Hetkede valikust

Eile Reiljani protsessil tuli tõdeda, et asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kõige vähem vaja on.

Ehk siis eilsest. Suur osa sellest protsessist on väga veniv ja palju on selliseid protokollilisi küsimusi, mis prokuröril tuleb ära küsida ja tunnistajal vastata, et protokolli saaks kirja, aga kus pole mingit uudist. (huvitav oli vaadata, kuidas konkreetse jutuga ärimehed Kilp ja Vichmann selliste uurimiste peale kergelt ärritusid, et mis jutuveeretamine see olgu; näiteks siis, kui Kilbilt uuriti, et kui jäi mulje, et küsitakse valimisteks erakonnale, siis kuidas te Rahvaliiduni oma peas järeldamisega jõudsite, et miks te just Rahvaliitu selleks erakonnaks pidasite).

Aga kõigepealt räägiti eile hommikul räägiti 101. korda, kellel kui suur pakkumine oli. Selle jooksul helistati mulle kaks korda. Esimesel korral vajutasin kinni, teisel korral läksin ukse taha tagasi helistama, et mis siis ometi lahti, et mind nii paaniliselt vaja on. (See oli muide üks pank, kes arvas, et mul on pensionikindlustust vaja). Minu järel tuli ka ETV reporter välja. Kanal 2 oli selleks ajaks üldse ära läinud. Kui mina ja ETV välja tulime, oli küsimus a la stiilis "Kas te mäletate, kui suur oli konkurentide pakkumine". Rääkisin siis telefoniga kiiresti jutud ära, vahetasin paar sõna operaatoriga (nemad peavad väljas olema, õigemini - kaamerad peavad, aga neid ei jäta ju järelvalveta), rääkisin veidi ETV reporteriga ning läksin tagasi. ETV reporter jäi minust veel välja.

Aga kui ma sisse läksin, oli teemades tehtud tõsine edasiminek ja esimene küsimus, mida jälle kuulsin, oli stiilis: "...ja kellele see 1,5 miljonit presidendivalimiste toetuseks mõeldud sularaha pidi minema?" (no polnud mitte nii otsene küsimus, aga senist protsessi kulgu arvestades päris pöördeline). Ma võisin vanduda, et kõik saalisolnud naersid minu ja ETV üle, et me just sel hetkel koridoris olime. Ok, ilmselt mitte kõik, aga Rahvaliidu pressiesindaja ning minu arust ka Aivo Pärn vaatasid kelmikult küll minu arust.

Õnneks oli mu kõrval ajakirjanik, kes tegi endale märkmikusse stenogrammi ning temalt sain lugeda, mis vahepeal toimunud oli. Midagi ilma ei jäänud, salvestada ju sees nagunii ei tohi ning pärast intervjuuna sai asja ka kätte. Aga oli seda lisa tegevust vaja, niigi palju asju teha.

See meenutab juhtumit Riigikogus. Sai väliskomisjoni istungi lõppu oodatud. Ei mingit märki, et peaks lõppema. Tund möödus, ikka ei lõpe. Pole ka sellist kellaaega tulemas, et nad peavad lõpetama. Pärast pooleteisetunnist ootamist leidsin, et võiks kiiresti WC's käia. Minuti olin ära. Selle ajaga avanes uks ning kõik liikmed vajusid laiali. Ok, jälle ei jäänud millegist ilma, sest intervjuud sai kätte, aga töömahus on oluline vahe, kas saab nad kõik ukse tagant kätte või peab mööda lossi ringi luusima ja otsima-helistama, et kuhu keegi läks.

Ok, nüüd uuesti Liivalaia tänavale. Huvitav, kuidas Reiljan täna ajakirjanikke tervitab. Eile tänas irooniliselt, et temale tullakse toetust avaldama.