Õhtuleht helistas täna ja küsis, et kas ajakirjanikud on õnnetud inimesed. Üks inglise uuring olevat niimoodi näidanud.
Vastasin, et mina olen küll õnnelik ja rahul ja üldse ei saa aru, kuidas sellisele tulemusele jõuti. Saab inimestega suhelda, väike adrenaliin ja stress lisab elule ainult särtsu, lisasin ajakirjaniku ärgituse peale. Siis lõpetasime kõne ja ma jätsin rääkimata ajakirjaniku elu halvast poolest. Aga kes ikka nii loll on, et SL Õhtulehele midagi kurtma hakkab (kuigi minul on Õhtulehega pigem head kogemused ja ma pole kindlasti inimene, kes nendega vaid meili teel suhtleb, nagu paljud teevad).
Aga näiteks täna - mul kõik valmis, mõtetes juba kodu poole teel ning siis esitatakse Tamkivile umbusaldusavaldus. Nojah. Sorry, abikaasa ja tütar, issi ei tule ka täna normaalsel ajal koju.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Yeah, ma hakkasin mõtlema selle asja üle nüüd.
Ma töötasin ajakirjanikuna 1999. aastast kuni 2008. aastani, mõnekuuse pausiga lõpupoole.
Ja tegelikult, mida see aeg tegi, on see, et ta tappis ära tunded. Sellised tunded, mida peetakse inimlikeks - kui läheb laev 2000 inimesega põhja, siis sa mõtled, et Jumal kui õudne, mõni inimene isegi hakkab ehk nutma või vähemalt haletseb, igatahes sa mõtled tunnetes. Aga ajakirjanikuna töötades sa mõtled peaga, ja ainult peaga. Esimene emotsioon, eriti kui selline uudis tuleb mingil ajal, mil sa kas teoreetiliselt ei peaks enam tööd tegema või hakkad just lõpetama, on see, et "kurat, jälle, raisk, ma pean jälle puhkeajal tööd tegema" või et "jälle maisaa õigel ajal koju". Jne.
See viimasena kirjeldatu on meie, ajakirjanike jaoks tavapärasus, meie jaoks ongi sellised tunded need "õiged tunded", mida me tunneme teatud olukordades.
Ehk et me oleme tundetud persevestid tegelt :) Mind on see ainult niipalju koolitanud, et ma olen seda siiamaani. Kui vahepeal, ajakirjandusest pausi tehes, tulid tunded tagasi, siis minnes tagasi ajakirjandusse kadusid nad samahästi kus kurat. Ja tegelikult ma olen väga rahul, et nii see jäigi :)
Mis ma aga öelda tahtsin, on see, et kui meil pole tundeid, selliseid ühiskondlikult aktsepteeritud "inimese-tundeid", siis kuidas kurat me saame olla õnnetud? Me oleme ju õnnelikemad inimesed ever.
Mina küll olen. Mis on linnukesel muret? :)
Pealegi, igasuguseid uuringuid tehakse selleks, et a) inimestel on igav ja b) raha on liiga palju üle. "Briti teadlased avastasid" on ju nii ehk naa lõppeks naljakas.
Igatahes, keep on going. Avastasin su blogi blog.tr.ee-d sirvides ja mulle täitsa meeldib. Hea on lugeda ajakirjaniku blogi, kes kirjutab sellest, kuidas ja mismoodi ta töötab.
Tead, Sten, Sul on 100% õigus.
Postita kommentaar