Mina olen rõõmus, et finaalis on just Saksamaa ja Hispaania. Sest oleks olnud Türgi-Venemaa või üks neist, ei kõlaks asi Euroopa asjana. Türgi ja Venemaa ei ole ju Euroopa riigid. Ma ei tea, mis riigid nad on - Venemaa ju Aasia riik ka ei ole, ju siis Venemaa on lihtsalt Venemaa.
Aga nüüd on kaks Vana-Euroopa riiki omavahel ning las nad olla. Eurovisioon on juba muutunud liiga Ida-Euroopa keskseks (muide, Vana-Euroopa arvates kuulub raudselt ka Eesti Serbia, Poola ja teiste selliste sekka, vähemalt Iiri kalkun mainis ka Eesti ära ju Ida-Euroopa riikide seas, kes on (kontesti arvestades siis täiesti teenimatult) trüginud Eurovisioonile). Nüüd saavad mandri-Euroopa riikid pidada oma pidu ja tunda, et Euroopa tähendab ikka taditsioonilisi Euroopa riike. Las olla neil hea olla ja selles soovis pole mitte midagi iroonilist mõeldud.
27 juuni 2008
26 juuni 2008
WHO konverents
Pressikonverentsil küsis üks eesti arstidele lähedalseisev ajakirjanik ehk Eesti Arsti ajakirjanik Ameerika professorilt Uwe Rainhardtilt, et mis oleks õige tase, palju riik peaks SKPga võrdluses meditsiini panema. Küsimuse taustaks ilmselt see kurtmine arstidelt, et Eestis panustatakse SKPst liiga vähe protsente võrreldes teiste riikidega. Ja eks ta sellist vastust oleks ka lootnud, siis oleks saanud teha kõva artikli.
Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.
Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.
Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.
Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.
Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.
Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.
24 juuni 2008
Ebaseaduslik jaanilõbu
Eile sain teada ühest seadusest.
Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.
Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.
Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.
Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.
Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.
Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.
Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.
Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.
Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.
Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.
23 juuni 2008
Tagasi tööle
Nädal aega puhkust sai läbi ja nüüd tuli jaanilaupäeval tööle tulla. Iseenesest suur ebaõiglus, aga vahet pole.
Selle puhkuse ajal olin ma ebaprofessionaalselt tubli. Ei lugenud ühtegi ajalehte, ei vaadanud ühtegi uudistesaadet, lugesin vaid ühte töömeili. Päris mõnus. Ausaltöelda on tunne, et mitte millegist pole ilma jäänud.
Nüüd kolm nädalat tööd ja siis jälle kaks nädalat asjalikele asjadele mõtlemata. Minul on muidugi tänu tööle normaalsetest inimestest veidi paremad võimalused kiiresti läbi lapata, mis vahepeal juhtunud on - kõik saated ju ka arvutis tekstifailina olemas.
Nüüd hakkan ka blogi kirjutama jälle, oli selle sissekande peamine mõte. Kuna ma puhkuse ajal ei lülitanud arvutit ka sisse (vaid ühe korra meilide lugemiseks ja teise korra mõtetu sõjamängu mängimiseks), siis muidugi ei saanud ma telepaatilisel teel ka blogi kirjutada.
Selle puhkuse ajal olin ma ebaprofessionaalselt tubli. Ei lugenud ühtegi ajalehte, ei vaadanud ühtegi uudistesaadet, lugesin vaid ühte töömeili. Päris mõnus. Ausaltöelda on tunne, et mitte millegist pole ilma jäänud.
Nüüd kolm nädalat tööd ja siis jälle kaks nädalat asjalikele asjadele mõtlemata. Minul on muidugi tänu tööle normaalsetest inimestest veidi paremad võimalused kiiresti läbi lapata, mis vahepeal juhtunud on - kõik saated ju ka arvutis tekstifailina olemas.
Nüüd hakkan ka blogi kirjutama jälle, oli selle sissekande peamine mõte. Kuna ma puhkuse ajal ei lülitanud arvutit ka sisse (vaid ühe korra meilide lugemiseks ja teise korra mõtetu sõjamängu mängimiseks), siis muidugi ei saanud ma telepaatilisel teel ka blogi kirjutada.
11 juuni 2008
Ajakirjanikud õnnetud inimesed
Õhtuleht helistas täna ja küsis, et kas ajakirjanikud on õnnetud inimesed. Üks inglise uuring olevat niimoodi näidanud.
Vastasin, et mina olen küll õnnelik ja rahul ja üldse ei saa aru, kuidas sellisele tulemusele jõuti. Saab inimestega suhelda, väike adrenaliin ja stress lisab elule ainult särtsu, lisasin ajakirjaniku ärgituse peale. Siis lõpetasime kõne ja ma jätsin rääkimata ajakirjaniku elu halvast poolest. Aga kes ikka nii loll on, et SL Õhtulehele midagi kurtma hakkab (kuigi minul on Õhtulehega pigem head kogemused ja ma pole kindlasti inimene, kes nendega vaid meili teel suhtleb, nagu paljud teevad).
Aga näiteks täna - mul kõik valmis, mõtetes juba kodu poole teel ning siis esitatakse Tamkivile umbusaldusavaldus. Nojah. Sorry, abikaasa ja tütar, issi ei tule ka täna normaalsel ajal koju.
Vastasin, et mina olen küll õnnelik ja rahul ja üldse ei saa aru, kuidas sellisele tulemusele jõuti. Saab inimestega suhelda, väike adrenaliin ja stress lisab elule ainult särtsu, lisasin ajakirjaniku ärgituse peale. Siis lõpetasime kõne ja ma jätsin rääkimata ajakirjaniku elu halvast poolest. Aga kes ikka nii loll on, et SL Õhtulehele midagi kurtma hakkab (kuigi minul on Õhtulehega pigem head kogemused ja ma pole kindlasti inimene, kes nendega vaid meili teel suhtleb, nagu paljud teevad).
Aga näiteks täna - mul kõik valmis, mõtetes juba kodu poole teel ning siis esitatakse Tamkivile umbusaldusavaldus. Nojah. Sorry, abikaasa ja tütar, issi ei tule ka täna normaalsel ajal koju.
10 juuni 2008
Parim meediaarvustus ever
Lugesin Postimehe veebist kommentaari Reporteri tehtud Steri steriliseerimistehase uudislõigule. See on väga-väga hea ja tabav:
mis oli kogu
05.06.2008 23:47
selle miksitud "uudisenupu" mõte..? kas hapukurgi hooajal reporteri reitingu tõstmine.?
hommikusel jalutuskäigul olev esimene emme rääkis oma murest, et lapsel on allergiad ja nahahaavand mis ei parane. ...-mitte sõnagi kiirgusest !
teine emme ütleb, et tema laps on sarnase murega haiglas uuringutel ning ootab arstidelt vastuseid .. - mitte sõnagi kiirgusest !!
kolmas emme räägib, et pool aastat lapsel köha ja nahalöve... - mitte sõnagi kiirgusest !!!
reporteri blond tibi transleerib telepaatiliselt külaelanike mõtted,kaadrisse siseneb suures plaanis mingi pikani, genereerib paatosliku otsustavusega vastuse telepaatilisele kaebusele. uudisenupule vajaliku pikkuse saavutamiseks kordub sama kuid nüüd juba keskkonnaministeeriumi tibiga.
järgneb verbaalne duell tuntud tuumafüüsikute lettermo ja pikani vahel, einstein keerab hauas ringi, marie-curie vaim saab metafüüsilise orgasmi ning mõtlev inimene vahetab kanalit või läheb õue suitsu tegama.
Aga see blogisissekanne pole absoluutselt mõeldud Reporteri või selle loo teinud Elo Mõttuse mahategemiseks. See on enesekriitiliselt ja eneseirooniliselt siia pandud. Nimelt - meie, ajakirjanikud, olemegi sellised. Telepaatilised. Ega mõned minu lood vähem telepaatilised pole. Ja vähem telepaatilised pole minu arust ka suur osa lehtede artikleid.
Üks näide selliste uudiste genereerimise kohta tuleb Postimehest meelde. Valiti paar aastat tagasi Eesti Toiduks Saku Originaal. Järgmise päeva lehes oli artikkel sellest, kuidas karsklased protestivad selle vastu. Artiklist selgus, et karsklaste juht kuulis kogu asjast alles ajakirjandusest ja protestimine väljendus Postimehele antud intervjuus. Mitte et see oleks nüüd Postimehe halvustamiseks kirjutatud, mul endal tekkis tookord sama mõte - et helistaks igasugustele tegelastele ja niikaua helistaks, kuni keegi seda valimist pahaks paneb. Aga jäi tegemata, sest uudis tuli kellaajaliselt nii hilja, et uudistesaade oli selleks ajaks juba samahästi kui eetris ning hilisema trükiajaga Postimees jõudis järgmisel hommikul ilmuvaks leheks asja ära teha.
Ja veel televisioonide kohta üks mõte - huvitav, kas kunagi võiks juhtuda, et mina, Suuder või Saar astub õhtul ette ja ütleb: "Eetris on uudised. Vaatame üle peateemad, aga olgu ette öeldud, et midagi olulist täna küll ei juhtunud ning kui te saadet ei vaata, siis millestki tähtsast te ilma ei jää."
mis oli kogu
05.06.2008 23:47
selle miksitud "uudisenupu" mõte..? kas hapukurgi hooajal reporteri reitingu tõstmine.?
hommikusel jalutuskäigul olev esimene emme rääkis oma murest, et lapsel on allergiad ja nahahaavand mis ei parane. ...-mitte sõnagi kiirgusest !
teine emme ütleb, et tema laps on sarnase murega haiglas uuringutel ning ootab arstidelt vastuseid .. - mitte sõnagi kiirgusest !!
kolmas emme räägib, et pool aastat lapsel köha ja nahalöve... - mitte sõnagi kiirgusest !!!
reporteri blond tibi transleerib telepaatiliselt külaelanike mõtted,kaadrisse siseneb suures plaanis mingi pikani, genereerib paatosliku otsustavusega vastuse telepaatilisele kaebusele. uudisenupule vajaliku pikkuse saavutamiseks kordub sama kuid nüüd juba keskkonnaministeeriumi tibiga.
järgneb verbaalne duell tuntud tuumafüüsikute lettermo ja pikani vahel, einstein keerab hauas ringi, marie-curie vaim saab metafüüsilise orgasmi ning mõtlev inimene vahetab kanalit või läheb õue suitsu tegama.
Aga see blogisissekanne pole absoluutselt mõeldud Reporteri või selle loo teinud Elo Mõttuse mahategemiseks. See on enesekriitiliselt ja eneseirooniliselt siia pandud. Nimelt - meie, ajakirjanikud, olemegi sellised. Telepaatilised. Ega mõned minu lood vähem telepaatilised pole. Ja vähem telepaatilised pole minu arust ka suur osa lehtede artikleid.
Üks näide selliste uudiste genereerimise kohta tuleb Postimehest meelde. Valiti paar aastat tagasi Eesti Toiduks Saku Originaal. Järgmise päeva lehes oli artikkel sellest, kuidas karsklased protestivad selle vastu. Artiklist selgus, et karsklaste juht kuulis kogu asjast alles ajakirjandusest ja protestimine väljendus Postimehele antud intervjuus. Mitte et see oleks nüüd Postimehe halvustamiseks kirjutatud, mul endal tekkis tookord sama mõte - et helistaks igasugustele tegelastele ja niikaua helistaks, kuni keegi seda valimist pahaks paneb. Aga jäi tegemata, sest uudis tuli kellaajaliselt nii hilja, et uudistesaade oli selleks ajaks juba samahästi kui eetris ning hilisema trükiajaga Postimees jõudis järgmisel hommikul ilmuvaks leheks asja ära teha.
Ja veel televisioonide kohta üks mõte - huvitav, kas kunagi võiks juhtuda, et mina, Suuder või Saar astub õhtul ette ja ütleb: "Eetris on uudised. Vaatame üle peateemad, aga olgu ette öeldud, et midagi olulist täna küll ei juhtunud ning kui te saadet ei vaata, siis millestki tähtsast te ilma ei jää."
07 juuni 2008
Võtame riigijuhtidest eeskuju
Neli-viis aastat tagasi sõitsin Tallinna piiril 50 alas umbes 70ga. Politsei. Küsis muidugi alustuseks, et mis ma kihutan. Seletasin siis, et tee tühi, päike tagant, mina puhane, auto korras, tee kuiv, nähtavus hea jne. Politseinik kuulas, hakkas naerma ütles, et ju ma siis tean, mida teen ja lasi minema. See on minu jaoks olnud näide politsei inimesega koostöö tegemisest ja inimlikkusest laiemalt.
Ja nüüd siis eilne uudis Raivo Aegi kirjast. Et kui inimene on millegiga politsei huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Ehk siis - karistusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - politseinik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema trahvi ära. Sealjuures 75% maksimumist tuleb määrata igal juhul. Kui näiteks trahv on 3000 krooni, siis 2250 väärt nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus täita riigieelarvet, mis sest, et maksude laekumine näitab paranemist.
Aga mis siin viriseda. Tegelikult tuleks vist võtta eeskuju riigivõimust ning käituda samamoodi. Tubli kodanik ju võtab eeskujuks riigi parimaid poegi. Seega asendame eelnevas jutus sõna politseinik sõnaga ajakirjanik.
Et kui inimene on millegiga ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Et siis kajastusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - ajakirjanik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema loo ära. Kusjuures 75% maksimusmist igal juhul. Kui keskmine uudislugu on 120 sekundit pikk, siis 90 sekundit pikk nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus reitingut teha, mis sest, et selle nädala mingi päeva Seitsmesed Uudised olid selle päeva Eesti vaadatuim saade.
Ja nüüd siis eilne uudis Raivo Aegi kirjast. Et kui inimene on millegiga politsei huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Ehk siis - karistusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - politseinik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema trahvi ära. Sealjuures 75% maksimumist tuleb määrata igal juhul. Kui näiteks trahv on 3000 krooni, siis 2250 väärt nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus täita riigieelarvet, mis sest, et maksude laekumine näitab paranemist.
Aga mis siin viriseda. Tegelikult tuleks vist võtta eeskuju riigivõimust ning käituda samamoodi. Tubli kodanik ju võtab eeskujuks riigi parimaid poegi. Seega asendame eelnevas jutus sõna politseinik sõnaga ajakirjanik.
Et kui inimene on millegiga ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Et siis kajastusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - ajakirjanik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema loo ära. Kusjuures 75% maksimusmist igal juhul. Kui keskmine uudislugu on 120 sekundit pikk, siis 90 sekundit pikk nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus reitingut teha, mis sest, et selle nädala mingi päeva Seitsmesed Uudised olid selle päeva Eesti vaadatuim saade.
05 juuni 2008
Korduma kippuv küsimus
Tean, et seda blogi loevad ka mitmed ajakirjanikud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga millegipärast küsitakse minult õige tihti - kust te teate seda kõike, mida rääkida?
No mida sellisele küsimusele vastata! Intervjuudest ei saa rääkida, sest siis nad küsivad, et kuidas sa tead, kellele helistada. Pressiteadetest ei saa ka rääkida, sest sellepeale kord küsiti, et kuidas teatakse, et just mina õhtul eetris olen, et mulle saata. Kusjuures tegemist ei ole norimistega, vaid siira uudishimuga.
No mida sellisele küsimusele vastata! Intervjuudest ei saa rääkida, sest siis nad küsivad, et kuidas sa tead, kellele helistada. Pressiteadetest ei saa ka rääkida, sest sellepeale kord küsiti, et kuidas teatakse, et just mina õhtul eetris olen, et mulle saata. Kusjuures tegemist ei ole norimistega, vaid siira uudishimuga.
Võsareporteriks kiskus...
Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.
Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.
Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.
Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.
Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.
02 juuni 2008
Miks aeglaselt asju avastatakse!
Postimehes oli artikkel naftahinna võimalikust langusest või tõusust ning kommentaarides läks teema naftanõudluse peale. Kirjutan siia lihtsalt oma ahastuse, millele ma mõnikord olen mõelnud - kuidas on võimalik, et autodele midagi laialdaselt töötavat alternatiivi pole välja suudetud mõelda. Ok, ma saan aru, et elektrimootoril on laadimine selline väga aeganõudev asi jne, aga võiksid olla näiteks mingid vahetatavad akud, mida saab bensiinijaamades asendada ning vahetada, kus neil on siis laadimisaega maa- ja ilm. Hübriidautot mõeldi ka terve sajand välja. No miks ometi asju nii aeglaselt avastatakse!
Kopeerin siia ühe teemakohase kommentaari, mille Postimehes üks anonüümik kirjutas.
Mitte, et ma õnnelik oleksin, et nafta hind kerkib, vaid lihtsalt loogiliselt tuletades... Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et näha - kui nafta hind on tõusnud 50 dollarilt 135 dollarini ja nõudlus ei ole oluliselt vähenenud, siis on raske leida põhjust, miks peaks müüma mingit kaupa poole odavamalt, kui see ostetakse ära ka praeguse hinnaga. Seda enam, et ka 150 või 180 dollarit barrelist naftahinna puhul ei väheneks nõudlus veel oluliselt, ehk mõned protsendipunktid. Ehk kusagil 200 dollari juures barrel hakkab juba nõudlus oluliselt vähenema, sest hakatakse tõsisemalt tegelema alternatiivide otsimisega. Võtame kasvõi Eesti näite. Kui bensiini hind tõuseks veel paar - kolm krooni liitrist, väheneks auto kasutajate hulk ehk 2-5 %. Marginaalne. Kui aga bensiini tõuseks juba 30-35, sealjuures diisli hind 40 kroonini liitrist, hakataks aktiivsemalt tegelema alternatiivsete sõiduvõimaluste otsimisega - jalgrattad; ühistransport; miks mitte ka jala käimine lühema teekonna puhul; piiratakse oluliselt autodega matkamist või kaalutakse tõsiselt autosõidu otstarbekust, samuti hakataks rohkem sõitma põhimõttel - ühte autosse viis inimest. Kuna selline tendents hakkab toimuma siis kogu maailmas, väheneb ka vajadus nafta järele ning pakkumine hakkab ületama nõudlust. Alles siis võib hakata kaaluma nafta hinna langetamist.
Kopeerin siia ühe teemakohase kommentaari, mille Postimehes üks anonüümik kirjutas.
Mitte, et ma õnnelik oleksin, et nafta hind kerkib, vaid lihtsalt loogiliselt tuletades... Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et näha - kui nafta hind on tõusnud 50 dollarilt 135 dollarini ja nõudlus ei ole oluliselt vähenenud, siis on raske leida põhjust, miks peaks müüma mingit kaupa poole odavamalt, kui see ostetakse ära ka praeguse hinnaga. Seda enam, et ka 150 või 180 dollarit barrelist naftahinna puhul ei väheneks nõudlus veel oluliselt, ehk mõned protsendipunktid. Ehk kusagil 200 dollari juures barrel hakkab juba nõudlus oluliselt vähenema, sest hakatakse tõsisemalt tegelema alternatiivide otsimisega. Võtame kasvõi Eesti näite. Kui bensiini hind tõuseks veel paar - kolm krooni liitrist, väheneks auto kasutajate hulk ehk 2-5 %. Marginaalne. Kui aga bensiini tõuseks juba 30-35, sealjuures diisli hind 40 kroonini liitrist, hakataks aktiivsemalt tegelema alternatiivsete sõiduvõimaluste otsimisega - jalgrattad; ühistransport; miks mitte ka jala käimine lühema teekonna puhul; piiratakse oluliselt autodega matkamist või kaalutakse tõsiselt autosõidu otstarbekust, samuti hakataks rohkem sõitma põhimõttel - ühte autosse viis inimest. Kuna selline tendents hakkab toimuma siis kogu maailmas, väheneb ka vajadus nafta järele ning pakkumine hakkab ületama nõudlust. Alles siis võib hakata kaaluma nafta hinna langetamist.
Tellimine:
Postitused (Atom)
