Päeva alustuseks vaatasime natuke Žilinat päevavalgel. Väga Tallinna moodi linn tundus. Kõige suurem ja ilusam oli nende Raekoja plats, kus ringis ümber väljaku seisid tänavakohvikud ja keset väljakut veel kohvikuid ja müügiputkasid. Sellest jalakäijate tänava kaugusel seisis keskväljak, kus suur monument rahvuse sünnile ning muidu selline meie vabaduse väljaku moodi väljak. Tõsi küll, meie ehitame oma Võidusammast alles ning autode parkimismajja ajamine on ka neil juba tehtud, aga muidu samasugune.
Enne reisi osa "Slovakkia lossid ja kindlused" juurde asumist võtsime hommikusööki linnaäärses rekkajuhtide sööklas. Hea ja lihtne koht, kus hamburgerit ei pakutud, vaid ainult tõsist sööki. Söögi nimed olid muidugi täiesti arusaamatud, aga üks hea kohalik neiu tõlkis meile tahvlilt nimesid ning suhtles müüjaga. Kuna Slovakid on üldiselt väga abivalmis ja lahked, vähemalt kõik need, keda me nägime, siis oli seda temagi ja tõi isegi pärast toidu meie lauda, sest meie ise ei osanud aimatagi, et kui meie tellitud toit valmis saab, siis ilmub see kuhugi kõrvale platele. Aga enamus kliente olid just meiesugused turistid ja veokijuhid, lisaks veel mingi seltskond, kes tellis hommikul kell 8 (jah, kell oli selleks alles 8 saanud), kolm pitsi viina ja pabertaldrikul hapukurgiviilud. Hindadest ka: kaks portsu, mis koosnes kahest munast ja singiviiludest), kaks suure saiakese mõõtu saiakesest ja kaks kohvi maksis kokku 65 krooni.
Aga edasi läksime päeva tuurile, mille koostamise üle ma olen uhke. Lõpututest valikutest panin meile kokku programmi, mis optimaalse trajektoori järgi viis meid täpselt erineva iseloomuga hooneteni alates uhketest lossidest ja lõpetades iidsete varemetega. Esimene koht oli Hrad Strečno, kuhu esimene teeviit tegelikult ei viinud, ja teise ees oli suur parkla ja silt, et nüüd tuleb kõndida kilomeeter. Aga polnud veel lahtiolekuaeg, tee peal polnud keelusilti ja nii sõitsime meie lihtsalt üles, uurisime kindlust väljastpoolt ning tulime tulema. Kahju oli, et sisse ei saanud, aga tundi aega oodata ka ei tahtnud.
Edasi. Budatínsky kindlust, mis seisab Kysuca ja Váhi jõe (ma loodan, et neil nimedel pole eestikeelset nime, siin kirjutasin lihtsalt slovakikeelsed nimed) kohtumiskohal ja seal alates hakaks mul süvenema kahtlus, et keskajal pani igaüks, kes jõe ääres elas, oma kindluse püsti ja hakkas tolli koguma. Selline oli ka selle kindluse eesmärk, hiljem ehitati see küll lossiks ümber. See oli jäetud suht hooletusse, parki sisenemisel oli isegi silt, et puud võivad kukkuda ja sisenemine omal vastutusel. Lossi sissepääs oli vebeilehe ja siltide järgi tasuline, aga kedagi, kes raha koguks ja sisse laseks, me ei näinud. Muide - Slovakkias ilmselt on inflatsioon, sest veebilehtedel olnud hinnad olid reeglina veidi odavamad, kui tegelikult kohapeal, kus uued hinnad olid tavaliselt pastakaga juurde kirjutatud. Ikka mingi 10 SKKd oli juures, ehk eesti rahas siis 5 krooni. Muidu hinnad varieerusid suuresti - mõni loss 150 SKK'd, teine 20.
Edasi tuli Bytčianski loss. Täiesti tasuta täiesti tavalise lossihoovi vaatamise võimalus. Aga peamine oli see linnake, milles see asus. Rahulik, maaliline, keset pikka tänavat jooksis oja, kus kalad lõid lupsu. Vanade piltpostkaardiline majade kohalt piilus küll lasnamäelik paneelmaja ja ühest majadevahest paistis lagunenud telliskivigaraaž, aga neid ei pea ju vaatama. Aga panin siia siiski ühe paneelmajaga foto. Nagu näha, rikkus keskväljaku olemuse ka liiga suur autode hulk.
Lietava kindlusvaremed. Väga ilus koht. ma ei oskagi siin midagi kirjutada, aga see oli kindlasti üks reisi meeldejäävamaid elamusi. Esiteks oma raskuste poolest, sest ronida tuli kõvasti. Teiseks oli avanenud vaade vaatamist väärt - kindlus paiknes väga kõrgel mäe otsas ning ümbritsevate mägede ja orgude vaade võttis hinge kinni. Kohalikud mingid noormehed ja neiud tegid ettepaneku sealsamas nende piknikuga ühineda, aga loobusime ja ...... seejärel tuli kõvasti seiklemist. Seni olime Slovakkias vältinud kiirteel sõitmist, seda polnud ka vaja läinud, aga seekord järgmisesse kohta minekuks oli teeremont tavalisel teel ees. Ümbersõit oli väga halvasti tähistatud ja nagu hiljem selgus, oli teeremonti ka väga pikalt. Seetõttu ähvardas meie ajakava ikka väga lõhki minna. Selleks ajaks olime niigi natuke maas. Egas midagi, tuli minna esimesse bensiinijaama ja lunastada 75 krooni eest nädala aja pikkune kiirteelsõidu kleeps.
Igatahes nii jõudsime linnutiivul ehk 130ga sõites Trenčinisse. Muide, see kiirus oli juba natuke vastik. 90 või 100ga sõites näeb veel ümbrust, aga 130ga sõites peab kogu aeg teed vaatama. Pärast sõitsin tihti kiirteedel ka aeglasemalt, osalt kütusekulu pärast, aga seepäev oli ajakava juba päris lõhki. Ühe minimudelite koha jätsime vahele ja ühe linna ka.
Aga Trenčinis käisime. Kadestan linnu, millel on ilus jalakäijate peatänav koos lugematute eriilmeliste tänavakohvikutega. Tallinnas midagi sellist pole. Esiteks pole sellist tänavat ja teiseks pole Tallinnas eriilmelisi kohvikuid, kõik on kuidagi ühest puust ja ühesugused. Kindluses ei käinudki, sest maksis palju ja olla oleks saanud vaid pool tundi, millest oleks olnud väga vähe. Aga olgu siin siis üks kindlusega pilt, sest millegipärast ei teinud ma sellest keskväljakust mitte ühtegi pilti.Seejärel käisime läbi Trnavast, täiendasime raha- ja bensiinivarusid ning vaatasime ka linna, millel oli küll vanalinn olemas, kuid mis oli päris ilmetu võrreldes eelmistega. Mõtetu linn tundus. Eks ole ka Slovakkias olemas depressiivsed väikelinnad.
Edasi ootas kiirteel kihutamine, et jõuda Bratislavasse. Sealkandis oli meil valmisvaadatud hulk kämpinguid ja meie läksime kõige rohkem teepeale jäävasse. Öö oli 200 krooni, selle eest sai parkimiskoha, telgikoha ja kahe inimese ööbimisvõimaluse. See tähendas pesemise ja WC võimalust, oma rand oli kämpingul ka. Kämpingus olemine oli täiesti OK, varem suhtusin sellesse natuke skeptiliselt: ei kujutanud just ette, kuidas suudavad rahulikult olla koos sajad inimesed, telgid ja autod, aga väga hea oli.
Selline oli kolmas päev. Kuus päeva oli veel ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar