Tont neid ajakirjanikke...

Huvitav on jälgida, kuidas meedia huviorbiidis olles minu enda kajastamisega asju juhtub.

Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.

Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.

Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.

Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.

Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.