Riigikogu palkadest ja vaikivast ajastust

Sel nädalal on lahti läinud Riigikogu liikmete palgapaanika. Ekspress tegi algust, nüüd lugesin, et Postimees kogub lausa allkirju. Mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud võtavad seisukohti, näiteks kirjutavad alla ka vabadussamba vastasele üleskutsele, mida mõned on teinud. Ajakirjanik peaks olema vahendaja ja mitte võtma avalikult seisukohta. See on teooria.

Praktikas teeb ikka pahaseks küll ja ma neile üleskutsetele vastu ka ei vaidle. Ühelt poolt on palgaküsimus muidugi selline, et iga töö tundub kõrvalt vaadates lihtne. Ka riigikogulase töö on ilmselt keerulisem, kui peale vaadates tundub. Lisaks veel pidevalt peksasaamine (Evelyn Sepp väljendus ühes intervjuus irooniliselt: "Riigikogu liikmed on a priori värdjad.") Teisalt aga ikkagi 4 eesti keskmist vähemalt + kuluhüvitis!!!, ja isegi üks keskmine on ju suuremale osale inimestest mõnitamise number, sest enam-vähem ülemaailmne reegel "2/3 inimestest teenib alla keskmise" kehtib ka Eestis.

Ja ega nüüd vastutus ka väga suur ei ole. Meenub endise europarlamendi liikme, sel hetkel juba presidendi Toomas Hendrik Ilvese lause, kui ta kohtus Läti kolleegiga ja keegi ajakirjanikest küsis Ilvese kommentaari ühe Riigikogu liikme Läti teemalisele väljaütlemisele. Kes mida väitis, seda ma ei mäleta, aga Ilves keeldus seda kommentaarimast ja tema vastus kõlas umbes selliselt: "Unistan ajast, mil ma olin parlamendiliige ja võisin igasugu asju rääkida ilma, et peaksin oma sõnade eest vastutama."

Pole ma ka eriti kuulnud, et mõni riigikogu liige mingi jama peale ütleks, et see oli jah tema idee, mis sai seadusesse pandud ja et ta kahetseb seda tegu. Vastutus on neil alati kollektiivne millegipärast, erinevalt headest asjadest, mida nad ikka toonitavad, et see oli just nende ettepanek (a la Heimar Lengi kunagine tšeki lugu valimisüritusel). Niipalju siis parlamendiliikme vastutusest, mis siiski olematu pole, aga vähemalt eksimuste puhul karistamatu.

Midagi nende palkade ja hüvitistega lahti on. Eelmisel nädalal sain Riigikogus "soovituse" (kellelt ei ütle, sest ütleja oli vaid sõnumitooja ning "soovitus" ise ka erakonnaülene), et "probleemide vältimiseks" oleks hea, kui saadikuid, kes kommenteerida ei taha mingit teemat, ikka ei peaks nii väga tülitama, vaid leppima sellega, et nad ei anna intervjuud. Jutt polnud sõna-sõnalt selline, aga sisuline sõnum küll. Toodi ka mõned näited, mis neile silma jäänud. Mis mind eriti häiris, oli see, et kahest näitest kaks olid seotud saadikute küsitlemisega kuluhüvitiste teemal. Lisaks oli neil päevil ka kirjavahetus ühe saadikuga, kes polnud rahul, et tema kuluhüvitiste teemasse segati.

Isikuandmete kaitse seaduse seisukohast oli see täiesti seadusejärgne soovitus, sest kui inimene keeldub intervjuud andmast, siis on see kohustuslik. Andmekaitse inspektsiooni juht kiitis Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus kaasa, et sel juhul ei tohiks minna eetrisse või lehte ka keeldumine. See kõik muidugi ei kehtivat avaliku huvi korral ja sellele tuginedes Lang väidabki, et ajakirjanike õigused isegi suurenesid, sest avaliku huvi olemasolu korral saab ajakirjanik kõike teha. Aga kas saadiku kuluhüvitise kasutamine on avaliku huvi vääriline rohkem kui saadiku privaatsus? Eks minu arvates on ja selles usus teen ka edaspidi tööd, kuid kuklas on küsimus, kauaks "soovitused" jäävad vaid jutuks....

Eesti Ekspress hoiatas sellest seadusest kirjutades vaikiva ajastu ohu eest. Ega nende hirmus ühtegi loogikaviga või ülepakutust ju tegelikult polnud...