Eesti Ekspress

Viimasel ajal on olnud nii palju tegemist kodus ja tööl, et pole olnud mahti blogisse kirjutada, kuigi soovi oleks.

Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.

Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".

Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.

Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.