Neli-viis aastat tagasi sõitsin Tallinna piiril 50 alas umbes 70ga. Politsei. Küsis muidugi alustuseks, et mis ma kihutan. Seletasin siis, et tee tühi, päike tagant, mina puhane, auto korras, tee kuiv, nähtavus hea jne. Politseinik kuulas, hakkas naerma ütles, et ju ma siis tean, mida teen ja lasi minema. See on minu jaoks olnud näide politsei inimesega koostöö tegemisest ja inimlikkusest laiemalt.
Ja nüüd siis eilne uudis Raivo Aegi kirjast. Et kui inimene on millegiga politsei huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Ehk siis - karistusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - politseinik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema trahvi ära. Sealjuures 75% maksimumist tuleb määrata igal juhul. Kui näiteks trahv on 3000 krooni, siis 2250 väärt nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus täita riigieelarvet, mis sest, et maksude laekumine näitab paranemist.
Aga mis siin viriseda. Tegelikult tuleks vist võtta eeskuju riigivõimust ning käituda samamoodi. Tubli kodanik ju võtab eeskujuks riigi parimaid poegi. Seega asendame eelnevas jutus sõna politseinik sõnaga ajakirjanik.
Et kui inimene on millegiga ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Et siis kajastusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - ajakirjanik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema loo ära. Kusjuures 75% maksimusmist igal juhul. Kui keskmine uudislugu on 120 sekundit pikk, siis 90 sekundit pikk nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus reitingut teha, mis sest, et selle nädala mingi päeva Seitsmesed Uudised olid selle päeva Eesti vaadatuim saade.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar