Täiesti juhuslikke mõtteid

Viimastel päevadel pole olnud ühtegi suurt mõtet, palju väikeseid vaid.

Esiteks vihastasin netikommentaatorite peale. Pikk uudis oli teemal "kalevi arved külmutati". Esimene kommentaar oli ühesõnaline "miks?". Loe artikkel läbi, saad teada.

Teine artikkel rääkis, et prügifirma ei vii esmaspäeval prügi ära ja lisatud oli, et selle päeva eest arveid ei esitata. Loogiline. Aga üks kommenteerija suuris ikka öelda, et "kuradi ragn sells, prügi ära ei vii ning siis suurejooneliselt teatab, et arveid ei esita." No mida peaks tegema, et netikommentaatorid rahul oleks.

Nädala emotsioon oli esmaspäeval, kui ühisteenused teatas, et linnaelanikud võivad olla rahulikud ja muretud, sest lumi neid ei sega - nemad teevad trahve edasi. Lisaks kuskil artiklis öeldud lause, et nemad peavad lähtuma Tallinnaga sõlmitud lepingust ja ei saa mõelda, et järsku on mingi inimlik probleem. No ma saan aru, et leping ja puha, aga öelda ametniku (keda ühisteenuste inimene ju sisuliselt on, juriidiliselt vist mitte) poolt, et me ei tohi mõelda, et järsku on inimlik probleem, on rõve.

Aga lumetorm oli vahva, raadiost kostis asi palju hullemana, kui tegelikult oli (v.a kui Russalka juures auto vibama hakkas ja suhteliselt napilt teise auto riivamisest pääsesin). Mul muidugi suhteliselt uus maastur ka, ja lollidesse kohtadesse ei pidanud ronima. Muide, kohutavalt vahva on jalutada mere ääres lume ja jäätormiga. See jääb kauaks meelde ning vahva ei ole jutumärkides, vaid siiralt öeldud.

Pöffil peaks käima. Ma olen niimoodi ka varasematel aastatel ka nii mõelnud, aga pole jõudnud. See aasta on asi natuke lootusrikkam, sest ma teadvustasin, et pöff käib enne, kui pöff läbi saab. Ennast tundes läheb seekord nagu alati.

Reedel ilmub ajakiri Naised, kus ma vastan mehe sõna küsimustele. Või mingi teine reede. Vastused läksid teele, nüüd kardan, et läksid liiga ülemeelikuks ja ausaks. Üks kollase meedia taustaga tuttav luges üle ning leidis, et on väga head ja kõneainet-küsimusi tekitavad, kuid naeratas sealjuures niimoodi, et ma ei tahtnud täpsemalt küsida.

Eestimaa Uhkuse lugusid kirjutan vaikselt, varsti hakkavad need eetrisse jõudma. Iga loo juures, mis seni on tehtud, olen natuke härdaks muutunud ja pooltel juhtudel on silmad märjaks läinud. Ma pean endale paksu nahka kasvatama, muidu on liiga raske seda teha.