Soovitusi Lätis sõitmiseks

Esiteks pealkirja teema väliselt: Lätis pole mingit majanduskriisi tänaval märgata. Kolmapäeva õhtul baarid rahvast täis, neljapäeval meeletud ummikud, söögikohas lauda ei leia.

Aga liikluses häiris kaks asja. Esiteks punase muutumine roheliseks. Eestis käib see nii: punane, punane-kollane, roheline. Kõik võrdse vahemikuga. Lätis on ka samas järjekorras, aga roheline ilmub sekund hiljem. See on uskumatult häiriv, jalg vajutab alati sekund enne gaasipedaalile, kui tohiks.

Teine on Läti möödasõit. Ma ei saa aru, miks ei võiks eesti autod tõmmata tagant kiirema tulles tee äärele lähemale. Seda võis tagasiteel täiesti auto numbri järgi ennustada, kas laseb mööda või ei. Ja mööda ei lase isegi lubatud kiirusest 10 km aeglasemalt sõitvad eesti numbriga autod.

Analüütikute soovitused

LHV'lt tuli täna väga hea soovutus Tallinkile.

Eellugu on see, et Tallink teatas kulude kärpimisest. Selle peale soovitas LHV üks analüütik, et kulude kärpimise asemel võiks Tallink keskenduda lisatulude saamiseks.

Kujutan ette, kuidas Enn Pant lööb kontoris seda soovitust lugedes käega otsaette ning hüüatab: "Muidugi, me saame ka tulusid suurendada, miks me ise selle peale ei tulnud!" :)

Mulle talgud meeldisid

Ma ise ei osalenud ühelgi mõttetalgul - mul oli tööpäev, aga selle tööpäeva tõttu käisin läbi kolmelt mõttetalgult, mõnes olin kohal ligi tund, mõnes kümmekond minutit.

Selle aja jooksul ei saanud küll ettekujutust, mida seal arutati ja mis olid säravaimad ideed jne. Mõnes kohas jäi säravam mulje, mõnes kahvatum.

Aga kõigil kolmes kohas olid inimesed õnnelikud, rahul, hingega asja juures. Ei näinud lullilööjaid, vaid kõik tegutsesid. Isegi kui nendest kolmest kohast ei tule ühtegi suurt ideed, mida riiklikul tasemel ellu viiakse, siis 11 000 õnnelikku inimest, kes veetsid ühe päeva uutmoodi, on väärtus omaette.

Need inimesed vahetasid ka kontakte ja infot ning kindlasti sünnib paljugi mõttetalgute väliselt ehk isegi salajas talgute korraldajate eest, sest äriideed vajavad kaitsmist jne. Selliste pisiasjadeni välja, et üks mu tuttav kuulis mõttetalgutel, kes ta kodukandi meestest tegeleb kortnapühkimisega. Praeguseks on korsten puhas ja tuleoht ühes kohas Eestimaal väiksem.

Ise panin oma loosse (hea)meelega sisse ühe pisikese idee, mida kuulis ja rääkis intervjuus edasi Eesti noorim talgujuht Mia Maria - üks laps käib oma emaga ükskõik mis ilmaga iga päeva lõpetuseks jalutamas. Kui ka 1% televaatajatest seda kasvõi mõni päev järgis, siis tegi see päev mõnesaja lapse elu natuke säravamaks ikka.

Kuidas kärpida? (võimatu ülesanne)

Delfis oli üleskutse, et kust lugejad kärbiks ja kas kärbiks? Ma siis mõtteharjutusena mõtlen kaasa ka. Eile koos ühe kolleegiga mõtlesime natuke ja ei mõelnud midagi välja, sest 7 mld on ikka nii ropp suur summa. Kahjuks tean ma ka riigieelarvest ja mahtudest niipalju, et ettepanekutest a ala "riigikogu ilma palgata" tean, et sealt vajalikku raha kokku ei tule.

Tuleb vist kärpida. Euro euroks, aga aasta lõpus võiks pensione ja palku välja maksta, seega raha peab kuskilt kärpima. Laenuvõtmine kõne alla ei tule, sest kui riik teatab, et läheb kulutamise teed, siis antaks laenu sellise intressiga, et asi muutub mõtetuks ja tagasimakstamatuks.

(Ma järgnevas arutluses ei mõtle, et poole aasta pealt on paljud asjad võimatud. Maksudest ka ei räägi, muidu läheb liiga laiaks ning ma ei oskaks ka ennustada adekvaatselt finantsilisi tagajärgi näiteks ettepanekule käibamaks 22% vms.)

Tulumaksutagastused üle vaadata. Praegu kulub ca 2,5 miljardit, ehk saab maksimum miljardi jagu mingitelt asjadelt või piirmääradelt kokku hoida.

Vanemahüvitis. Ära jätta ei saa, sest paljud arvestanud. Aga piirmäära saaks rahahädas alla tuua küll. 2 mld läheb praegu, ehk 500 mlj saab kokku hoida.

Kaitsekulutused. 5-6 mld on praegu, ma pärast viimaseid kärpeid ei tea täpsemalt ja ei hakka blogi jaoks uurima ka. 1 mld võtame ära.

KOKKU 2,5 mld

Avaliku sektori kulud. Praegu on palku kärbitud ka juba reaalselt paljudes kohtades ligi 10%. Veel 10% koos tegevuskulude ja radikaalselt mõne ameti-inspektsiooni-funktsiooni kaotamisega, mis on valus ja halvendab kindlasti avaliku sektori taset, aga on vaja - saaksime kokku hoida 500 mlj mld.

Lapsetoetused. 300-kroonine lapsetoetus esimese lapse pealt ära lõpetada või mingist vanusest ära lõpetada vms. Pettuste ja halduskulude vältimiseks ei hakka ka mingite sissetulekute piiridega jamama, erandid vaid selgelt mõõdetavate asjadega, nagu töötu seisund või laste arv. Muude asjade jaoks on olemas toimetulekutoetused. 2 mld läheb, erandite tõttu (sest kellelegi on see raha eluline ikkagi) 1 mld saame kokkuhoidu.

Ok, kõige eelneva tõttu peame toimetulekutoetustele minevat summat suurendama näiteks 300 miljoni võrra. Ja kogu eelnev kärbib maksude laekumist (tulu-, sotsiaalmaks, aktsiisid, käibemaks ka sest kulutada ei saa) näiteks 500 mlj võrra (mul pole aimugi kuidas neid asju tegelikult arvutada ja ilmselt oleks see ka rahandusministeeriumile päevatöö).

KOKKU 2,5+1,5-0,8=3,2 mld

Igasugu nipet-näpet. Alates riigikogu liikmete kuluhüvitiste lõpetamisest kuni igasuguste pisiasjadeni. 0,3 mld (ja annan endale täiesti aru, et see on juba meeleheitlik katse jõuda eesmärgini).

KOKKU 3,2+0,3=3,5 mld

Otseselt "täielise kokkuhoiu väljakuulutamise" pakett (mida poliitikud ilmselt nimetaks ümber a la "tõusulepööramise programm"), vältimaks riigi pankrotti. Midagi sellist tegi Läti, kui käskis kärpida kulutusi 40%.

1) riigiasutuste 40% tegevus- ja palgakulude kärbe (10% juba võtsime eelpool) = 1 mld
2) totaalne riigi funktsioonide lõpetamine. Ja ma tean, et ma loetlen siin võimatuid asju: rongi ja bussidotatsioonide radikaalne kärpimine; pensionide kärpimine; kuni näiteks selgelt hüpoteetiliste asjadeni, nagu sotsiaalalade üliõpilaste kohustuslik akadeemiline puhkus jm sellised asju, mille üle iseenesest karjuma hakatakse) = ja saaks ka üle 2 mld.

KOKKU tuligi 6,5 mld ehk ligi 7 mld, seda kõike ratsionaalselt mõeldes. Sisuliselt mõeldes hakkaks ma inimesena karjuma iga selle sammu üle, sest ka mina kaotaks väga-väga palju pea iga teise sammuga.

Aga kahjuks tuli kokku alla 7 miljardi, tegelikult on vaja kärpida 8,5 mld (keskpanga prognoos). See 8,5 tähendaks ka alles alla 3% eelarvedefitsiidini jõudmist, ehk me ei räägi isegi tasakaalust, vaid lubatu piiresse jäämist. Ja lisaks pole paljud eelpoololevad ettepanekud rakendatavad poole aasta pealt, järgmisel aastal on kärpevajadus suuremgi ehk siis enam-vähem võimatu olukord poliitikutele on see 3% piir.

Äsja teatas Padar, et rahandusministeerium tegeleb 4,5 mld kärpega ehk siis isegi ratsionaalselt mõtlev ministeeriumi ei suuda rohkem enne poliitikute ette minemist välja pakkuda.

Seega alla anda ja leida raha laenuga ikkagi? Üks variant oleks kohustuslikud riigi võlakirjad minu arust (näiteks on vahe, kas öelda, et me vähendame su palka 10%, või vähendame 10% reaalselt ja veel 20% saad kätte võlakirjas intressiga ehk siis osa palgast saad hiljem võlakirja tähtaja lõppedes. Riik hoiab hetkel kokku, aga pole nagu nuga selga ka löönud täies pikkuses, vaid ainult surkinud noaotsaga. Ja muidugi on ka võimalus müüa endale palga osana antud võlakirju ka kellelegi, kes neid kokku ostab (Sõõrumaa ostaks võib-olla ja Kruuda ostaks võib-olla ning mina ostaks ka veidi, kui keegi näiteks poole hinnaga müüks (mul oleks sellest inimesest kahju, aga anonüümselt ostaks).

Oh, pikk jutt tuli siin terve päev aeg-ajalt kirjutades...

Mis rahvale ei meeldi?

Ma ei mäleta, et varasemate valimiste ajal oleks helistatud nii palju ja kurdetud valimisplakatite üle. Vaatajad ikka helistavad pärast saadet igasuguste muredega ja viimasel ajal on iga päev keegi olnud, kes kurdab nii kollaste kui roheliste plakatite üle, mis nüüd viimase nädala jooksul on tänavad vallutanud. Varasemast seda nii selgelt ei mäleta, aga nüüd tundub, et rahval on tõsiselt väsimus mistahes loosungitest, olgu see valitsuse vahetus või tegijad inimesed.

Soovitasin ühel Lasnamäe proual täna leppida, et see käib lihtsalt elu juurde, mitte lasta end poliitikutest segada ning nautida kevadet.

Savisaare ja EPL jätkuks

Täna potsatas postkasti Keskerakonna ja Savisaare uus avaldus teemal EPL. Kõigepealt avalduse tekstist peamine idee:

"Veebikülastuse statistika järgi suurenes avalehe vaadatavus enam kui tuhande külastaja võrra. /.../ Tulemus – Päevaleht lugejaid juurde ei saanud, mina sain toetajaid küll. Aitäh Päevaleht."

Esiteks, kust teab Savisaar Eesti Päevalehe statistikat. Aga ehk on mingi uudis, mida ma pole lugenud. Aga kuidas saab teha järeldust, et kes loeb, see kohe toetab. Enamus inimesi lihtsalt loeb. Mina olen täna näiteks lugenud Keskerakonna, IRLi, Rahvaliidu ja Roheliste avaldusi, rääkimata vist iga ministeeriumi pressiteateid - ega ma siis kohe nende nelja erakonna toetajaks hakanud.

Ajakirjanikud hoidu suu kinni!?

Ma pole tükk aega blogisse midagi kirjutanud, sest kuidagi on alati olnud muud teha ja kui idee on olnud, siis ole jälle arvuti juures olnud. Aga täna mind vihastas otse arvuti taga olles oma postkastist lugedes Savisaare järjekordset avaldust ühe ajalehe artikli peale.

Kõigepealt kirjutas siis Eesti Päevaleht, mida võiks Tallinn oma eelarvega teha. Savisaare vastus: "Minu jaoks on ennekuulmatu, et üks ajaleht avaldab Tallinna Linnavalitsusele survet spetsiifiliste eelarvemuudatuste ellu viimiseks. Linnaeelarve kinnitamine on Tallinna rahva poolt valitud Linnavolikogu pädevuses ning ühelgi ajakirjanikul pole mandaati, mis seda ületaks."

Aga, hea Edgar Savisaar, ükski ajakirjanik pole tahtnud endale eelarve KINNITAMISE õigust. Aga mitte mingite valimistega pole inimesed andnud linanvolikogule ainuõigust ARVATA, mida eelarves teha tuleks. Kui Eesti Päevaleht võtab kätte ja kirjutab oma arvamuse asja kohta, siis poliitik loeb selle tänuga läbi. Kas poliitik kirub sealjuures, peab seda sigaduseks või kallutatud jõudude töök, on poliitiku enda mure. Kui poliitik tahab, siis ta avaldab tehtud ettepanekute kohta arvamust. Mida on ka Savisaar teinud, see oli soliidne, et ta nenest ettepanekutest ka ikka rääkis.

Iseasi muidugi kuidas ta nende arvamuste kohta rääkis. Alates kasvõi sellest, et nagu keegi midagi arvab avalike suhete eelarve kohta (ma ei ütle propagandakulud, sest sellele ütles ükskord Savisaar vastu, et tema luges eelarve läbi, kuid sellist rida ei leinud), siis hakkab Savisaar rääkima teenindussaalist, kuigi on selge, et ajakirjanikud ei mõelnud avalike suhete kulude seas olevat teenindussaali, vaid samas eelarves olevaid muid kulusid.

Ma ei ütle, et Savisaare vastustes polnud asjalikku kriitikat või asjalikku vastust ning eks tal omalt poolt on pettumiseks ka õigus, sest mõnigi Savisaare arvamus asjadest või ettepanekud valitsusele praeguses olukorras on saanud Toompea koalitsioonierakondadelt sama demagoogilised vastused (Ansip ühes intervjuus mulle: "Keskerakond tegelegu asjadega, mida nad tunnevad, trükkigu talonge...").

Aga seekordse Savisaare vastulause tipp oli Savisaare lause: "Päevalehele tuleb soovitada võtta eeskuju oma liidrist Andrus Ansipist". Esiteks süüdistada Ansipit Eesti Päevalehe peatoimetaja olemises pole üldse kommenteerimist väärt. Ja teiseks - lõppude lõpuks on Ansipil samasugune õigus arvata Tallinna eelarve kohta nagu igal teisel inimesel.

Aga suur osa Savisaare vastustest rääkis-imestas, et miks EPL ei kirjuta selles artiklis kokkuhoiust ministeeriumides, Tartus, vabadussambast jne. Aga samal põhjusel - miks mina ei kirjuta siin sissekandes Reiljanist või Laarist. Sest see pole selle sissekande teema, nagu oli ka EPL artikkel Tallinna olukorrast. EPL'is on palju artikelid ka, kus Tallinnast ei kirjutata.

EPL artikkel

Savisaare arvamust ma hetkel netist viitamiseks ei leidnud, kui hiljem leian, panen sellele ka lingi või kui keegi enne mind leiab, siis pange link kommentaaridesse palun.
TÄIENDATUD: Aitäh Tiiule, kes lingi pakkus: Savisaare vastus

Nädala lause

... on kahtlemata Arco Vara kohta:

Kui emissioonihetkel oleks ostnud Arco Vara aktsiaid 38 000 krooni eest, oleks praegu 1400 krooni. Oleks sama ajal olnud 38 000 krooni eest õlut, oleks praegu 3800 krooni eest taarat.

Autor: seda ütles keegi meie helioperaatori sõbrale :)

Ilvese pidu

Presidendipaaril on viimasel ajal meedia hambus. Kui meespool veel piirdub rääkimisega, mis talle muret teeb ning tal on selleks täielik õigus ja kohustus, siis naispool ei saa vist üldse aru, milles seisneb tänapäeva ajakirjandus, üllitades artikli, et presidendiballil saavad liiga suure tähelepanu kleidid ja kaaslased.

Jah, saavad küll ning saavad sellepärast, et rahvas tahab. Ja see võib meeldida või mitte, aga ei ole Õhtulehe otsustav toimetaja (ma ei tea, mis oleks tema täpne ametinimi, kes annab reporterile käsu, millest artikkel teha) loll või jäärapäine, et sellest uudiseid teeb. Ta teeb neid, sest see toob lugejaid-klikke, vastavad esikaaned müüvad nii ja niipalju.

Pole Ivar Vigla loll, et Reporter paneb väidetavalt juba aastaid jaanipäeva paiku kordusesse veebruarikuiseid lugusid presidendi vastuvõtu kleitidest ja menüüdest. Presidendikõnest nad lugu muidugi kordusesse ei pane - võite ise arvata, miks ei pane.

Mis juhtub, kui presidendivastuvõtule saab vaid ETV ja ametlik fotograaf? Olen Leitoga täiesti nõus, et sel juhul lähevad hinda paparatsofotod - lahkuvaid ja tulevaid inimesi saab pildistada ka maja ees. Või hädapärast saab trükimeedia teha kleitidest ülevaateid ETV ekraani pildistades.

Ja kuna rahva (mitte kõigi muidugi, aga meediale piisava atraktiivse hulga) jaoks on huvitav presidendiball ja kõik sellega seonduv, siis hakkab meedia seda huvi rahuldama. Kui ei saa vastuvõtu sees seda teha, siis näiteks ukse ees alkomeetriga vehkides. Teema "Purupurjus X keeldus puhumast ja sõimas ajakirjanikku" on ju hea, veel parem oleks "Alkomeetrist keeldunud Y lahkus autoga", või "Z hiilis tagaukse kaudu:"

Lisaks kõik muud tähelepanekud maja ümbert. Kuna kõik ajakirjanikud, kes on olnud piisavalt kuulekad, et lasta end idee poolest puhkepäeva õhtul tööle ajada, on akrediteeritud hoonesse sisse (kuhu tuleb tunduvalt varem tulla kohale, et läbida turvakontroll), siis on täiesti katmata vastuvõtuhoone välised teemad, kes mis autoga tuli; kuidas kõndides oma kaaslasest kinni hoidis; mis kell saabus.

Evelin Ilvese ettepanek toob kaasa just sellised artiklid, mis kõigele lisaks on segatud presidendi vastuvõtu totaalse mõnitamisega, mille põhjuseks ajakirjanike viha, et nemad peavad väljas külmas olema, samal ajal kui teised sees soojas söövad.

Skype!

Ma ei taha siin kellelegi või millelegi reklaami teha, aga natuke kiidulaulu on ju südamest lubatud.

Tegin just oma elu esimese skype-kõne. Mitte, et ma tehnoloogiliselt mahajäänud olen, aga varem pole vajadust eriti olnud. Aga nüüd on sõber Kreekas ja internetivõimalus tal suhteliselt kadus.

Seni olen suhelnud lühikeste mobiilikõnedega, aga see on kallis ja sõnadel raha lõhn juures. Aga nüüd tema lauatelefonile teha 28-minutiline kõne, mis kokku maksab 7 eesti krooni - ikka päris hea! Sama hind, mis maksab üks mobiilikõne minut sinna.

Kui norida, siis heli oli muidugi veidi viletsam (metalsem), kui tavalise kõne puhul, aga mis sellest.

Ja isiklikult olen uhke ka selle üle, et ma suutsin ta telefonile kutsuda, rääkides (mailiga ettesaadetud teksti küll), aga hääldades kreeka keelt nii, et saadi ka aru, kes ma olen ja mida ma tahan :)

Sotsministri valimised ja poliitikute näomuutused

Reformierakonna sotsiaalministri valimise kogunemise algul hüüdis keegi koosolekuruumis: "Kandidaadid siiapoole. Teisele poole need, kel elus hästi läheb!"

Hetkel veel sotsiaalminister sisenes nädal tagasi valitsuse istungile Stenbocki majja. Maja ees hulk ajakirjanikke. Maripuu astus väga kivinenud näega autost välja ja kõndis maja poole. Kuna aga päevateema olid õpetajate palgad, siis keegi sotsiaalministrilt midagi ei küsinud. Maripuu sai sellest aru sekund enne uksest sisenemist, ning see sekund paistis ukse vahelt vabanemisest lai naeratus.

See näo muutus oli samasugune, nagu Kundlal Riigikogus, aga vastupidises järjekorras. Kundla naeratab ajakirjanikke nähes, aga kui saab aru, et temalt ei küsita midagi, siis naeratus kustub. Viimasel ajal ta eriti ei naerata, sest viimasel ajal olen tema intervjuud võtmas näinud "Erisaate" meeskonda. Aga nemad tahtsid isegi minult intervjuud võtta.

Tõeline töölepühendumine

See polnud meie operaator, aga ikkagi suure töölepühendumise näide. Ja näide suurimast hajameelsusest.

Näeb operaator Stenbocki maja juurde sõites, et heas kohas pole parkimiskohti. Natuke tagasi sõites näeb ta, et Padar tuleb. Kerib akna alla, hüüab Padarile, et mingu aeglasemalt, ministri minek Ansipi juurde tuleb üles filmida.

Paneb siis operaator auto ära, haarab kaamera, jookseb valitsuse maja juurde ja filmib Padari üles. Siis jääb ootama veel teisi tulijaid, nii oma paarkümmend minutit on Stenbocki maja juures valves.

Auto juurde tagasi minnes avastab ta auto seismas parkimiskohal, aken all, uksed lahti, võti ees ja mootor käib.

Ma ei ole bussijänes!

Ajakirjanikud ei tee lugusid vaid enda elust, vaid ka sellest, mida autoaknast lihtsalt näevad.

Ehk siis - kui ma tegin täna loo sellest, kuidas MuPo kohtleb bussijäneseid, siis see ei tähenda, et ma oleksin piletita sõidu eest vahele jäänud. Pole bussiga viimasel ajal sõitnudki, olgu siis piletiga või ilma. Paar sõpra arvasid, et ka isiklikult kuidagi tundsin end puudutatuna. Kui, siis vaid tähelepaneliku inimesena. Seega veelkord - ei jäänud vahele.

Lugu ise oli järgmine.

Kellele sa annaksid korterivõtmed?

Rääkisin eile Jüri Piheliga. Ta ütles, et oli tudengitega talk-show kursuse raames arutanud, milline on hea saatejuht. Ja tudengite järeldus on tegelikult väga huvitav: hea saatejuht on see, keda sa usaldaksid nii palju, et annaksid talle oma korterivõtmed.

Tegelikult päris huvitav ja õige kokkuvõte. Igaüks võib nüüd mõelda, kellele saatejuhtidest tema annaks võtmed. Ma ise ei tahaks taktitundeliselt öelda, kellele annaks, kellele ei annaks. Pärast öeldakse veel, et halvustan konkurente.

Koduteel mõtisklesin, kas ma endale annaksin... (Koju jõudes avastasin, et mul polegi enda kodu võtmeid, õnneks polnud ma esimene kojujõudja ...)

Hea link ja varia töömõtteid

Eile tegin kaht lugu. Esimene oli Maripuust, mis näitab tõsisesse tsüklisse langemist: 6. päev järjest mingi asi sel teemal teha. Iseenesest huvitav oli eile isegi teha, head materjali sai ka, aga see tähendas ka üle pika aja tõsist Riigikogus istumist - 4,5 tundi. Pärast sellist päeva kohe pead helistama K'le ja ütlema, et täna saame kokku, sest on olnud väga tobe päev.

Saime kokku - ning rääkisime Maripuust ja sellest, et Igor Gräzin rääkis eile Riigikogu koridoris teooriat, et Maripuu jamas olen üldse mina isiklikult süüdi. Tema teooria on selles, et nimelt enne ei olevat keegi teadnud Maripuu olemasolust , kuni mina talt ükskord küsisin kommentaari Mardna homolausele. Sealt tekkisid uudised, et Maripuu mõistis Mardna lause hukka ehk netikommentaatorite keeles homodekaitsja Maripuu kuvand oligi tekkinud. Ja sellest ajast üldse hakati Maripuule tähelepanu pöörama. Pärast naersime Elo Mõttusega, et kellelt nüüd järgmisena peaks küsima homoteemalise küsimuse. Elo soovitas kõrgelt lennata ja küsida kohe peaministrilt.

Ei küsinud ma seda peaministrilt. Küsisin Ansipilt hoopis Maripuu kohta. Peaministri vastusest 80% oli sama arvuderida, mida ta valitsuse pressikonverentsil juba rääkis probleemi ulatusest - ja juhuse tahtel rääkis ta seda mulle samale kassetile ja vist ka samale kohale, kus läks pressika jutt ehk siis tehniliselt võttes kustus peaministri neljapäeval räägitud jutt ja asendus täpselt sama jutuga. Ülejäänud vastused olid Maripuu ja tema vabastamise teemal väheütlevad.

Teine lugu eilsel päeval ning ka teine teema Ansipiga oli Padari europarlamenti kandideerimise teema. Keskerakond tegi Ansipi vastusest TV3'le sellise pressiteate, et mul on lausa paha tunne, et ma peaministrilt seda küsisin. Tegelikult muidugi eriti pole, sest tegelikult on ju täitsa edev, kui sinu teema kaugemale jõuav, aga see pressiteade on lihtsalt niiiii keskerakondlik. Päris naerda sai seda lugedes, kuigi sel on ka õpetlik iva sees - kuidas on võimalik võtta üks lause ja keerata see sellise poliitilise padru sisse.

Selles õpetuses on Keskerakonna viimased näited siiski lapsemäng reedese Partsi vastuse kõrval. See oli vastus Kalev Spordi küsimusele, mida intervjuu järjekorras oodates kuulsin. Küsimus: "Mida arvate Hiiumaa elanike vastuseisust tuulepargile?" Vastus (mälu järgi, mitte sõna sõnalt): "Aktiivsed kodanikud on alati head. Näeksin heameelega, et ka Tallinna elanikud väljendaksid rohkem oma arvamust ning kutsuksin neid Kalev Spordi vahendusel julgemalt võtma sõna näiteks pealinna suurte propagandakulude vastu." Ma ei tea, kas Kalev selle sisse ka pani... Igatahes Partsil oli silmnähvatavalt lõbus vastates, kõrvalolnud Marje Josingul ka, minust rääkimata.

Aga see pealkirjas lubatud hea link on ka meediaõpetuse teemal. Soovitan lugeda, mõned kirjutised on küll arusaamatud, aga muidu on väga häid terasid.

Varia muljeid eilsest

Valitsuse pressikalt:

Eesti Päevalehe ajakirjanikul Raimo Poomil oli hea küsimus Ansipile - kui toetuste süsteemiga tekkisid probleemid oktoobris, kuid Ansip ütles veel eelmisel nädalal, et ei kommenteeri, kuna ootab sotsiaalministeeriumi infot ning et kui eelmisel aastal luges Ansip lehest, et eurotoetuste maksmine peatati Eestile, kas peaminister üldse teab, mis riigis toimub. Tõeliselt hea küsimus.

Maripuu oli eile pressikal silmnähtavalt väsinud ja kurnatud. See polnud nähtav mitte ainult ligi tund temaga pressikonverentsil olles, vaid vähemalt kaks vaatajat ütlesid pärast saadet seda ka selle umbes minuti põhjal, mis Maripuu nägu uudistesaates eetris oli. Üks valitsusallikas ütles eile eravestluses, et nad kardavad väga, et pensionidesüsteem ei saa valmis ja tulevad jamad. Just kardavad, mitte polnud selles jutus skandaalisoovi või opositsiooni pläkutamist.

Nädalakokkuvõtte salvestus oli seekord eile hilisõhtul ja montaaž kohe ka. Taas kord neljapäev, kus kojuj jõudsin alles kell 1 öösel. Igor Gräzini asendajaks olnud Raivo Järvi oli täitsa hea - selged mõtted, konkreetsus, hea reaktsioon jutu arenemisele. Mõnikord tabasin end muidugi mõttelt, et huvitav, mis oleks toimunud, kui Gräzin ei oleks Ameerikas ja oleks pidanud ise rääkima Maret Maripuust:)

Ja eile sain veel õppetunni, et vaataja paneb uudistesaates tähele täiesti x-asju. Näiteks mida teeb intervjueeritava käsi püksitaskus.

Majandusest ja Maripuust ehk lihtsalt töönädalast

Teisipäeval sai tehtud väike eluasemelaenude lugu (väike sõna otseses mõttes - 100 sekundit pikk). Tegelikult on ikka täitsa jama, tiksus kuklas - varem olid majandusteemad kuidagi isikust elust kaugemalt, seda teadsid ikka, et keegi kuskil on hädas ja töötuid inimesi on ka, aga viimasel ajal pole need enam inimesed, keda ei tunne.

Endal probleeme pole, aga järjest rohkem kuuled lähemast ümbrusest, et keegi jäänud töötuks, mõni tuttav-sõber otsib mitmendat kuud tööd, mõni sõber kurdab, et kohe pannakse firma kinni. Eluasemelaenude maksmisega hädas olijaid ka lähemas tutvusringkonnas juba olemas. Hoidja juures käib vähem lapsi, sest lapste vanemad on muutunud kodusteks - kas sunnitud palgalise puhkuse väljavõtmisel, kas palgata puhkusel või üldse töökoha kaotanud. Jne. Jne.

Aga muidu on nädal siiamaani olnud täitsa üksluine - esmaspäeval Maripuu lugu, teisipäeval lisaks laenude loole väike Maripuu lups, kolmapäeval Maripuu lugu, nüüd lähen valitsuse pressikale ja kolme korda võite arvata, mida peamiselt kuulama + pärast veel jutud samal teemal. Eile tuli pildiliselt ja tempolt täitsa hea lugu, mida Maripuu sellest arvas, seda ma ei tea, aga ilmselt mitte samamoodi.

Eks näis, mis reedel saab. Aga kuskile satub ka Gräzini ja Riisalu nädalakokkuvõtte tegemine, kus ilmselt ka Maripuu üks teema on. Ameerikas oleva Gräzini asemel on kahjuks küll kohal Raivo Järvi. Kahjuks sellepärast, et Gräzin Maripuust rääkimas võiks olla sama efektne, kui kord Riisalu asendajaks olnud Vilja Savisaar, kes rääkis Edgar Savisaarest.

Maret Maripuu

Ma üritan nüüd uue aasta algul olla tubli ja oma blogi ka tublimalt kirjutada. Selle aasta esimese tööpäevapuhul siis hea teha algust kõikide oma lugude kommenteerimisega.

Mõningase pika hambaga põhjustel, mida siin kommenteerima ei hakka, sai minu osaks täna maret maripuu ja toetuste väljamaksmise segadus + üks segadus, millest ma kuulsin tuttavalt apteekrilt.

Lugu siis selles, et Maret Maripuu kutsus kokku pressikonverentsi, et rääkida, kuidas kõiges on süüdi kantsler ja asekantsler, kes talle lihtsalt ei rääkinud, et asjad on halvad. Laua taha oli aetud ka üks puuetega inimeste eest võitleja, kes sõimas läbi Eesti Päevalehe nende pealkirja eest, kus nimetati puuetegi inimest väetiteks. Ministeeriumi kohta ütles puuetega inimeste eest võitleja, et eks ikka juhtub ja täpsustavatele küsimustele, et kas kõik on korras, ei julgenud midagi vastata. 5+ ministeeriumi suhtekorraldajatele selle eest. Kaamerate selja tagant kostis turtsumist küll pressika ajal ning pärast sai ka intervjuu, kus üks teine puuetega inimeste eest võitleja võttis asja kokku sõnadega: "Ma lähen kohe vihaseks, kui rääkima hakkan." Edaspidi soovitaks ministeeriumi suhtekorraldajatel ikka vaadata, keda nad pressikonverentsile sisse lasevad :)

Loe ka Delfit.

Aga Maripuu on raudsete närvidega. Et oleks üks nõrkusehetk, üks vale lause, et oleks mõni vastus varem välja mõtlemata... Valitsusel on sellest kasu, kas ka teistel, see on juba teine lugu...