5804 km (4. osa)

Arvasin tegelikult, et olen reisi täiesti kirja pannud, aga nüüd meenus, et vaid poole. Kirjutan siis edasi suvisest reisist, mida tegime koos naisega kaardil vaadates otse alla Veneetsiani ja tagasi.

5. päev

Hommikul läbi paduvihma, tugeva äikese ja tormi Klagenfurti jõudes läks ilm ilusaks. Sealt edasi oligi ilm õnneks selline, et päeval paistis päike ja kui sadas, siis öösel.

Selle päeva lõpuks oli meil siiski midagi kindlat oodata - kinnipandud hotell veneetsia kandis. Seega päris vabad me sel päeval polnud, aga õnneks polnud selleks päevaks ka väga konkreetset plaani tehtud. Pigem oli vaid valik, kas sõidame majutuskohta otse või kaarega mingi linna kaudu, mille nime ma nüüd enam meenutada ei suuda.

Klagenfurt ise on täiesti mõttetu linn turismi mõttes - vanalinn suhteliselt olematu. Meie läksime sinna Minimunduse pärast. Arvasime, et oleme seal paar tundi, aga lõpuks läks 6 tundi.





Selle maaala väga suur ei ole, aga vaatamast on küllaga, tegime sellele tiiru peale, sõime ja tegime teise tiiru veel otsa. Kes sinnakanti satub, käige kindlasti ära.

Klagenfurtist hakkasime sõitma Istrana poole. See on linnulennult 30 km Veneetsiast põhja poole. Leidsime, et pole mõtet Veneetsiasse autoga sõita - parkla maksab päevas seal ropult, liiklus on hullem ning päris Veneetsiasse nagunii autoga ei saa ju.

Sõitsime mööda väiksemaid teid, mitte kiirteid. Vaatasime ka paari teeäärset linna, pikemalt peatusime ühes roomaaegse kindluse varemetes ulatuslikumad, kui ma kuskil näinud olen. Aga selle külastamine juhtus nii juhuslikult, et selle koht nime ma praegu enam üles ei leia. Aga kui keegi loodan siis reisivihjeid koos nimedega saada, siis võin lohutada, et ega see nüüd nii hea koht ka polnud, et selle nime mitteteadmine suur kaotus oleks.

Edasi sõitsime vaikselt Istrana poole, liiklus oli vaikne - peale ühe hullu tädi, kes kõrvalteelt ette sõitis ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas mu sel hetkel roolis olnud naine suutis tema eest kõrvale põigata tee keskele ning mitte riivata vastutulnud teist autot masinat. Kõnekümne sentimeetri mäng võis olla.

Vahepeal (meie tomtom'i kaarti väjalaskmise ja reisihetke vahepeal) on seal toimunud hoogne tee-ehitus, mistõttu meie veidi vananenud tomtomi kaartil olid kõik ringristmikud ja kahetasandilised ristmikud märgitud tavalisteks ristmikeks, ning paar korda sai ka mööda sõidetud õigest teeotsast ja siis tagasipööret otsitud. Üldse on nad põhjalikud ristmikemeistrid, parim lause, mida tomtom meile teatas oli: "Sõida ringristmikult otse edasi. Kuues mahassõit."

Muide - ilma navitarkvarata oleks olnud raske hakkama saada. No eks oleks sõitnud, terve ajalugu ju kaartide järgi autojuhid sõitnud, aga võimalus Klagenfurtis hotelli aadress sisse lüüa ning eestikeelseid käske kuulates oli hea sõita.

Hotellis panime asjad maha, sõitsime Istrana rongijaama, tegime endale selgeks, kuidas Veneetsiasse sõita, läksime hotelli tagasi, pesime ja läksime magama. Pehme voodi ja ülelakutud hotellituba oli nii mõnus üle nende autos ja motellis veedetud päevade.

6. päev

Käisime Veneetsias. Veneetsia oli täpselt selline, nagu Veneetsia on. Esimest korda elus käisin seal ja vaatamist oli palju. Midagi erilist ei juhtunud, millest jutustada, seega pikalt ei ole mõtet pajatada.

Lihtsalt edaspidi teadmiseks või neile, kes plaanivad minna - üks päev on Veneetsia jaoks liiga vähe. veneetsias on erinevadi piirkondi, millel igaühel oma hõng ja ühe päevaga pole kõike seda võimalik kogeda. Ehk kahe täispika päevaga. Gondliga me ei sõitnud, liiga kallis ja selle raha eest oleks see mõtetu olnud, palju efektiivsem oli end sättida liinilaeva tagaotsa tagurpidi istuma.

Meie otsus kasutada viimase teeotsa jaoks rongi oli väga õige. Lisaks tänu hotelli kaugemalasumisele kokkuhoitud rahale hoidsime kokku ka bensiiniraha ning erinevatel andmetel 25 või 58 eurot parklaraha. Rongipilet sinna ja tagasi kahele inimesele maksis kokku 13,60 eurot (üks ots ühele 3,40). Rongil tuli ka ümber istuda, seega käisime ka Trevisos, mis millegipärast jättis mulle väga hea ja armsa mulje, aga ma ei tea, miks - kuidagi omapärane oli lihtsalt oma töökuses, asjalikkuses ja samas kulunud väärikuses.

Õhtul nautisime jääle hotellitoas magamise võlusid, teades, et hommikul lahkume ning edasi pole meil plaanis hotellis ööbida (tegelikult jäi see üldse viimaseks ööks, kui magasime väljaspool autot).