minevikku võiks ju meenutada) ning nüüd kui keegi peaks hakkama saladusele jälile jõudma, saaks öelda, et see ju ETV naljasaate teema.

Mõelda võiks ka sellele muidugi, et kui tähevärav on päriselt olemas, kuid Tähevärava film ja sari on organiseeritud Pentagoni poolt kattevarjuks, et avalikukstuleku korral saaks öelda, et see on ju teleseriaal.