Poliitikute keskendumisvõimest ja muust

Ma olen aeg-ajalt imetlenud poliitikute keskendumisvõimet. Täna oli üks näide. Võtsin intervjuud Vilja Savisaarelt teemal Reformierakonna ettepanekud Riigikogu kohta (komisjonid kokku, 81 liiget Riigikogus, ministrid ühtlasi ka Riigikogus). Vilja Savisaar polnud neid lugenud, kuid luges läbi minu käes olnud Reformierakonna pressiteate ja seejärel esitas pika arutluse, mida tema neist ettepanekutest arvab, mida Keskerakond selliste teemade kohta ajalooliselt arvanud on ning kuidas Reformierakonna tehtud ettepanekud seostuvad Euroopa Liidu ning sisepoliitilise kontekstiga. Hämmastav kiire haaramine.

Teine näide, mille teemat ma enam ei mäleta, on reformi sotsiaalminister Maripuu. Tema ka ei teadnud mingist teemast mitte midagi ette, aga luges ka toona läbi pool A4 paberit teksti ja andis pika ja põhjaliku intervjuu.

Mailis Reps on ka hea. Meid huvitas üks teema, mida pidi Riigikogus ette kandma majandusminister Edgar Savisaar. Mailis Reps oli haridusminister, aga asendas sel hetkel puhkusel olnud Savisaart. Kui ma siis Repsile lähenesin, et kas saaks eelnõu selle ja selle kohta intevjuud, ehmus ta ise ka, et kas temal on sellega mingit pistmist. Vaatasime koos järele, ning endalegi üllatuseks avastas ta, et päevakorras tõesti selline punkt ka (muide, mäletan seda, et eriliselt palav ilm oli, kolmapäevane pikk Riigikogu päev ka). Intervjuust Reps ei keeldunud, palus 5 minutit aega. Kui ta seejärel intervjuu andis, olin ka ise hämmelduses, kuidas tal õnnestus jagada sellest teemast nii sisu, võimalikku kriitikat, majandusministeeriumis toimunud erinevaid läbirääkimisi, konkurentsisituatsiooni valdkonnas ja ka seda, mida TV3 on sel teemal varem teinud. tegelikult on selliseid poliitikuid veel

Aga midagi on ajakirjanikul ja poliitikul seega ühist:
Vaadates, kes on ajakirjanikuna läbi löönud ja kes mitte, siis tundub ka, et ellu jäävad need, kes suudavad endale teema kiiresti selgeks teha. Ajakirjaniku töö on ühes mõttes hullumeelne teemadest minimaalsel, aga ikkagi teatud tasemel läbijäramine - ühel päeval riigieelarve, teisel päeval loomade õigused, kolmandal Riigikogu töö korraldus.

Mõnikord läheb muidugi juhe sassi ka - minu viimase aja kõige hullumeelsem asi oli Tartu maantee rahastamine. Part rääkis üht juttu (et pole otsustatud), Ansip teist (et on otsustatud, et ei tule nii nagu Parts räägib). Seda juhtub kogu aeg, et räägitakse üksteisele vastu. Antud juhul aga hakkasid mõlemad ka rääkima, et teine pool ei öelnud kindlasti seda, kuidas mina aru sain.

Lõpptulemus oli see, et vaheldumisi rääkisin Margus Tsahknaga (kes oli Partsiga koos sel hetkel) mobiiliga, ning Andrus Ansipiga lauatelefonil, kell oli 18.30 ning mina üritasin aru saada, mis toimub. Lugu jõudis eetrisse. Pärast oli tunne, et .... ei leidnudki praegu sobivat võrdlust, aga mõttest saate aru.

Muide - Ansip helistab ise ajakirjanikule pärast intervjuud tagasi, kui ta midagi kummitama jääb ning on alati valmis väsimatult seletama isegi siis, kui ta näeb, et ajakirjanik temaga ei ole nõus ja ei hakka ka nõus olema.