Suhtekorraldusõppetund Padarilt

Suhtekorralduses on teooria, mille järgi tuleb halbu asju nimetada ilusate sõnadega. Selle klassikaline ja enimkasutatud näide on ameeriklastel sõjaraketi nimetamine Peacekeeperiks ehk rahuhoidjaks. Rahandusminister Ivar Padar ütles mulle eile intervjuus majandusest ja koondamisest rääkides lause, mis ameerikalsed üle lööb: "Tormiline majandus on asendunud stabiilsusega."

Eks ta õige ole - mis saaks veel stabiilsemat olla, kui 0% majanduskasv.

Tallinna linnavalitsus hämab

Tööl natuke kiire praegu, aga meile lugedes vihastasin. Ma ei ole Keskerakonna vastane, kõik erakonnad teevad võrdselt lollusi ja häid asju ning, Keskerakond nagu iga teine, aga täna küll vihane. Eellugu on see, et Tallinna sotsid saatsid pressiteate, et linnavalitsus plaanib Stroomi metsa magistraalteed. Selle peale tuli vihane linnavalitsuse vastus, mille ma siin ära toon, sest see on hea näide kantseliitlik-demagoogilisest kõnepruugist, mis elegantselt teeb maatasa nende kritiseerijad ja siis keerulise juriidilise tekstiga, mis enamikele lugejatele jääb arusaamatuks, ütleb ära asja sisu, mis on ikka see, et plaanime jah teed, aga pole veel otsustanud, kas ehitame ka.

Raepress
29. juuli 2008

Taavi Aas: Sotsid ei tea, millest räägivad

"Tänane sotside eeskõneleja Jaak Juske avaldus, et Tallinn projekteerib Stroomi metsa ümbersõitu, on niivõrd võhiklik, et tekib mulje tahtlikust hämamisest," imestas abilinnapea Taavi Aas.

Oma vastuses linnavolikogu saadiku Hardi Volmeri Stroomi metsa puudutavale järelpärimisele vastas linnapea Edgar Savisaar järgmist: "Pelgulinna möödasõidutee trass on ettenähtud kehtivas Tallinna üldplaneeringus, mis on koostatud ajavahemikus 1995 - 2000 ning kehtestatud Tallinna Linnavolikogus 11. jaanuaril 2001. a.

Selleks, et seda otsust muuta tuleb koostada üldplaneeringu muutmise materjal ja seda ka avalikult menetleda. Linnaehituslike otsuste tegemisel tuleb lähtuda igati läbimõeldud ja kaalutletud asjaoludest. Seetõttu algatati Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2005 otsusega nr 184 teemaplaneering "Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed" kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks ning linna tänavavõrgu, kergliiklusteede, parkimise ja ühistranspordi planeerimise üldiste põhimõtete kujundamiseks. Teemaplaneeringu eesmärgiks on kavandada kogu linnale ja selle lähitagamaale ühtne magistraaltänavate ja kergliiklusteede võrgustik ning anda soovitusi ratsionaalsema ja jätkusuutliku ühistranspordivõrgu kujundamiseks. Töö tulemusena on selgunud võimalikud transpordikoridoride asukohad, et linnaplaneerimise erinevatel etappidel oleks võimalik neid säilitada ainult transpordisüsteemi rajamiseks. Selline planeerimistegevus peab arvestama linna arengut ja vajadusi ette 30-50 aastaks.

Analoogilist perspektiivsete transpordikoridoride planeerimist on Tallinnas läbi viidud aastakümneid. Iga taolise planeeringulahenduse elluviimine võib toimuda ainult peale igakülgset kaalumist ja konkreetsete avalikkust kaasavate planeerimistoimingute läbiviimist. Kõik planeeringutes märgitud perspektiivsetesse transpordikoridoridesse kavandatavad magistraalteed ei pruugi praktikas teostuda või toimub see väga suure ajalise intervalliga. Näiteks perspektiivse Rahu tee trass planeeriti juba aastakümneid tagasi."

"Vastusest selgub üheselt, et linnavalitsus ei tegele Stroomi metsa ümbersõidu projekteerimisega," osundas Aas. "Miks Juske valetab, jääb arusaamatuks. Raske uskuda, et ta üldse ei mõista, millest räägib."

Kui vaadata seda teemaplaneeringut, siis läbi Stroomi metsa on tõmmatud suur kriips põhimagistraalina, ohtlike veoste marsruudi ja raskete veoste marsruudina. Minu arust on see planeerimine, mis siis, et kõik planeeringud ei pruugi teostuda ning enne ehitamahakkamist teeme veel uuringuid.

Kui sotsiaaldemokraatide soov on Stroomi metsa metsaks jätta, siis hakata vastuses neile rääkima sellest, et me metsa planeeritavat teed võib-olla ei ehita, on aiaaugust rääkimine ehk demagoogia. Hoopis teine jutt on, kas seda teed on vaja. Järsku on, mina ei tea, aga sellist demagoogiat postkasti saada on tujurikkuv kogemus.

Kui mina lähen Savisaare akna taha ning viibutan selle suunas kivi ja mõõdan välja, kuidas seda kivi aknasse lennutada, siis on õigus Savisaarel tulla ja mind sõimata. Ja minust oleks demagoogiline öelda, et ega kõik plaanid ei pruugi teostuda ja ma üldse siin nii 30-50 aasta perspektiivis mõõdan kiviloopimise trassi.

Teemaplaneeringu kaart muide on aadressil: http://www.tallinn.ee/est/g3566s31021, igasugused muud dokumendid selle asja kohta http://www.tallinn.ee/est/g3566s26340

Veel üks reisiteema

Viimasel ajal kuidasgi reisiteemalised postitused sattunud...

Eile sai toimetuses vaieldud, kuidas suhtuda näitlejatele kultuurkapitalist reisitoetuste maksmisesse. Sellel maksmisel on natuke ametlikum nimi ka, aga eks see ikkagi toetus on. Näiteks kui ühe reisi eelarveks näitas näitleja 17 000, küsis kapitalilt 12 000 ja sai 7000, siis see ju on toetus. Tööreis makstaks ju täies ulatuses kinni, seega lihtsalt toetus.

Mõni pidas seda vajalikuks, mõni pidas suurimaks sigaduseks; mina, kes ma seda lugu tegema sattusin täiesti vabatahtlikult, sest mind see teema erutas erinevalt mõnest teisest.

Aga lihtsalt üks huvitav detail. Vihjati meile ühe reisi kohta, et see oli mitte enesetäiendamise reis, vaid naise sünnipäevareis. Nõudsime siis Kultuurkapitalist selle reisi aruande välja. Mul oli enne aruande saamist isegi lause välja mõeldud, kuidas uudistes seda kajastada: "Ühe Kultuurkapitali Pariisi reisi kohta vihjati Seitsmestele Uudistele, et see oli naise sünnipäeva tähistamiseks, aga esitatud aruande järgi on see laim, sest näitleja ....." Vaat nende punktiiride täitmiseks olekski vaja olnud seda aruannet. Sain aruande ja mis ma loen - mulle vaatas vastu üks täiesti tavaline reisipäevik reisilt, mida teeb kümneid tuhandeid inimesi.

1.päev - Eiffeli torn, Triumikaar, jalutuskäik Champs-Elysees
2.päev - Luxembourgi aed, jalutuskäik Ladina kvartalis, St. Germain des-Pres, dzässmuusika klubi "New Morning"
3.päev - ratastega mööda Maraisi linnaosa, Victor Hugo majamuuseum, Vogeeside väljak, Cite saar, Pont-Neufi sild, Notre Dame, etendus Moulin Rouges
4.päev - Montmartre, Sacre-Coeuri kirik, Louvrei muuseum, laevasõit Seine jõel

Ma nüüd küll ei leia, et see oleks reis, mida peaks maksumaksja (ok - alkoholijooja, suitsetaja ning hasartmänguri) rahadega toetama. See on tavaline turismireis, mis teeb silmaringi laiemaks jah, aga see laiem silmaring kulub ära kõigile: geograafiaõpetajal oleks kasulik käia Alpides kuni selleni, et õmblejal oleks kasulik käia Veneetsias, et ta moekas piirkonnas liiguks ja ahmiks endasse sellealast vaimsust. Aga mõnele makstakse.

Üks ajakirjanik olevat Kulka juhile teatanud, et on lihtsalt kade, et ühe eriala inimestele makstakse. Minu vastuseisu taga pole kadedus. Ilmselt oleks ma saanud teha ka oma hiljutise reisi käigus tööd, otsida kuskilt trassilt üles mingi eestlase või eesti asjadega seotud inimese või objekti, ja seeläbi ka TV3lt saanud natuke raha reisil tehtud töö eest, mis sisuliselt oleks minu eelarves olnud reisi katteks, aga minu valik oli tööasjadele mitte mõelda.

Aga lihtsalt naljakas, et on üks asutus, mis sellise rahajagamisega tegeleb. Enamikes valdkondades tuleb enne targaks ja laia silmaringiga saada, ja siis võetakse tööle. Näitlejaks võib siis ilmselt ka avansina saada. Räigelt kõlav lause sain nüüd kirja muidugi :)

Eesti kui eetiline sihtkoht

Selline uudis: Eesti pääses maailma kümne eetilise reisisihtkoha hulka

Earth Island Institute teatel kuuluvad maailma kõige eetilisemate reisisihtkohtade hulka arenevad riigid, kes on keskkonnakaitse, inimõiguste ja sotsiaalse heaolu arendamisel õigel teel. Raporti järgi on maailma kümme kõige eetilisemat reisisihtkohta Argentiina, Boliivia, Bulgaaria, Tšiili, Horvaatia, Costa Rica, Eesti, Namiibia, Nicaragua ja Lõuna-Aafrika Vabariik.

Igasuguseid edetabeleid ikka mõeldakse välja. See vaid devalveerib igasuguseid edetabeleid. Eriti, kui kõigi kolme hindamise aluseks olnud nähtuse sisu on väga hinnanguline. Teine kategooria selliseid edetabeleid on üritused, kus antakse välja 1 esikoht ja sada teist kohta. (Nagu näiteks paljukiidetud Suisapäisa sai 2 koha üritusel, kus sisuliselt kuld ja hõbemedaleid jagatigi).

Aga kuna hetkel ootan lihtsalt võttele mineku aega ning muud teha pole, siis teen ise ka kiire reisiedetabeli topi. See võtab arvesse inimeste soovi reisida rikka kultuurieluga ohutusse riiki, kus elavad õnnelikud inimesed. Seega siis on arvestatud UNESCO kultuuripärandisse kuuluvate objektide arvu selles riigis, liiklusõnnetusohvrite arvu 100 000 elaniku kohta ning inimarenguindeksit. Seega siis - minu pakutud reisisihtide TOP 10:

1. Hispaania
2. Prantsusmaa
3. Suurbritannia
4. Rootsi
5. Itaalia
6. Saksamaa
7. Austraalia
8. Norra
9. Jaapan
10. Šveits

Kõige vähem soovitatavad reisisihtkohad on tagantpoolt ettepoole on aga selle arvestuse järgi Läti, Eesti, Leedu. Nende riikide võimalused nullis ühelt poolt suur liiklusõnnetuste arv ja teiselt poolt väike riigi pindala koos noore tsivilisatsiooniga, mis ei võimaldanud suure kultuuriobjektide arvuga tabelis tõusta.

5804 km

Kirjutan siia meie (minu ja Viola) pikast reisist. Pärast panen pildid-videod veel juurde, aga praegu teen kirjeldusega algust. Plaan oli siis sõita Eesti - Läti - Leedu - Poola - Slovakkia - Austria - Itaalia - Sloveenia - Ungari - Slovakkia - Poola - Leedu - Läti - Eesti.

1. päev

Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.

Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.

Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.



2. päev

Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.

Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.

Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.

Üks neist isegi teadis, et Eesti pealinn on Tallinn. Tõsi küll, see tuli teisel katsel, esimene pakkumine oli Alma-Ata. Ning teine mees ei teadnud, misasi Eesti on.

Aga meie tuba oli aus ja puhas, ja hommikul läksime edasi. Hommikusöök oli veel kaasavõetud asjadest, hommikukohvi saime McDonaldist. Järjekorras ees olid ka eestlased, kes ütlesid, et motellis oli teisi eestlasi veel olnud. See oli ka viiname kord näha reisil eestlasi.

3. päev

Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!

Seal hakkasime ka aru saama, et reisil võtavad asjad rohkem aega, kui plaanis on. Jääkoopasse tahtsime jõuda kell 12, jõudsime kell 16. Aga olime võtnud alguses eesmärgiks mitte ajakavast hoolida. Meil oli vaid kaks tähtaega: ainsana oli meil hotell kinni pandud esmaspäeva õhtuks Veneetsia lähedal ja tore oleks sinna jõuda selleks õhtuks, muidu läheb raha raisku ning teiseks pidin ma 28. juuli hommikul tööle minema.

Pärastlõunal jõudsime Demänovska jääkoopasse. Seal oskasid slovakid juba raha küsida. Parkimine 75 krooni, sissepääs 100 krooni, fotoka kaasavõtmine 150 krooni! Ingliskeelseid gruppe lasti sisse iga tunni aja tagant, ja meie oleksime pidanud sisse saama 16.00, sest meie jõudsime kohale 15.01. Tegime siis slovakkide näo pähe ja sisenesime nendega kell 15.16. Jutt, mida räägitakse koopas, oli juba paberi peal nagunii olemas. Fotokas eest meie ei maksnud, ja ilmselt ka mitte keegi teine. Aga kõik pildistasid, meie kaasa arvatud.

Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.

Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.

Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.

Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.

3. päev

Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.

Valitsuse vabandus

Valitsusel on tekkinud üks uus vabandus sellel aastal. Pidevalt sepitsevad nad kõikvõimalikke plaane, kuid kui nende kohta küsida ja nad ei taha vastata, tuleb kogu aeg seletuseks: "Midagi kindlat ei saa enne öelda, kui on tulnud X majandusprognoos." Kui see X prognoos on tulnud, on ikka ja alati mingi teine majandusprognoos kuskilt tulemas, mida oodata. Nüüd siis ootame augustit ja siis tulevat prognoosi.

Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.

Lihtsad mõtted

Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):

Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.

On ju lihtsalt öeldud :)

Õllesummer (Birgit on super!)

Vaatasin just Õllesummeril tehtud loo üle (nii enne saadet, kui ka saate ajal stuudios olles vaatasin hoolega - erinevatel põhjustel, millest kumbki pole niivõrd Õllesummeriga seotud, aga see selleks). Igatahes tuli meelde, et ma pole kirjutanud mitte midagi Õllesummerist ja Birgit Õigemeelest. Aga tahaks.

Esiteks tahtsin öelda, et ma ei saa aru kurtmisest Õllesummeri pärast. Kui inimene tahab juua, joob ta nagunii, ilma Õllesummerita joob ka. OK, Õllesummer ilmselt paneb mõne sel päeval natuke rohkem jooma, kui ta muidu jooks. Aga ega ta Õllesummeril käimise tõttu nüüd alkohoolikuks muutub, seda ma ka ei usu. Ja mis see siis on, kui inimene joob kaks-kolm kannu õlut rohkem, kui ta ehk jooks siis, kui Õllesummerit ei toimuks. Purjus inimeste või purjus alaealiste protsent kogumassist Õllesummeril pole suurem, kui mõnel muul peol, olgu ta Õlletoober, Rabarokk või 15-aastase Anu (nimi täiesti suvaline) sünnipäev. Viimasele toob viina suure tõenäosusega vanem õde vms. Aga kogu jama saab kaela Õllesummer.

Lisatud hiljem: See on muidugi masendav, kui palju teismelised tänapäeval joovad. Ühel mu teismelisel tuttaval oli must masendus uudise peale, et suurüritustel saavad alaealised teistmoodi käepaelad, et müüjatel kergem oleks neile alkoholi mitte müüa. Laagriskäigumuljetest oli teisel olulisel kohal info, kus nad alkoholi hoidsid ja milline jama sellest oli tulnud, kui see ära pätsati. Kolmas tuttav on varajastes teismeaastates ja on õhtuid, kus ta purjus peaga koju jõuab. Koolis on nad kõik väga edukad, tublid ja viksid.

Aga ilma Õllesummerita poleks ma kuulnud 500 krooni eest (ma räägin printsiibist, mul tegelikult oli ajakirjaniku akrediteering) nii palju muusikat. Ilma õllesummerita ma poleks näiteks teada saanud, et Lament on täiesti hea ja Kala pole üldse nii hea, kui kunagi ETV saates oli). Kusagil mujal kontserdil ma ei plaani käia, nagunii ei saa, ei viitsi või on liiga kaugel, et kontserdile minek nauditav oleks. Ja Õllesummeril kuulsin ka Birgitit.

Ja ma ei suuda jätta ütlemata, et Birgit on super! Pearut tsiteerides: "Näeb välja nagu ingel ja laulab nagu ingel!" Lisaks Pearuga nõustumisele lisan omast kogemusest, et ta on ka hoolimata staaristaatusest jäänud väga sõbralikuks, lahkeks ja siiraks. Ta on täpselt selline neiu, kelle puhul unustad pahameele, kui ta ütleb, et ei hakanud tagasi helistama. Ükski neiu muidugi ei tohiks andestada seda, kui talle helistatakse kaks tundi hiljem, kui kokku lepitud.

Ja siis ma tahaks Birgiti ja tema fännide ees avalikult ka vabandada, et kaameral ava intervjuu ajal natuke kinni oli ja Birgit intervjuu ajal seetõttu natuke kahvatu paistis. Olin nimelt Õllesummeril toimetaja asemel operaator, sest ma tahtsin seda tööd proovida ja kaamerat harjutada (profikaamera kasutamisel on vähe ühist amatöörkaamera kasutamisega). Poleks ma hakkama saanud, oleks pärisoperaator asemele läinud, aga sain enam-vähem hakkama - Birgit oleks muidugi paremat väärinud.