Savisaare ja EPL jätkuks

Täna potsatas postkasti Keskerakonna ja Savisaare uus avaldus teemal EPL. Kõigepealt avalduse tekstist peamine idee:

"Veebikülastuse statistika järgi suurenes avalehe vaadatavus enam kui tuhande külastaja võrra. /.../ Tulemus – Päevaleht lugejaid juurde ei saanud, mina sain toetajaid küll. Aitäh Päevaleht."

Esiteks, kust teab Savisaar Eesti Päevalehe statistikat. Aga ehk on mingi uudis, mida ma pole lugenud. Aga kuidas saab teha järeldust, et kes loeb, see kohe toetab. Enamus inimesi lihtsalt loeb. Mina olen täna näiteks lugenud Keskerakonna, IRLi, Rahvaliidu ja Roheliste avaldusi, rääkimata vist iga ministeeriumi pressiteateid - ega ma siis kohe nende nelja erakonna toetajaks hakanud.

Ilvese pidu

Presidendipaaril on viimasel ajal meedia hambus. Kui meespool veel piirdub rääkimisega, mis talle muret teeb ning tal on selleks täielik õigus ja kohustus, siis naispool ei saa vist üldse aru, milles seisneb tänapäeva ajakirjandus, üllitades artikli, et presidendiballil saavad liiga suure tähelepanu kleidid ja kaaslased.

Jah, saavad küll ning saavad sellepärast, et rahvas tahab. Ja see võib meeldida või mitte, aga ei ole Õhtulehe otsustav toimetaja (ma ei tea, mis oleks tema täpne ametinimi, kes annab reporterile käsu, millest artikkel teha) loll või jäärapäine, et sellest uudiseid teeb. Ta teeb neid, sest see toob lugejaid-klikke, vastavad esikaaned müüvad nii ja niipalju.

Pole Ivar Vigla loll, et Reporter paneb väidetavalt juba aastaid jaanipäeva paiku kordusesse veebruarikuiseid lugusid presidendi vastuvõtu kleitidest ja menüüdest. Presidendikõnest nad lugu muidugi kordusesse ei pane - võite ise arvata, miks ei pane.

Mis juhtub, kui presidendivastuvõtule saab vaid ETV ja ametlik fotograaf? Olen Leitoga täiesti nõus, et sel juhul lähevad hinda paparatsofotod - lahkuvaid ja tulevaid inimesi saab pildistada ka maja ees. Või hädapärast saab trükimeedia teha kleitidest ülevaateid ETV ekraani pildistades.

Ja kuna rahva (mitte kõigi muidugi, aga meediale piisava atraktiivse hulga) jaoks on huvitav presidendiball ja kõik sellega seonduv, siis hakkab meedia seda huvi rahuldama. Kui ei saa vastuvõtu sees seda teha, siis näiteks ukse ees alkomeetriga vehkides. Teema "Purupurjus X keeldus puhumast ja sõimas ajakirjanikku" on ju hea, veel parem oleks "Alkomeetrist keeldunud Y lahkus autoga", või "Z hiilis tagaukse kaudu:"

Lisaks kõik muud tähelepanekud maja ümbert. Kuna kõik ajakirjanikud, kes on olnud piisavalt kuulekad, et lasta end idee poolest puhkepäeva õhtul tööle ajada, on akrediteeritud hoonesse sisse (kuhu tuleb tunduvalt varem tulla kohale, et läbida turvakontroll), siis on täiesti katmata vastuvõtuhoone välised teemad, kes mis autoga tuli; kuidas kõndides oma kaaslasest kinni hoidis; mis kell saabus.

Evelin Ilvese ettepanek toob kaasa just sellised artiklid, mis kõigele lisaks on segatud presidendi vastuvõtu totaalse mõnitamisega, mille põhjuseks ajakirjanike viha, et nemad peavad väljas külmas olema, samal ajal kui teised sees soojas söövad.

Tõeline töölepühendumine

See polnud meie operaator, aga ikkagi suure töölepühendumise näide. Ja näide suurimast hajameelsusest.

Näeb operaator Stenbocki maja juurde sõites, et heas kohas pole parkimiskohti. Natuke tagasi sõites näeb ta, et Padar tuleb. Kerib akna alla, hüüab Padarile, et mingu aeglasemalt, ministri minek Ansipi juurde tuleb üles filmida.

Paneb siis operaator auto ära, haarab kaamera, jookseb valitsuse maja juurde ja filmib Padari üles. Siis jääb ootama veel teisi tulijaid, nii oma paarkümmend minutit on Stenbocki maja juures valves.

Auto juurde tagasi minnes avastab ta auto seismas parkimiskohal, aken all, uksed lahti, võti ees ja mootor käib.

Kellele sa annaksid korterivõtmed?

Rääkisin eile Jüri Piheliga. Ta ütles, et oli tudengitega talk-show kursuse raames arutanud, milline on hea saatejuht. Ja tudengite järeldus on tegelikult väga huvitav: hea saatejuht on see, keda sa usaldaksid nii palju, et annaksid talle oma korterivõtmed.

Tegelikult päris huvitav ja õige kokkuvõte. Igaüks võib nüüd mõelda, kellele saatejuhtidest tema annaks võtmed. Ma ise ei tahaks taktitundeliselt öelda, kellele annaks, kellele ei annaks. Pärast öeldakse veel, et halvustan konkurente.

Koduteel mõtisklesin, kas ma endale annaksin... (Koju jõudes avastasin, et mul polegi enda kodu võtmeid, õnneks polnud ma esimene kojujõudja ...)

Hea link ja varia töömõtteid

Eile tegin kaht lugu. Esimene oli Maripuust, mis näitab tõsisesse tsüklisse langemist: 6. päev järjest mingi asi sel teemal teha. Iseenesest huvitav oli eile isegi teha, head materjali sai ka, aga see tähendas ka üle pika aja tõsist Riigikogus istumist - 4,5 tundi. Pärast sellist päeva kohe pead helistama K'le ja ütlema, et täna saame kokku, sest on olnud väga tobe päev.

Saime kokku - ning rääkisime Maripuust ja sellest, et Igor Gräzin rääkis eile Riigikogu koridoris teooriat, et Maripuu jamas olen üldse mina isiklikult süüdi. Tema teooria on selles, et nimelt enne ei olevat keegi teadnud Maripuu olemasolust , kuni mina talt ükskord küsisin kommentaari Mardna homolausele. Sealt tekkisid uudised, et Maripuu mõistis Mardna lause hukka ehk netikommentaatorite keeles homodekaitsja Maripuu kuvand oligi tekkinud. Ja sellest ajast üldse hakati Maripuule tähelepanu pöörama. Pärast naersime Elo Mõttusega, et kellelt nüüd järgmisena peaks küsima homoteemalise küsimuse. Elo soovitas kõrgelt lennata ja küsida kohe peaministrilt.

Ei küsinud ma seda peaministrilt. Küsisin Ansipilt hoopis Maripuu kohta. Peaministri vastusest 80% oli sama arvuderida, mida ta valitsuse pressikonverentsil juba rääkis probleemi ulatusest - ja juhuse tahtel rääkis ta seda mulle samale kassetile ja vist ka samale kohale, kus läks pressika jutt ehk siis tehniliselt võttes kustus peaministri neljapäeval räägitud jutt ja asendus täpselt sama jutuga. Ülejäänud vastused olid Maripuu ja tema vabastamise teemal väheütlevad.

Teine lugu eilsel päeval ning ka teine teema Ansipiga oli Padari europarlamenti kandideerimise teema. Keskerakond tegi Ansipi vastusest TV3'le sellise pressiteate, et mul on lausa paha tunne, et ma peaministrilt seda küsisin. Tegelikult muidugi eriti pole, sest tegelikult on ju täitsa edev, kui sinu teema kaugemale jõuav, aga see pressiteade on lihtsalt niiiii keskerakondlik. Päris naerda sai seda lugedes, kuigi sel on ka õpetlik iva sees - kuidas on võimalik võtta üks lause ja keerata see sellise poliitilise padru sisse.

Selles õpetuses on Keskerakonna viimased näited siiski lapsemäng reedese Partsi vastuse kõrval. See oli vastus Kalev Spordi küsimusele, mida intervjuu järjekorras oodates kuulsin. Küsimus: "Mida arvate Hiiumaa elanike vastuseisust tuulepargile?" Vastus (mälu järgi, mitte sõna sõnalt): "Aktiivsed kodanikud on alati head. Näeksin heameelega, et ka Tallinna elanikud väljendaksid rohkem oma arvamust ning kutsuksin neid Kalev Spordi vahendusel julgemalt võtma sõna näiteks pealinna suurte propagandakulude vastu." Ma ei tea, kas Kalev selle sisse ka pani... Igatahes Partsil oli silmnähvatavalt lõbus vastates, kõrvalolnud Marje Josingul ka, minust rääkimata.

Aga see pealkirjas lubatud hea link on ka meediaõpetuse teemal. Soovitan lugeda, mõned kirjutised on küll arusaamatud, aga muidu on väga häid terasid.

Majandusest ja Maripuust ehk lihtsalt töönädalast

Teisipäeval sai tehtud väike eluasemelaenude lugu (väike sõna otseses mõttes - 100 sekundit pikk). Tegelikult on ikka täitsa jama, tiksus kuklas - varem olid majandusteemad kuidagi isikust elust kaugemalt, seda teadsid ikka, et keegi kuskil on hädas ja töötuid inimesi on ka, aga viimasel ajal pole need enam inimesed, keda ei tunne.

Endal probleeme pole, aga järjest rohkem kuuled lähemast ümbrusest, et keegi jäänud töötuks, mõni tuttav-sõber otsib mitmendat kuud tööd, mõni sõber kurdab, et kohe pannakse firma kinni. Eluasemelaenude maksmisega hädas olijaid ka lähemas tutvusringkonnas juba olemas. Hoidja juures käib vähem lapsi, sest lapste vanemad on muutunud kodusteks - kas sunnitud palgalise puhkuse väljavõtmisel, kas palgata puhkusel või üldse töökoha kaotanud. Jne. Jne.

Aga muidu on nädal siiamaani olnud täitsa üksluine - esmaspäeval Maripuu lugu, teisipäeval lisaks laenude loole väike Maripuu lups, kolmapäeval Maripuu lugu, nüüd lähen valitsuse pressikale ja kolme korda võite arvata, mida peamiselt kuulama + pärast veel jutud samal teemal. Eile tuli pildiliselt ja tempolt täitsa hea lugu, mida Maripuu sellest arvas, seda ma ei tea, aga ilmselt mitte samamoodi.

Eks näis, mis reedel saab. Aga kuskile satub ka Gräzini ja Riisalu nädalakokkuvõtte tegemine, kus ilmselt ka Maripuu üks teema on. Ameerikas oleva Gräzini asemel on kahjuks küll kohal Raivo Järvi. Kahjuks sellepärast, et Gräzin Maripuust rääkimas võiks olla sama efektne, kui kord Riisalu asendajaks olnud Vilja Savisaar, kes rääkis Edgar Savisaarest.

Meediast

Lihtsaltlugemiseks ja kaasamõtlemiseks üks huvitav artikkel.

60 päevaga kuulsaks

Kuulsin täna ettevõtmisest 60 päeva kuulsaks Uudistetoimetuse meilile tuli nende pressiteade, vist kuskilt enne olen ka kuulnud, aga ei meenu. Õhtuleht ja Reporter on neist midagi teinud, leidsin otsingumootorist.
Eks nad mingi tuntuse saavad.

Iseasi, kaua neil see kuulsus ja tuntus neil kestab. Selle neiu nimi, kes Koit Toomega väidetavalt suudles kuskil klubis, pole ilmselt enam paljudel meeles ning selle neiuga juhtunu oli ju ikkagi mitu korda sisurohkem (mis iganes sisuks seda nimetada), kui nende 60 päeva noorte ettevõtmine, mille puhul ma ei näe enam ette suuremat uudiseväärtust meedia jaoks, sest senised uudised on kirjutatud vist lihtsalt seetõttu, et selline ekperiment algas.

Üks võimalus on, et mingi meedia võtab lihtsalt vaevaks neid pidevalt kajastada, ükskõik, kas tutvusest või igavusest, aga sel juhul muutuvad nad kuulsaks vaid ühe selle kanali tarbijate jaoks, mida on alati vähem, kui nö lai avalikkus.

Aga iseasi, kui nad senisele lihtsalt niisama proovimisele satuksid mingi üleüldises kõneaines oleva skandaali sisse. Näiteks võrdse tundmatut Koidu X-i ja Iglesiase Elinat, kes on muutunud sümboliks. Kui mõne kohta neist tuleb mingi luukere välja, siis ilmselt jõuaks see rohkemate massideni. Ma ei mõtle siin mingit klubiseiklust (Kroonika, Õhtulehe, Justi jne sarnast), vaid midagi, mida ka Postimees, Eesti Päevaleht või meie suurelt kajastaksime. Ma isegi ei oska öelda, mis see võiks olla. Kui Ansip või Savisaar pressikonverentsil nendest räägiks, oleks see neil ka suhteliselt kindel laks orbiidile lendamiseks.

Ja lõppudelõpuks - oleksid nad päris alastifotod teinud, teeks see neid ikkagi tunduvalt kuulsamaks, kui praegutehtud tsirkus. Iseasi, kas nad sellist kuulsus tahavad.

Nende blogis soovitatakse heade asjadega tegeleda, aga heategevuse ei saa kuulsaks, kui seda teha projekti korras. Head asjad pääsevad meediasse ikkagi vaid siis, kui seda teha hingega, s.t võltsid anname-vaesele-süüa-kui-ajakirjanik-vaatab nähakse läbi.

Üks pisike häda on neil veel. Mis peaks olema nende hüüdnimi. Lihtsa elu Sille (ma muide olen olnud ta ajalooõpetaja:), Farmi Gabriel, Bussi Paavo, Inglesiase Elina - need kõik on lihtsad ja meeldejäävad väljendid. Aga mis nende nimi oleks? 60 päeva Kätlin? - no ei hääldu. Kuulsuse Ketlin - liiga üldine. Poisi nimi on üldse liiga keeruline, et niisama midagi tegemata meelde jääda.

Sellised mõtted, mis vastu ööd tekkisid. Ma võin ka eksida, kui keegi viitsib siin midagi arvata, siis lasku käia.

Linnavalitsuse pressikonverents

BNS kirjutas just uudise, et Edgar Savisaar kritiseeris Tallinna linnavalitsuse pressikal ajakirjanudust: "Savisaar ütles kolmapäeval Eestile antud kohta ajakirjandusvabaduse tabelis kommenteerides, et Eesti ajakirjandusel on veel kõvasti arenguruumi. Savisaar küsis kolmapäeval Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsil irooniliselt, kas Eesti sai ajakirjandusvabaduse tabelis 4.-6. koha eest- või tagantpoolt lugedes."

BNS ei kirjutanud sellest, et ajakirjanikud said ka riielda munitsipaalpoodide kohta küsimuse eest. Savisaar rääkis natuke Nõmme turust ning seejärel sama palju aega sellest, et kui reformierakond on ajakirjanikele öelnud, et munitsipaalpood on halb, siis ei maksa seda iga nädal ikka teemaks võtta + natuke rääkis ta ka õllelibistamise kõrvale reformierakonna suuniste kuulamisest.

Mina sain ka suusõnalise kolaka. Raadio 4 tegi pärast pressikat eraldi intervjuud, mina ootasin oma järge. Kui minu operaator ka ligi tuli, katkestas ta vene keeles antud intervjuu ning ütles, et ta ei tohi enam intervjuud jätkata, sest muidu TV3 teeb õhtul nätaka, et Savisaar rääkis vene keeles. Mitte keegi ajakirjanik pole kunagi kritiseerinud mitte ühtegi poliitikut, et need annavad vene kanalitele vene keeles intervjuusid, see Savisaare kriitika polnud isegi vaimukas või naljakas.

Ok, meil on viimane kriitika vist isegi saates - vaatan lindi hiljem üle, kas meil on see helis ja pildis olemas (kui ei ole, siis ei saa ju ka saatesse panna), aga kindlasti poleks see saates, kui Savisaar oleks oma venekeelse intervjuu korralikult lõpetanud, ja läinud järgmiste intervjuude andmise juurde, mitte sinna vahepeale andnud järgi kiusatusele halvasti öelda.

Tont neid ajakirjanikke...

Huvitav on jälgida, kuidas meedia huviorbiidis olles minu enda kajastamisega asju juhtub.

Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.

Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.

Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.

Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.

Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.

Hetkede valikust

Eile Reiljani protsessil tuli tõdeda, et asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kõige vähem vaja on.

Ehk siis eilsest. Suur osa sellest protsessist on väga veniv ja palju on selliseid protokollilisi küsimusi, mis prokuröril tuleb ära küsida ja tunnistajal vastata, et protokolli saaks kirja, aga kus pole mingit uudist. (huvitav oli vaadata, kuidas konkreetse jutuga ärimehed Kilp ja Vichmann selliste uurimiste peale kergelt ärritusid, et mis jutuveeretamine see olgu; näiteks siis, kui Kilbilt uuriti, et kui jäi mulje, et küsitakse valimisteks erakonnale, siis kuidas te Rahvaliiduni oma peas järeldamisega jõudsite, et miks te just Rahvaliitu selleks erakonnaks pidasite).

Aga kõigepealt räägiti eile hommikul räägiti 101. korda, kellel kui suur pakkumine oli. Selle jooksul helistati mulle kaks korda. Esimesel korral vajutasin kinni, teisel korral läksin ukse taha tagasi helistama, et mis siis ometi lahti, et mind nii paaniliselt vaja on. (See oli muide üks pank, kes arvas, et mul on pensionikindlustust vaja). Minu järel tuli ka ETV reporter välja. Kanal 2 oli selleks ajaks üldse ära läinud. Kui mina ja ETV välja tulime, oli küsimus a la stiilis "Kas te mäletate, kui suur oli konkurentide pakkumine". Rääkisin siis telefoniga kiiresti jutud ära, vahetasin paar sõna operaatoriga (nemad peavad väljas olema, õigemini - kaamerad peavad, aga neid ei jäta ju järelvalveta), rääkisin veidi ETV reporteriga ning läksin tagasi. ETV reporter jäi minust veel välja.

Aga kui ma sisse läksin, oli teemades tehtud tõsine edasiminek ja esimene küsimus, mida jälle kuulsin, oli stiilis: "...ja kellele see 1,5 miljonit presidendivalimiste toetuseks mõeldud sularaha pidi minema?" (no polnud mitte nii otsene küsimus, aga senist protsessi kulgu arvestades päris pöördeline). Ma võisin vanduda, et kõik saalisolnud naersid minu ja ETV üle, et me just sel hetkel koridoris olime. Ok, ilmselt mitte kõik, aga Rahvaliidu pressiesindaja ning minu arust ka Aivo Pärn vaatasid kelmikult küll minu arust.

Õnneks oli mu kõrval ajakirjanik, kes tegi endale märkmikusse stenogrammi ning temalt sain lugeda, mis vahepeal toimunud oli. Midagi ilma ei jäänud, salvestada ju sees nagunii ei tohi ning pärast intervjuuna sai asja ka kätte. Aga oli seda lisa tegevust vaja, niigi palju asju teha.

See meenutab juhtumit Riigikogus. Sai väliskomisjoni istungi lõppu oodatud. Ei mingit märki, et peaks lõppema. Tund möödus, ikka ei lõpe. Pole ka sellist kellaaega tulemas, et nad peavad lõpetama. Pärast pooleteisetunnist ootamist leidsin, et võiks kiiresti WC's käia. Minuti olin ära. Selle ajaga avanes uks ning kõik liikmed vajusid laiali. Ok, jälle ei jäänud millegist ilma, sest intervjuud sai kätte, aga töömahus on oluline vahe, kas saab nad kõik ukse tagant kätte või peab mööda lossi ringi luusima ja otsima-helistama, et kuhu keegi läks.

Ok, nüüd uuesti Liivalaia tänavale. Huvitav, kuidas Reiljan täna ajakirjanikke tervitab. Eile tänas irooniliselt, et temale tullakse toetust avaldama.

Täitsa hea päev

Täna oli üle pika aja selline adrenaliinirohke päev. See pole paha pärast öeldud. Mulle täitsa meeldib see vahelduseks.

Ühesõnaga - sündmus oli valitsuskabineti kogunemine. Lahkusin sündmuskohalt 18.15 ning lugu sellest jõudis eetrisse kell kell 18.55 saates selle koha peal, kus ta planeeritud oli - esimese loona. Loo pikkus 3.05. Kusjuures täitsa saba ja sarvedega lugu. Lugu sai valmis siis, kui Märt oli tere öelnud ning saate teemade lint juba käis.

Ehk siis 40 minutiga toimetussesõit ja montaaž. Kui teised lugejad ehk ei saa selle erilisusest aru, siis ehk kolleegid ajakirjanikud ikka. Vähemalt teised teleinimesed peaksid saama küll.

Ärge saage valesti aru. See pole ideaal. Palju parem on töötada montaažis kell kaks päeval, teha lugu poolteist tundi, aga adrenaliin kulub mõnikord ära.

Kellaaegade needus

Natuke uudistesaate telgitagustest:

Kell 20 olev uudistesaade on halb, kui teised kõik on kell üheksa. Eelmisel pühapäeval kukkus alla lennuk. Järgmisel päeval küsis keegi, et miks TV3 ütles vaid, et kukkus alla, ohvrite arvust mitte sõnagi, kuigi teised rääkisid ohvrite arvust. Nojah, ohvrite arv tuli pool üheksa, ja me ei saanud öelda. Kahjuks paistab vaatajale ainult see, et Soiver ei ütle ohvrite arvu, seda, et Soiver saate ajal lappab arvutis BNS, CNN ja BBC lehekülgi (me saame saatejuhi laua tagant netis käia just sellise viimase info otsimiseks, kui mõnikord arva juhtub, et toimetuses pole vaba inimest saate ajal, et sellise info otsimist kellelegi delegeerida), välja ei paista.

Eile sama lugu. Presidentide välkkohtumine - avaldus pressile tuli kell 20.20. Mis tähendas seda, et kõigil teistel oli saatesse videopilt panna, meil ei olnud, sest kui sündmus toimus, tõmbas meie saade otsi juba kokku. Organiseerimise juba päeval otseülekannet, aga Elioni kaudu tegemise rikkus ära just sel päeval olnud Elioni valguskaabli avarii. Poolakad tellisid kohale ka otseülekandebussi, ning kell 19.55 saime kokkuleppele, et me saame nende abil teha otseülekande meie saatesse.

Aga a) ülekandebuss ei saanud ühendust satelliidiga õigeks ajaks (paksud pilved), b) Poola produtsent oli koos Poola presidendiga ja jäi ka hiljaks, mistõttu ülekandebuss ei saanud aru õigel ajal selget arusaama, mida poolakad täpselt tahavad ja mida meie tahame läbi poolakate, c) pärast selgus, et televisioonis loevad väikesed asjad, ehk kui sul on kasutada mitmesajamiljoniline satelliit, mitmemiljoniline ülekandebuss ja poolemilline kaamera, siis sellest ei piisa - mingi a la 3 krooni maksev numblakas oleks nagunii puudu olnud.

Tallinna linnavalitsuse uus tase

Tallinna linnavalitsus muutub järjest kinnisemaks. Kõigepealt ei osale linnapea istungijärgsetel pressikonverentsidel. Nüüd siis potsatas just postkasti teade Raepressilt:

"Lugupeetud ajakirjanikud, Tallinna Linnavalitsuse istung toimub kolmapäeval, 27. augustil tavapärasest erineval ajal - kell 15.00. Istungile pressikonverentsi ei järgne!"

No mida. Samal ajal nad kurdavad, et linnaasjadest ei räägita. Ma tean, nüüd küsiks Savisaar või keegi teine vastu, et "Millal sa Soiver ise viimati linnavalitsuse pressikal käisid?". Ütlen ausalt - terve igaviku pole käinud. Aga selles pole küsimus. Ajakirjanikul (või väljaandel) on õigus otsustada, kas lähme või ei lähe. Mitte, et linnavalitsus otsustab, et teema täna istungi ära, aga ajakirjanike jaoks kõige loogilisemat, mugavamat ja lihtsamat moodust infot saada ja kommentaare küsida me ei tee. Kevadel käisin ise ka seal heameelega, ikkagi Eesti suurim linn ning jättes poliitilise vahu kõrvale (olemaks õiglane, lisan, et seda on ka valitsuse pressikonverentsil), siin toimuv on inimestele oluline.

Sõnade järjekord

Lugesin just BNSi uudist parkimisest Pirital. Seal sees oli lause: "Tallinna linnapea Edgar Savisaar tõdes reedel kohtumisel Pirita linnaosavanema Tiit Terikuga, et viimasel oli tasulise parkimise vastu õigus sõna võtta, kuna..."

Mis kurat! Kas nüüd hakkab Savisaar ütlema, kellel on õigus midagi öelda ja kellel mitte. Vihastasin lausa.

Siis rahunesin ja mõtlesin, et loeks ka ikka originaali (linnavalitsuse pressiteadet). Seal oli kirjas: "Oma ringkäigul Pirital tõdes linnapea, et Pirita linnaosa vanemal Tiit Terikul oli tasulise parkimise vastu sõna võttes õigus, kuna..."

Hoopis teine mõte ju! Vaat mis teeb üks sõna teises kohas.

Venekeelne ETV

Jälle käib üks tont ringi - arvamus, et kui meil oleks venekeelne telekanal, siis mõtleksid mitte-eestlased teistmoodi. No ei mõtle. Kujutage ette, kui Moskvas tehtaks kindlaks, et sealsed eestlased vaatavad liiga palju eesti kanaleid ning millegipärast saavad pronksiööst aru Moskva poolt vaadates valesti. Oleks siis abi sellest, kui Moskva teeks siis eestikeelse kanali ja räägiks seal fashismi taassünnist ja muust Eesti "koledustest", lisaks ka Gruusia vägivallast vene kodanike vastu. Kas siis eestlased hakkavad seda kanalit vaatama ja muudavad oma arusaamu. No ei ole. Nad vaatavad seda kanalit korraks, leiavad, et seal räägitakse lolli juttu ning valetatakse. Rohkem nad ei vaata. Või vaatavad, aga kui huumorisaadet.

Kas Moskvas elavad eestlased toetavad Eesti seisukohti sellepärast, et Venemaa ei tooda eestikeelset teleprogrammi? Ei, nad toetavad eesti seisukohti, sest on eestlased. Samamoodi oleks Eestis elavate venelastega.

Eesti Ekspress

Viimasel ajal on olnud nii palju tegemist kodus ja tööl, et pole olnud mahti blogisse kirjutada, kuigi soovi oleks.

Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.

Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".

Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.

Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.

Lihtsad mõtted

Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):

Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.

On ju lihtsalt öeldud :)

WHO konverents

Pressikonverentsil küsis üks eesti arstidele lähedalseisev ajakirjanik ehk Eesti Arsti ajakirjanik Ameerika professorilt Uwe Rainhardtilt, et mis oleks õige tase, palju riik peaks SKPga võrdluses meditsiini panema. Küsimuse taustaks ilmselt see kurtmine arstidelt, et Eestis panustatakse SKPst liiga vähe protsente võrreldes teiste riikidega. Ja eks ta sellist vastust oleks ka lootnud, siis oleks saanud teha kõva artikli.

Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.

Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.

Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.

Ebaseaduslik jaanilõbu

Eile sain teada ühest seadusest.

Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.

Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.

Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.

Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.

Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.