Tegin temaga kunagi intervjuud - siis kui talle süüdistus esitati.
Emotsionaalselt oli see üks raskemaid intervjuusid. Kuulata rahulikult inimest, kes õigustas küüditamist sõjalisest/ühiskondlikust vaatepunktist lähtudes (kuigi ta kordas korduvalt ja korduvalt, et ise ta püüdis muidugi inimesi sellest säästa ja päästa nii paljusid kui võimalik). See sõjaline põhjendus seisnes selles, et metsavennad olid suur probleem, kuid küüditati neid, kes metsavendadega koostööd tegid, seega metsavendade varustuskanalite läbilõikamine oli loogiliselt seletatav samm.
Muuhulgas ütles ta veel, et väga väikeste laste saatmine koos vanematega Siberisse oligi õiglane tegu, sest seal said nad vanematega koos olla - sugulased, naabrid jne oleks olnud halvem variant.
Ja need selgitused, et küüditamine viidi üldse läbi väga humaanselt, sest asju lubati palju kaasa võtta ning keegi vägivalda ei kasutanud!
Lisaks veel lõik kohtuprotsessi uudisest: "Meri rääkis eeluurimisel, et küüditamine oli küll ebameeldiv, kuid parem verevalamisest. Tema sõnul oleksid nimekirjades olnud inimesed koju jäädes kannatanud rohkem, kui nad kannatasid väljasaatmisel.
"Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud," ütles Meri eeluurimisel. Meri märkis, et "vaenulik element" küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse vältimise ja küüditatavate endi kaitsmise eesmärgil.
Meri kinnitas eeluurimisel, et kuigi küüditamine oli nii talle kui ka Karotammele tegelikult vastumeelt, oli see inimohvrite vähendamiseks hädavajalik."
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Mida sa lootsid?? Käisin kuulamas juhuslikult ühte tema esinemist vene koolis. Mul kulus tema jutu kuulamiseks täpselt ühe käe küüned, sest kratsisin neid vastu toolipõhja, sest pidin ennast paigal hoidma, et mitte talle kallale minna....
Ta on vana ja kui aus olla, siis vaevalt ta ise enam hästi adub, kus ta elab ja millise riigi kodanik ta üldse on...
See muidugi ei õigusta tema mõtteid ja väiteid.
Ma ei lootnudki midagi, aga ajakirjanikuna tuleb intervjuusid teha kõikvõimalike inimestega. Aga see üks konkreetne kord olen tundnud, et "no kurat, vastik on kuulata". Muidu olen ma suhteliselt paksu nahaga, ka Klenski, Zarnikovi jt.-ga intervjuusid tehtud, ilma, et küüsi kuluks.
Aga see muidugi huvitav küsimus, kui palju ta adub, kus riigis ta on. Oma intervjuus me sellel teemal ei rääkinud vist. Vähemalt ei mäleta, et oleks mingi emotsioon tekkinud sellest aspektist.
Postita kommentaar