Võsareporteriks kiskus...

Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.

Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.

Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.