Mis rahvale ei meeldi?

Ma ei mäleta, et varasemate valimiste ajal oleks helistatud nii palju ja kurdetud valimisplakatite üle. Vaatajad ikka helistavad pärast saadet igasuguste muredega ja viimasel ajal on iga päev keegi olnud, kes kurdab nii kollaste kui roheliste plakatite üle, mis nüüd viimase nädala jooksul on tänavad vallutanud. Varasemast seda nii selgelt ei mäleta, aga nüüd tundub, et rahval on tõsiselt väsimus mistahes loosungitest, olgu see valitsuse vahetus või tegijad inimesed.

Soovitasin ühel Lasnamäe proual täna leppida, et see käib lihtsalt elu juurde, mitte lasta end poliitikutest segada ning nautida kevadet.

Sotsministri valimised ja poliitikute näomuutused

Reformierakonna sotsiaalministri valimise kogunemise algul hüüdis keegi koosolekuruumis: "Kandidaadid siiapoole. Teisele poole need, kel elus hästi läheb!"

Hetkel veel sotsiaalminister sisenes nädal tagasi valitsuse istungile Stenbocki majja. Maja ees hulk ajakirjanikke. Maripuu astus väga kivinenud näega autost välja ja kõndis maja poole. Kuna aga päevateema olid õpetajate palgad, siis keegi sotsiaalministrilt midagi ei küsinud. Maripuu sai sellest aru sekund enne uksest sisenemist, ning see sekund paistis ukse vahelt vabanemisest lai naeratus.

See näo muutus oli samasugune, nagu Kundlal Riigikogus, aga vastupidises järjekorras. Kundla naeratab ajakirjanikke nähes, aga kui saab aru, et temalt ei küsita midagi, siis naeratus kustub. Viimasel ajal ta eriti ei naerata, sest viimasel ajal olen tema intervjuud võtmas näinud "Erisaate" meeskonda. Aga nemad tahtsid isegi minult intervjuud võtta.

Hea link ja varia töömõtteid

Eile tegin kaht lugu. Esimene oli Maripuust, mis näitab tõsisesse tsüklisse langemist: 6. päev järjest mingi asi sel teemal teha. Iseenesest huvitav oli eile isegi teha, head materjali sai ka, aga see tähendas ka üle pika aja tõsist Riigikogus istumist - 4,5 tundi. Pärast sellist päeva kohe pead helistama K'le ja ütlema, et täna saame kokku, sest on olnud väga tobe päev.

Saime kokku - ning rääkisime Maripuust ja sellest, et Igor Gräzin rääkis eile Riigikogu koridoris teooriat, et Maripuu jamas olen üldse mina isiklikult süüdi. Tema teooria on selles, et nimelt enne ei olevat keegi teadnud Maripuu olemasolust , kuni mina talt ükskord küsisin kommentaari Mardna homolausele. Sealt tekkisid uudised, et Maripuu mõistis Mardna lause hukka ehk netikommentaatorite keeles homodekaitsja Maripuu kuvand oligi tekkinud. Ja sellest ajast üldse hakati Maripuule tähelepanu pöörama. Pärast naersime Elo Mõttusega, et kellelt nüüd järgmisena peaks küsima homoteemalise küsimuse. Elo soovitas kõrgelt lennata ja küsida kohe peaministrilt.

Ei küsinud ma seda peaministrilt. Küsisin Ansipilt hoopis Maripuu kohta. Peaministri vastusest 80% oli sama arvuderida, mida ta valitsuse pressikonverentsil juba rääkis probleemi ulatusest - ja juhuse tahtel rääkis ta seda mulle samale kassetile ja vist ka samale kohale, kus läks pressika jutt ehk siis tehniliselt võttes kustus peaministri neljapäeval räägitud jutt ja asendus täpselt sama jutuga. Ülejäänud vastused olid Maripuu ja tema vabastamise teemal väheütlevad.

Teine lugu eilsel päeval ning ka teine teema Ansipiga oli Padari europarlamenti kandideerimise teema. Keskerakond tegi Ansipi vastusest TV3'le sellise pressiteate, et mul on lausa paha tunne, et ma peaministrilt seda küsisin. Tegelikult muidugi eriti pole, sest tegelikult on ju täitsa edev, kui sinu teema kaugemale jõuav, aga see pressiteade on lihtsalt niiiii keskerakondlik. Päris naerda sai seda lugedes, kuigi sel on ka õpetlik iva sees - kuidas on võimalik võtta üks lause ja keerata see sellise poliitilise padru sisse.

Selles õpetuses on Keskerakonna viimased näited siiski lapsemäng reedese Partsi vastuse kõrval. See oli vastus Kalev Spordi küsimusele, mida intervjuu järjekorras oodates kuulsin. Küsimus: "Mida arvate Hiiumaa elanike vastuseisust tuulepargile?" Vastus (mälu järgi, mitte sõna sõnalt): "Aktiivsed kodanikud on alati head. Näeksin heameelega, et ka Tallinna elanikud väljendaksid rohkem oma arvamust ning kutsuksin neid Kalev Spordi vahendusel julgemalt võtma sõna näiteks pealinna suurte propagandakulude vastu." Ma ei tea, kas Kalev selle sisse ka pani... Igatahes Partsil oli silmnähvatavalt lõbus vastates, kõrvalolnud Marje Josingul ka, minust rääkimata.

Aga see pealkirjas lubatud hea link on ka meediaõpetuse teemal. Soovitan lugeda, mõned kirjutised on küll arusaamatud, aga muidu on väga häid terasid.

Maret Maripuu

Ma üritan nüüd uue aasta algul olla tubli ja oma blogi ka tublimalt kirjutada. Selle aasta esimese tööpäevapuhul siis hea teha algust kõikide oma lugude kommenteerimisega.

Mõningase pika hambaga põhjustel, mida siin kommenteerima ei hakka, sai minu osaks täna maret maripuu ja toetuste väljamaksmise segadus + üks segadus, millest ma kuulsin tuttavalt apteekrilt.

Lugu siis selles, et Maret Maripuu kutsus kokku pressikonverentsi, et rääkida, kuidas kõiges on süüdi kantsler ja asekantsler, kes talle lihtsalt ei rääkinud, et asjad on halvad. Laua taha oli aetud ka üks puuetega inimeste eest võitleja, kes sõimas läbi Eesti Päevalehe nende pealkirja eest, kus nimetati puuetegi inimest väetiteks. Ministeeriumi kohta ütles puuetega inimeste eest võitleja, et eks ikka juhtub ja täpsustavatele küsimustele, et kas kõik on korras, ei julgenud midagi vastata. 5+ ministeeriumi suhtekorraldajatele selle eest. Kaamerate selja tagant kostis turtsumist küll pressika ajal ning pärast sai ka intervjuu, kus üks teine puuetega inimeste eest võitleja võttis asja kokku sõnadega: "Ma lähen kohe vihaseks, kui rääkima hakkan." Edaspidi soovitaks ministeeriumi suhtekorraldajatel ikka vaadata, keda nad pressikonverentsile sisse lasevad :)

Loe ka Delfit.

Aga Maripuu on raudsete närvidega. Et oleks üks nõrkusehetk, üks vale lause, et oleks mõni vastus varem välja mõtlemata... Valitsusel on sellest kasu, kas ka teistel, see on juba teine lugu...

Teder Riigikogus

Täna filmisime Riigikogus, kuidas õiguskantsler Indrek Teder läks täna põhiseaduskomisjoni. Üks riigikogulane ütles sisse astudes mulle selle peale: "Leidsite ka, keda promoda!"

Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.

Palun tõlget

Ilmselt kesknoored ei pahanda, et ma nende pressiteadet levitan. Ja kuigi mu blogi pole pressilist või portaal, ei suuda ma jätta seda siin kirjutamata. Ma lihtsalt palun tõlget, mida nad öelda tahavad, sest lugesin seda kaks korda, aga ei suutnud Sisu üles leida. Mida nad öelda tahavad ja mis on selle mõte peale bla-bla?

Kesknoored: isegi Liis Lass ei suuda reforminoori enam päästa!

Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul tsiteeriti teda SLÕhtulehes valesti ja jäeti loodetavasti ekslikult mulje, justnagu ei hindaks ta Liis Lassi meediaalaseid oskusi ja kogemusi.

Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul on tuntud seltskonnahing Liis Lass väga kogenenud meediaga suhtlemisel ja peaks seega mõistma, et ajakirjanikel on tendents, kas siis tahtlikult või kogemata, asjadest valesti aru saada ja vastupidiselt tõlgendada. "Minu seisukohavõtt ei olnud mingil moel suunatud Liis Lassi vastu, vaid koolitamata ja harimata noororavate vastu, kes minu üllatuseks polegi saanud Liis Lassi ja teiste arvestatavate meediafiguuride tasemel nõustamist ja koolitust, mis kesknoorte jaoks on harjumuspärane ja iseenesestmõistev,” lausus Kotka.

„Mul on kahju noor-reformaritest, sest mitte üksnes minule on silma jäänud reforminoorte tõsine intellektuaalne puudujääk ja eriti, mis puudutab meediavaldkonda, sest ega muidu poleks uudis Liis Lassi koolitusest noororavatele meedias sedavõrd suure lainetuse kaasa toonud. Samas on noororavate seis sedavõrd lootusetu ja ma ei usu, et isegi Liis Lass neid päästa suudab.”

Siret Kotka lisab, et vastus küsimusele, kust on reforminoored saanud ebaprofessionaalse käitumise meedia suhtes, on tegelikult väga lihtne.
„See kõik tuleneb sellise praktiku, nagu Liis Lassi ning ka teiste meediaga manipuleerimise alal tuntud professionaalide puudumisest nende koolitusüritustelt,” lisas Kotka.

„Meie koolitusi väisavad tuntud professorid, majandusinimesed ja teised oma ala asjatundjad, nagu näiteks Linnar Priimägi, Heido Vitsur, Ülo Vooglaid, Tõnis Saarts, Raivo Vare ja Liis Lass oleks ideaalselt värskendavaks täienduseks meid külastavate oma ala asjatundjate plejaadile,” tõdes Kotka. „Samuti vastab absoluutselt tõele, et mõned päevad tagasi saatsime Liis Lassile kirja siira sooviga kutsuda teda oma noortekogu koolitustele esinema, sest ta on meie huviorbiidis olnud juba pikemat aega.”

Valitsusest ka

Keegi küsis mult eile, miks ma ainult Keskerakonnast kirjutan. Nojah, aga mida valitsusest ikka arvata, neil niigi raske.

Reformierakond ei suuda oma valimislubadusi maha jätta. Ansip tunneb sealjuures siirast heameelt, kui saab rääkida ka millestki muust, kui rahast. Padar teeb rasket tööd (ja see on siiralt öeldud) ja tuleb igal hommikul tööle salalootuses, et ehk täna on 2+2 kokku vähealt 5. Aga ei ole. Kusjuures teised ministrid arvavad, et 2+2 on 6, kuid Padar teab pärast sügisprognoosi, et isegi 4 ei tule kokku. Laar vaatab kõrvalt ja kui korra mulle tundus, et asjad liiguvad ning valitsus on asjalikuks hakanud, siis nüüd saavad nad midagi eelarveks nimetatavat kokku ainult seetõttu, et peab, mitte et see päriselt valmis saaks.

Ja ma tõsiselt ei usu, et kui valitsus selle kokku saab ja Riigikokku saab, siis ei ava üks või teine koalitsioonierakond uuesti mingit teemat.

Kojutulekul tekkinud mõtted armunud poisist ja kolmeliikmelisest kambast

Keskerakonna suhe IRL'i on kui meeleheitliku poisi suhe tüdrukusse, kellesse ta on armunud. Ehk muidu tubli poiss, ajab oma asja, kuid kõikvõimalikul juhul on tüdrukuga nõus, räägib nii tüdruku juuresolekul, kui ka tüdruku selja taga rõhutatult sama juttu, kui tüdruk.

Oi jah, kõlab kuidagi tuttavlikult, ma ise vist kunagi samasugune olnud ning mõned lugejad noogutavad nüüd peaga, aga lähme edasi.

See neiu on aga selline kange neiu, ei tee poisist suurt välja. Vaid niipalju, kui viisakus nõuab, mis muidugi poisile kannustavalt mõjub, nii et tüdruku viisakusavaldustele muu maailma mittetähelepanupööramist lausa vandenõuks peab. Aga neiu mängib hoopis vapralt ja rahuolevalt, kuigi ka natuke üleolevalt ja vanemat-targemat õde mängides, peamiselt kahe teise poisiga.

Armunud poisis tekitab see muidugi viha ning selle kolmese kamba pealiku vastu salvab igal võimalusel. Saadab isegi oma jüngreid otse poisi akna taha kollitama ja igal pool avalikult tagakirumisest rääkimata.

Hmm, mul on vist liiga pikk kodutee...
Ma muidugi vabandan, et ma IRLi tüdrukuks nimetan, see täna kojusõites pähetorganud paralleel lihtsalt nõuab nii, kuigi partei on minu peas meessoost olemus.

PS! Savisaare blogi on päris huvitav lugemine, palju huvitavam, kui Kesknädal. Iseasi, kas tema väidete-paralleelide-uskumustega nõus olla või mitte, aga poliitikute blogide seas täitsa värskendav.

Valitsuserakondade pressiteated

Ei tea, kas neid saades nutta või naerda. Ajakirjanikel muidugi lõbu laialt, teemasid on jne, aga riigi elanikuna ...

Lüües kokku matemaatika eelarve ja majandusprognoosi taga, siis on selge, et riigieelarve kokkusaamiseks ei piisa ei praegustest piirnumbritest ega ka kosmeetilistest maksumuudatustest. Erakonnad aga ei väsi saatmast pressiteateid, mille sõnum kõigi kolme erakonna peale kokku on, et kärpida ei või, isegi piirnumbreid tuleb suurendada ja samas makse ka puutuda ei tohi. Ainus asi, milles nad tundusid vahepeal kokkuleppele jõudvat, oli automaksu, nüüd pole selles ka enam kokkulepet.

Tundub, et poliitikas on põhimõte - põletame võimalikult palju sildu ära, et meil oleks võimalikult raske taganeda. Tõlkes siis - saadame võimalikult tihti võimalikult pretentsioonikaid pressiteateid, siis ei saa me järgi anda, sest rahvas jätaks sõnadesöömise meelde. Meenutab nõukogude armeed, et taganejad lastakse maha ning seda teades tehakse endale taganemine võimatuks. Lootuses, et siis on ainus valik pimesi edasi tormata ja vastane lihtsalt lömastada. /Taganejate mahalaskmist kasutas vähemasti maailmasõja ajal ka USA armee/. Aga mina, rumal, arvasin, et poliitika pole sõda, vaid laua taga lahenduse leidmine.

Üks konkreetne näide ka - IRL saatis eile pressiteate, kus ütles, et kärpeid ei tohi teha, selle asemel nõustuti tulumaksureformi ehk vähendamise ärajätmisega. Eirates täiesti rahandusministeeriumi juttu, et tulumaksust laekuva rahaga lapiks hädavaevu suvisest majandusprognoosist selgunud täiendava puudujäägi, ja seega poleks see rohi juba enne teadaolnud ministrite 9 mld kroonise ülemääraste soovide (mis eraldivõetuna on täiesti õige kurtmine suures osas, aga elu on karm kahjuks) jaoks. Seega nad kas ei kuula rahandusministrit või loodavad, et rahvas ei saa aru.

Rahandusministrilt ootaks iseenesest ausat ja selget seletust, kust kohast nad loodavad järgmisel aastal nii suurt karvu. Isegi Eesti Pank imestas täna selle üle (muidugi neile omases tagasihoidlikus keeles).

Lisatud 20.02: õnneks siiski sellisest sõjaseisukorrast õhtuks loobuti - reformierakond tegi avalduse, mille tõlge on: kui vaja, oleme kõigega nõus (iseenesest riigimehelik) ning IRL ütles ainuvõimaliku variandi: räägime. Eks näis, kauaks sellist konstruktiivsust jätkub.

Valitsuse vabandus

Valitsusel on tekkinud üks uus vabandus sellel aastal. Pidevalt sepitsevad nad kõikvõimalikke plaane, kuid kui nende kohta küsida ja nad ei taha vastata, tuleb kogu aeg seletuseks: "Midagi kindlat ei saa enne öelda, kui on tulnud X majandusprognoos." Kui see X prognoos on tulnud, on ikka ja alati mingi teine majandusprognoos kuskilt tulemas, mida oodata. Nüüd siis ootame augustit ja siis tulevat prognoosi.

Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.

Lihtsad mõtted

Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):

Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.

On ju lihtsalt öeldud :)

Võsareporteriks kiskus...

Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.

Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.

Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.

Kuidas ma Savisaarelt riielda sain

Juhtus see mitte tänasel pressikonverentsil, vaid vist 2 nädalat tagasi, aga pole olnud meeles enne kirjutada.

Eellugu: tegin intervjuu Savisaarega maamaksust. Tema rääkis kahest asjast. Kõigepealt rääkis linnapea sellest, et pensionäridele makstakse kinni. Minu küsimuse peale, et neile, kes ei ole pensionärid, ei maksta kinni maamaksu ning maksta tuleb näiteks 25000 krooni selle maa eest, kus inimesed elavad, rääkis Savisaar, et maa hind on ka kallis ning täna elame-homme müüme. Vaidlesin sellele vastu, aga siis tuli natuke demagoogiat ka, et ajakirjandus võiks olla järjepidev, et kui tema rääkis Äripäevale, et Hundisilma hinda tema ei tea, sest ta elab seal ja ei kavatse müüa, siis oli Äripäev öelnud, et täna elame-homme müüme.

Ok, sellest tuli neljapäevasel päeval lugu, kus mittetoetatavad inimesed rääkisid, et oi kui raske ja Savisaare kommentaarid sellele poolele.

Järgmisel kolmapäeval läksin pärast linnavalitsuse pressikonverentsi Savisaarelt intervjuud võtma. Alustuseks ta teatas, et ei anna mulle intervjuud, sest mina tegin nii halva loo. Ja pühkis minema. Tema kabineti uksel oli veel väike vaidlus, kus ma siis midagi kommentaari laadset alkoholipoliitika teemal ka kätte sain koos kommentaariga: "Ma tean küll, miks teil seda kommentaari vaja on!"

Ok, korjasin koli kokku ning hakkasime ära minema. Trepil nägin Ain Saarnat, kellelt siis küsisin, et mis Savisaart siis häiris selle maamaksuloo juures. Saarna ei jõudnud vastata, enne jõudis trepist üles tulnud (või liftist välja tulnud) Savisaar mulle käratada: "Noh, läksid kaebama või!"

Järgnes väike ehk umbes minutiline vaidlus teemal, et minu arvates oli see hea lugu ning Savisaar vaidles, et pensionäridest polnud seal ju juttugi, kuigi temal olid kõik arvutused, et palju neile ikka kinni makstakse. Minu väited, et see lugu polnud pensionäridest, vaid inimestest, kes ei jaksa maksta kümneid tuhandeid aastas maa eest, millega nad ei äritse, suubusid kinnilangeva koridoriukse taha kaduva Savisaare väitesse, et muidugi te pensionäridest ei räägi.

Poliitikute keskendumisvõimest ja muust

Ma olen aeg-ajalt imetlenud poliitikute keskendumisvõimet. Täna oli üks näide. Võtsin intervjuud Vilja Savisaarelt teemal Reformierakonna ettepanekud Riigikogu kohta (komisjonid kokku, 81 liiget Riigikogus, ministrid ühtlasi ka Riigikogus). Vilja Savisaar polnud neid lugenud, kuid luges läbi minu käes olnud Reformierakonna pressiteate ja seejärel esitas pika arutluse, mida tema neist ettepanekutest arvab, mida Keskerakond selliste teemade kohta ajalooliselt arvanud on ning kuidas Reformierakonna tehtud ettepanekud seostuvad Euroopa Liidu ning sisepoliitilise kontekstiga. Hämmastav kiire haaramine.

Teine näide, mille teemat ma enam ei mäleta, on reformi sotsiaalminister Maripuu. Tema ka ei teadnud mingist teemast mitte midagi ette, aga luges ka toona läbi pool A4 paberit teksti ja andis pika ja põhjaliku intervjuu.

Mailis Reps on ka hea. Meid huvitas üks teema, mida pidi Riigikogus ette kandma majandusminister Edgar Savisaar. Mailis Reps oli haridusminister, aga asendas sel hetkel puhkusel olnud Savisaart. Kui ma siis Repsile lähenesin, et kas saaks eelnõu selle ja selle kohta intevjuud, ehmus ta ise ka, et kas temal on sellega mingit pistmist. Vaatasime koos järele, ning endalegi üllatuseks avastas ta, et päevakorras tõesti selline punkt ka (muide, mäletan seda, et eriliselt palav ilm oli, kolmapäevane pikk Riigikogu päev ka). Intervjuust Reps ei keeldunud, palus 5 minutit aega. Kui ta seejärel intervjuu andis, olin ka ise hämmelduses, kuidas tal õnnestus jagada sellest teemast nii sisu, võimalikku kriitikat, majandusministeeriumis toimunud erinevaid läbirääkimisi, konkurentsisituatsiooni valdkonnas ja ka seda, mida TV3 on sel teemal varem teinud. tegelikult on selliseid poliitikuid veel

Aga midagi on ajakirjanikul ja poliitikul seega ühist:
Vaadates, kes on ajakirjanikuna läbi löönud ja kes mitte, siis tundub ka, et ellu jäävad need, kes suudavad endale teema kiiresti selgeks teha. Ajakirjaniku töö on ühes mõttes hullumeelne teemadest minimaalsel, aga ikkagi teatud tasemel läbijäramine - ühel päeval riigieelarve, teisel päeval loomade õigused, kolmandal Riigikogu töö korraldus.

Mõnikord läheb muidugi juhe sassi ka - minu viimase aja kõige hullumeelsem asi oli Tartu maantee rahastamine. Part rääkis üht juttu (et pole otsustatud), Ansip teist (et on otsustatud, et ei tule nii nagu Parts räägib). Seda juhtub kogu aeg, et räägitakse üksteisele vastu. Antud juhul aga hakkasid mõlemad ka rääkima, et teine pool ei öelnud kindlasti seda, kuidas mina aru sain.

Lõpptulemus oli see, et vaheldumisi rääkisin Margus Tsahknaga (kes oli Partsiga koos sel hetkel) mobiiliga, ning Andrus Ansipiga lauatelefonil, kell oli 18.30 ning mina üritasin aru saada, mis toimub. Lugu jõudis eetrisse. Pärast oli tunne, et .... ei leidnudki praegu sobivat võrdlust, aga mõttest saate aru.

Muide - Ansip helistab ise ajakirjanikule pärast intervjuud tagasi, kui ta midagi kummitama jääb ning on alati valmis väsimatult seletama isegi siis, kui ta näeb, et ajakirjanik temaga ei ole nõus ja ei hakka ka nõus olema.

Savisaare saatest

Vaatasin video pealt Savisaare saadet Kalev Spordis. Saade nagu saade ikka, Savisaar nagu Savisaar ikka. Igatahes tekkis mõte, et oleks aus, kui oleks kõrval malekell, mis mõõdaks aega, kaua saatest räägib linnapea Savisaar ja kaua räägib erakonna esimees Savisaar.

Pärast tehtaks arve ka linna ja Keskerakonna vahel samamoodi kahepeale.

Riigikogu palkadest

Eile tegin (nagu ilmselt paljud teised ajakirjanikud) loo Postimehe üleantud allkirjadest. Täna oli Ene Ergma nii vihane ajakirjanike peale, et kui me ootasime Riigikogu koridoris Reiljanit ning Ergma mööda läks, ütles ta ajakirjanike "Tere" peale vastu "Head aega!" ning tema eemaldudes oli veel mõnda aega kuulda tema tutsumist ajakirjanike teemal.

Riigikogu palkadest ja vaikivast ajastust

Sel nädalal on lahti läinud Riigikogu liikmete palgapaanika. Ekspress tegi algust, nüüd lugesin, et Postimees kogub lausa allkirju. Mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud võtavad seisukohti, näiteks kirjutavad alla ka vabadussamba vastasele üleskutsele, mida mõned on teinud. Ajakirjanik peaks olema vahendaja ja mitte võtma avalikult seisukohta. See on teooria.

Praktikas teeb ikka pahaseks küll ja ma neile üleskutsetele vastu ka ei vaidle. Ühelt poolt on palgaküsimus muidugi selline, et iga töö tundub kõrvalt vaadates lihtne. Ka riigikogulase töö on ilmselt keerulisem, kui peale vaadates tundub. Lisaks veel pidevalt peksasaamine (Evelyn Sepp väljendus ühes intervjuus irooniliselt: "Riigikogu liikmed on a priori värdjad.") Teisalt aga ikkagi 4 eesti keskmist vähemalt + kuluhüvitis!!!, ja isegi üks keskmine on ju suuremale osale inimestest mõnitamise number, sest enam-vähem ülemaailmne reegel "2/3 inimestest teenib alla keskmise" kehtib ka Eestis.

Ja ega nüüd vastutus ka väga suur ei ole. Meenub endise europarlamendi liikme, sel hetkel juba presidendi Toomas Hendrik Ilvese lause, kui ta kohtus Läti kolleegiga ja keegi ajakirjanikest küsis Ilvese kommentaari ühe Riigikogu liikme Läti teemalisele väljaütlemisele. Kes mida väitis, seda ma ei mäleta, aga Ilves keeldus seda kommentaarimast ja tema vastus kõlas umbes selliselt: "Unistan ajast, mil ma olin parlamendiliige ja võisin igasugu asju rääkida ilma, et peaksin oma sõnade eest vastutama."

Pole ma ka eriti kuulnud, et mõni riigikogu liige mingi jama peale ütleks, et see oli jah tema idee, mis sai seadusesse pandud ja et ta kahetseb seda tegu. Vastutus on neil alati kollektiivne millegipärast, erinevalt headest asjadest, mida nad ikka toonitavad, et see oli just nende ettepanek (a la Heimar Lengi kunagine tšeki lugu valimisüritusel). Niipalju siis parlamendiliikme vastutusest, mis siiski olematu pole, aga vähemalt eksimuste puhul karistamatu.

Midagi nende palkade ja hüvitistega lahti on. Eelmisel nädalal sain Riigikogus "soovituse" (kellelt ei ütle, sest ütleja oli vaid sõnumitooja ning "soovitus" ise ka erakonnaülene), et "probleemide vältimiseks" oleks hea, kui saadikuid, kes kommenteerida ei taha mingit teemat, ikka ei peaks nii väga tülitama, vaid leppima sellega, et nad ei anna intervjuud. Jutt polnud sõna-sõnalt selline, aga sisuline sõnum küll. Toodi ka mõned näited, mis neile silma jäänud. Mis mind eriti häiris, oli see, et kahest näitest kaks olid seotud saadikute küsitlemisega kuluhüvitiste teemal. Lisaks oli neil päevil ka kirjavahetus ühe saadikuga, kes polnud rahul, et tema kuluhüvitiste teemasse segati.

Isikuandmete kaitse seaduse seisukohast oli see täiesti seadusejärgne soovitus, sest kui inimene keeldub intervjuud andmast, siis on see kohustuslik. Andmekaitse inspektsiooni juht kiitis Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus kaasa, et sel juhul ei tohiks minna eetrisse või lehte ka keeldumine. See kõik muidugi ei kehtivat avaliku huvi korral ja sellele tuginedes Lang väidabki, et ajakirjanike õigused isegi suurenesid, sest avaliku huvi olemasolu korral saab ajakirjanik kõike teha. Aga kas saadiku kuluhüvitise kasutamine on avaliku huvi vääriline rohkem kui saadiku privaatsus? Eks minu arvates on ja selles usus teen ka edaspidi tööd, kuid kuklas on küsimus, kauaks "soovitused" jäävad vaid jutuks....

Eesti Ekspress hoiatas sellest seadusest kirjutades vaikiva ajastu ohu eest. Ega nende hirmus ühtegi loogikaviga või ülepakutust ju tegelikult polnud...

Anonüümsetest kommentaaridest

Mis on see, mis paneb mõned inimesed netis liba-allkirju panema. Mu tänasest tööst üks väike osa on vaadata, kas keegi tähtis inimene on pannud netis allkirja vabadussamba vastu. Et siis, kui mõni eriliselt tähtis sinna ilmub, siis helistada ja intevjuud küsida. Aga miks osa inimesi arvab, et on jube vaimukas anda allkirju Viktor Kingissepa (amet revolutsionäär); Sammalhabe, Kingpool ja Muhv(lastesõbrad), Sugu Tung (konsultant) nime all.

Nüüd sattus see netis kirjutamise teema mul blogi esimeseks kirjeks. See on siiski juhus, mitte et see minu arvates nüüd maailma suurima teema on, aga kuskilt peab ju alustama ning kui just see mulle esimesena nii vastik teema tundus, et sõna võtta, siis las ta olla esimene.

Ma ei tea, kas ma olen netikommentaaride vastane või mitte. On lugusid, kus kommentaaride lugemine on andnud lugudele palju-palju juurde. Tihti loeb sealt lisainfot, mida artiklist ei saanud. Ma ise olen ka kirjutanud, kui tean midagi lisada. Mõnikord on teiste argumenteeritud arvamusigi tore lugeda. Aga see kõik on vist 0,01% kommentaaride mahust. Ülejäänud aja on kommentaarid mõtetu killupildumine, laimamine, verbaalne laamendamine (100% nõus presidendiga, kes aastapäevakõnes võrdles labast kommenteerijat tänavahuligaaniga), rahvastevahelise vaenu õhutamine jne. Ja kunagi ei saa olla kindel, kes mingi asja taga on - kas laimamise taga on päris arvamine, või kadedus, isiklik vihavaen, poliitiline vms tellimus.

Kõik see kulutab aega ja närve. Esiteks ajaraiskamine, kui sa pead silmad üle laskma sadadest kommentaaridest, et aru saada, kas kuskil on mainitud see info või mitte, mida mul vaja on. teine probleem on sisuline. Kui ma loen, et Eiki Nestor on ülalmainitud üleskutsele alla kirjutanud, siis miks pean ma seda Eiki Nestori käest üle küsima, kas ikka kirjutas. Sest ma ei usu eriti sõnagi, mis kommentaaris või kuskil mujal anonüümselt tehtavas netis kirjas. Tean konkreetseid juhuseid, kus näiteks mõni ministeerium on eelnõud välja pannes hakanud ise kommentaare kirjutama, mis asju heast küljest näitavad ja eelnõud kiidavad. Erakondade kohta fakti ei tea, aga eks on nemadki teinud. Oleks imelik, kui nad oleksid selle võimaluse kasutamata jätnud. Tean ka kontrollitud juhust, kus ühe riigiasutuse üks paber sai kommentaarides sõimata. Pärast ip-aadresse kontrollides selgus (jah-jah, kui hästi paluda õigete inimeste käest, siis antakse neid välja ka ilma politseid või kohtut asjasse segamata), et mõned kõige vihasemad kommentaarid tegijate kohta tulid riigiasutuse enda seest.

Mis võiks olla parem moodus. Anonüümsete kommentaaride-allkirjade andmise (s.t et saaks vaid ID kaardiga või panganeti kaudu) keelamist takistab mind vaid see vaid see, et mõnikord tahaks tõesti midagi mõistlikku, aga anonüümselt öelda. Nii anonüümselt, et isegi veebimeister ei teaks linnapea pärast rääkida, et see või teine kirjutas. Seega ainsaks, mida mina täiesti mõistlikuks pea, on süsteem kus netikommenteerite tehtu lehetoimetustes kiiresti ja kogu aeg üle vaadatakse ja kustutatakse kõik mittekonstruktiivne. See nõuab ka ühiskonna jalgadega hääletamist, ehk selliste lehtede hülgamist. Mis muidugi on raske, sest mõnda asja mittelugedes võib paljust ilma jääda. Aga muud lahendust ma ei näe. Keelamisega visataks ka laps pesuveega välja. Aga see lootus jääb ka vaid lootuseks, sest jõudu, mis maailma selles suunas viiks, pole olemas. Seega siis ikka keelamine?