Soovitusi Lätis sõitmiseks

Esiteks pealkirja teema väliselt: Lätis pole mingit majanduskriisi tänaval märgata. Kolmapäeva õhtul baarid rahvast täis, neljapäeval meeletud ummikud, söögikohas lauda ei leia.

Aga liikluses häiris kaks asja. Esiteks punase muutumine roheliseks. Eestis käib see nii: punane, punane-kollane, roheline. Kõik võrdse vahemikuga. Lätis on ka samas järjekorras, aga roheline ilmub sekund hiljem. See on uskumatult häiriv, jalg vajutab alati sekund enne gaasipedaalile, kui tohiks.

Teine on Läti möödasõit. Ma ei saa aru, miks ei võiks eesti autod tõmmata tagant kiirema tulles tee äärele lähemale. Seda võis tagasiteel täiesti auto numbri järgi ennustada, kas laseb mööda või ei. Ja mööda ei lase isegi lubatud kiirusest 10 km aeglasemalt sõitvad eesti numbriga autod.

Analüütikute soovitused

LHV'lt tuli täna väga hea soovutus Tallinkile.

Eellugu on see, et Tallink teatas kulude kärpimisest. Selle peale soovitas LHV üks analüütik, et kulude kärpimise asemel võiks Tallink keskenduda lisatulude saamiseks.

Kujutan ette, kuidas Enn Pant lööb kontoris seda soovitust lugedes käega otsaette ning hüüatab: "Muidugi, me saame ka tulusid suurendada, miks me ise selle peale ei tulnud!" :)

Mulle talgud meeldisid

Ma ise ei osalenud ühelgi mõttetalgul - mul oli tööpäev, aga selle tööpäeva tõttu käisin läbi kolmelt mõttetalgult, mõnes olin kohal ligi tund, mõnes kümmekond minutit.

Selle aja jooksul ei saanud küll ettekujutust, mida seal arutati ja mis olid säravaimad ideed jne. Mõnes kohas jäi säravam mulje, mõnes kahvatum.

Aga kõigil kolmes kohas olid inimesed õnnelikud, rahul, hingega asja juures. Ei näinud lullilööjaid, vaid kõik tegutsesid. Isegi kui nendest kolmest kohast ei tule ühtegi suurt ideed, mida riiklikul tasemel ellu viiakse, siis 11 000 õnnelikku inimest, kes veetsid ühe päeva uutmoodi, on väärtus omaette.

Need inimesed vahetasid ka kontakte ja infot ning kindlasti sünnib paljugi mõttetalgute väliselt ehk isegi salajas talgute korraldajate eest, sest äriideed vajavad kaitsmist jne. Selliste pisiasjadeni välja, et üks mu tuttav kuulis mõttetalgutel, kes ta kodukandi meestest tegeleb kortnapühkimisega. Praeguseks on korsten puhas ja tuleoht ühes kohas Eestimaal väiksem.

Ise panin oma loosse (hea)meelega sisse ühe pisikese idee, mida kuulis ja rääkis intervjuus edasi Eesti noorim talgujuht Mia Maria - üks laps käib oma emaga ükskõik mis ilmaga iga päeva lõpetuseks jalutamas. Kui ka 1% televaatajatest seda kasvõi mõni päev järgis, siis tegi see päev mõnesaja lapse elu natuke säravamaks ikka.

Kuidas kärpida? (võimatu ülesanne)

Delfis oli üleskutse, et kust lugejad kärbiks ja kas kärbiks? Ma siis mõtteharjutusena mõtlen kaasa ka. Eile koos ühe kolleegiga mõtlesime natuke ja ei mõelnud midagi välja, sest 7 mld on ikka nii ropp suur summa. Kahjuks tean ma ka riigieelarvest ja mahtudest niipalju, et ettepanekutest a ala "riigikogu ilma palgata" tean, et sealt vajalikku raha kokku ei tule.

Tuleb vist kärpida. Euro euroks, aga aasta lõpus võiks pensione ja palku välja maksta, seega raha peab kuskilt kärpima. Laenuvõtmine kõne alla ei tule, sest kui riik teatab, et läheb kulutamise teed, siis antaks laenu sellise intressiga, et asi muutub mõtetuks ja tagasimakstamatuks.

(Ma järgnevas arutluses ei mõtle, et poole aasta pealt on paljud asjad võimatud. Maksudest ka ei räägi, muidu läheb liiga laiaks ning ma ei oskaks ka ennustada adekvaatselt finantsilisi tagajärgi näiteks ettepanekule käibamaks 22% vms.)

Tulumaksutagastused üle vaadata. Praegu kulub ca 2,5 miljardit, ehk saab maksimum miljardi jagu mingitelt asjadelt või piirmääradelt kokku hoida.

Vanemahüvitis. Ära jätta ei saa, sest paljud arvestanud. Aga piirmäära saaks rahahädas alla tuua küll. 2 mld läheb praegu, ehk 500 mlj saab kokku hoida.

Kaitsekulutused. 5-6 mld on praegu, ma pärast viimaseid kärpeid ei tea täpsemalt ja ei hakka blogi jaoks uurima ka. 1 mld võtame ära.

KOKKU 2,5 mld

Avaliku sektori kulud. Praegu on palku kärbitud ka juba reaalselt paljudes kohtades ligi 10%. Veel 10% koos tegevuskulude ja radikaalselt mõne ameti-inspektsiooni-funktsiooni kaotamisega, mis on valus ja halvendab kindlasti avaliku sektori taset, aga on vaja - saaksime kokku hoida 500 mlj mld.

Lapsetoetused. 300-kroonine lapsetoetus esimese lapse pealt ära lõpetada või mingist vanusest ära lõpetada vms. Pettuste ja halduskulude vältimiseks ei hakka ka mingite sissetulekute piiridega jamama, erandid vaid selgelt mõõdetavate asjadega, nagu töötu seisund või laste arv. Muude asjade jaoks on olemas toimetulekutoetused. 2 mld läheb, erandite tõttu (sest kellelegi on see raha eluline ikkagi) 1 mld saame kokkuhoidu.

Ok, kõige eelneva tõttu peame toimetulekutoetustele minevat summat suurendama näiteks 300 miljoni võrra. Ja kogu eelnev kärbib maksude laekumist (tulu-, sotsiaalmaks, aktsiisid, käibemaks ka sest kulutada ei saa) näiteks 500 mlj võrra (mul pole aimugi kuidas neid asju tegelikult arvutada ja ilmselt oleks see ka rahandusministeeriumile päevatöö).

KOKKU 2,5+1,5-0,8=3,2 mld

Igasugu nipet-näpet. Alates riigikogu liikmete kuluhüvitiste lõpetamisest kuni igasuguste pisiasjadeni. 0,3 mld (ja annan endale täiesti aru, et see on juba meeleheitlik katse jõuda eesmärgini).

KOKKU 3,2+0,3=3,5 mld

Otseselt "täielise kokkuhoiu väljakuulutamise" pakett (mida poliitikud ilmselt nimetaks ümber a la "tõusulepööramise programm"), vältimaks riigi pankrotti. Midagi sellist tegi Läti, kui käskis kärpida kulutusi 40%.

1) riigiasutuste 40% tegevus- ja palgakulude kärbe (10% juba võtsime eelpool) = 1 mld
2) totaalne riigi funktsioonide lõpetamine. Ja ma tean, et ma loetlen siin võimatuid asju: rongi ja bussidotatsioonide radikaalne kärpimine; pensionide kärpimine; kuni näiteks selgelt hüpoteetiliste asjadeni, nagu sotsiaalalade üliõpilaste kohustuslik akadeemiline puhkus jm sellised asju, mille üle iseenesest karjuma hakatakse) = ja saaks ka üle 2 mld.

KOKKU tuligi 6,5 mld ehk ligi 7 mld, seda kõike ratsionaalselt mõeldes. Sisuliselt mõeldes hakkaks ma inimesena karjuma iga selle sammu üle, sest ka mina kaotaks väga-väga palju pea iga teise sammuga.

Aga kahjuks tuli kokku alla 7 miljardi, tegelikult on vaja kärpida 8,5 mld (keskpanga prognoos). See 8,5 tähendaks ka alles alla 3% eelarvedefitsiidini jõudmist, ehk me ei räägi isegi tasakaalust, vaid lubatu piiresse jäämist. Ja lisaks pole paljud eelpoololevad ettepanekud rakendatavad poole aasta pealt, järgmisel aastal on kärpevajadus suuremgi ehk siis enam-vähem võimatu olukord poliitikutele on see 3% piir.

Äsja teatas Padar, et rahandusministeerium tegeleb 4,5 mld kärpega ehk siis isegi ratsionaalselt mõtlev ministeeriumi ei suuda rohkem enne poliitikute ette minemist välja pakkuda.

Seega alla anda ja leida raha laenuga ikkagi? Üks variant oleks kohustuslikud riigi võlakirjad minu arust (näiteks on vahe, kas öelda, et me vähendame su palka 10%, või vähendame 10% reaalselt ja veel 20% saad kätte võlakirjas intressiga ehk siis osa palgast saad hiljem võlakirja tähtaja lõppedes. Riik hoiab hetkel kokku, aga pole nagu nuga selga ka löönud täies pikkuses, vaid ainult surkinud noaotsaga. Ja muidugi on ka võimalus müüa endale palga osana antud võlakirju ka kellelegi, kes neid kokku ostab (Sõõrumaa ostaks võib-olla ja Kruuda ostaks võib-olla ning mina ostaks ka veidi, kui keegi näiteks poole hinnaga müüks (mul oleks sellest inimesest kahju, aga anonüümselt ostaks).

Oh, pikk jutt tuli siin terve päev aeg-ajalt kirjutades...

Mis rahvale ei meeldi?

Ma ei mäleta, et varasemate valimiste ajal oleks helistatud nii palju ja kurdetud valimisplakatite üle. Vaatajad ikka helistavad pärast saadet igasuguste muredega ja viimasel ajal on iga päev keegi olnud, kes kurdab nii kollaste kui roheliste plakatite üle, mis nüüd viimase nädala jooksul on tänavad vallutanud. Varasemast seda nii selgelt ei mäleta, aga nüüd tundub, et rahval on tõsiselt väsimus mistahes loosungitest, olgu see valitsuse vahetus või tegijad inimesed.

Soovitasin ühel Lasnamäe proual täna leppida, et see käib lihtsalt elu juurde, mitte lasta end poliitikutest segada ning nautida kevadet.

Savisaare ja EPL jätkuks

Täna potsatas postkasti Keskerakonna ja Savisaare uus avaldus teemal EPL. Kõigepealt avalduse tekstist peamine idee:

"Veebikülastuse statistika järgi suurenes avalehe vaadatavus enam kui tuhande külastaja võrra. /.../ Tulemus – Päevaleht lugejaid juurde ei saanud, mina sain toetajaid küll. Aitäh Päevaleht."

Esiteks, kust teab Savisaar Eesti Päevalehe statistikat. Aga ehk on mingi uudis, mida ma pole lugenud. Aga kuidas saab teha järeldust, et kes loeb, see kohe toetab. Enamus inimesi lihtsalt loeb. Mina olen täna näiteks lugenud Keskerakonna, IRLi, Rahvaliidu ja Roheliste avaldusi, rääkimata vist iga ministeeriumi pressiteateid - ega ma siis kohe nende nelja erakonna toetajaks hakanud.

Ajakirjanikud hoidu suu kinni!?

Ma pole tükk aega blogisse midagi kirjutanud, sest kuidagi on alati olnud muud teha ja kui idee on olnud, siis ole jälle arvuti juures olnud. Aga täna mind vihastas otse arvuti taga olles oma postkastist lugedes Savisaare järjekordset avaldust ühe ajalehe artikli peale.

Kõigepealt kirjutas siis Eesti Päevaleht, mida võiks Tallinn oma eelarvega teha. Savisaare vastus: "Minu jaoks on ennekuulmatu, et üks ajaleht avaldab Tallinna Linnavalitsusele survet spetsiifiliste eelarvemuudatuste ellu viimiseks. Linnaeelarve kinnitamine on Tallinna rahva poolt valitud Linnavolikogu pädevuses ning ühelgi ajakirjanikul pole mandaati, mis seda ületaks."

Aga, hea Edgar Savisaar, ükski ajakirjanik pole tahtnud endale eelarve KINNITAMISE õigust. Aga mitte mingite valimistega pole inimesed andnud linanvolikogule ainuõigust ARVATA, mida eelarves teha tuleks. Kui Eesti Päevaleht võtab kätte ja kirjutab oma arvamuse asja kohta, siis poliitik loeb selle tänuga läbi. Kas poliitik kirub sealjuures, peab seda sigaduseks või kallutatud jõudude töök, on poliitiku enda mure. Kui poliitik tahab, siis ta avaldab tehtud ettepanekute kohta arvamust. Mida on ka Savisaar teinud, see oli soliidne, et ta nenest ettepanekutest ka ikka rääkis.

Iseasi muidugi kuidas ta nende arvamuste kohta rääkis. Alates kasvõi sellest, et nagu keegi midagi arvab avalike suhete eelarve kohta (ma ei ütle propagandakulud, sest sellele ütles ükskord Savisaar vastu, et tema luges eelarve läbi, kuid sellist rida ei leinud), siis hakkab Savisaar rääkima teenindussaalist, kuigi on selge, et ajakirjanikud ei mõelnud avalike suhete kulude seas olevat teenindussaali, vaid samas eelarves olevaid muid kulusid.

Ma ei ütle, et Savisaare vastustes polnud asjalikku kriitikat või asjalikku vastust ning eks tal omalt poolt on pettumiseks ka õigus, sest mõnigi Savisaare arvamus asjadest või ettepanekud valitsusele praeguses olukorras on saanud Toompea koalitsioonierakondadelt sama demagoogilised vastused (Ansip ühes intervjuus mulle: "Keskerakond tegelegu asjadega, mida nad tunnevad, trükkigu talonge...").

Aga seekordse Savisaare vastulause tipp oli Savisaare lause: "Päevalehele tuleb soovitada võtta eeskuju oma liidrist Andrus Ansipist". Esiteks süüdistada Ansipit Eesti Päevalehe peatoimetaja olemises pole üldse kommenteerimist väärt. Ja teiseks - lõppude lõpuks on Ansipil samasugune õigus arvata Tallinna eelarve kohta nagu igal teisel inimesel.

Aga suur osa Savisaare vastustest rääkis-imestas, et miks EPL ei kirjuta selles artiklis kokkuhoiust ministeeriumides, Tartus, vabadussambast jne. Aga samal põhjusel - miks mina ei kirjuta siin sissekandes Reiljanist või Laarist. Sest see pole selle sissekande teema, nagu oli ka EPL artikkel Tallinna olukorrast. EPL'is on palju artikelid ka, kus Tallinnast ei kirjutata.

EPL artikkel

Savisaare arvamust ma hetkel netist viitamiseks ei leidnud, kui hiljem leian, panen sellele ka lingi või kui keegi enne mind leiab, siis pange link kommentaaridesse palun.
TÄIENDATUD: Aitäh Tiiule, kes lingi pakkus: Savisaare vastus