5804 km (3.osa)

4. päev

Sel päeval jõudsime Austriasse pärast põgusat Bratislavas ringikäimist (ei jätnud linn mulle erilist muljet), sealhulgas ka poeskäimist - ostsime sealt pärast väikest otsimist TomTomi navigatsiooniseadmele Lääne-Euroopa kaardi. Enne olime lootnud saada Lääne-Euroopas hakkama paberkaardiga, aga mõtlesime, et tühja kah - maksab küll korralikult, aga elektrooniline abi on ikka väga-väga hea. Hiljem sai selle üle väga õnnelik oldud, sest linnade vahel annab veel kaardi järgi sõita, aga kuskil linnas oleksime paberi järgi väga ära eksinud. Ainus jama on see, et poest saadud kaart on vana versioon (ei tea, kas oli poeriiulile näidisena seisma jäänud) - ja nüüd vaidlen ma TomTomi supportiga, kas ma poest ostes peaksin saama müügi hetkel uusima kaardi või ei.

Aga sellest hommikust alates luban ma endale edaspidi teha reisiplaane veidi inimlikult - õige tihti juhtus, et päeva alustasime ringivaatamisega, siis sõime ja siis hakkasime järgmisesse kohta minema. See tähendab aga seda, et päeva esimene vaatamisväärsus või linn on nagu läbi udu - kohvi pole saanud, hommikust pole söönud ja õieti pole veel üleski ärganud. Vastik. Mitte väga, aga võiks paremini.

Austria esimene linn oli Hainburg. Selline armsa vanalinnaga linn, kuid juba nähtud vanalinnu arvestades ei midagi väga erilist. Vaikne linn, see mulje jäi ka. Nädalapäev oli pühapäev ja see tähendas, et kõik poed olid kinni. Ka turismiinfopunkt ei töötanud, sest oli pühapäev.

Järgmises linnas plaanisime vaadata rooma varemeid. Esiteks avastasime, et need on tunduvalt väiksemad ja igavamad, kui arvasime. Teiseks avastasime, et nad tahavad selle eest 8 eurot. Kolmas avastus oli õnneks parem - nimelt aia tagant nägi sama hästi. Tänu sellele me teamegi, et polnud midagi erilist. Ma ei hakka varemete piltigi üles panema, panen hoopis minule varemetest suurema mulje jätnud autost. Esimest korda elus tegin ka võõra auto kõrval pilti. Nõme, ma tean, aga minu sees on ju ikka väike poiss ka olemas.

Edasi sõitsime enm-vähem peatumata läbi väikest Austria linnakeste. Kõik olid sellised pisikesed ja armsad, aga sellistes pisilinnades polnud tunnet, et nüüd oleks see midagi erilist või et mõnel neist oleks omapära. Tegelikult oleks neis kõigis midagi vaadata kindlasti olnud, aga pigem oleks see olnud sellist sorti atraktsioon, mille üle kohalik mavalitsus oleks jube uhke olnud, kuid mis oleks pannud õlgu kehitama. Umbes nii, nagu iga Eesti omavalitsus on kirjutanud oma arengukavasse, et arendavad turismi, mõistmata, et loodus on neil selline, nagu igal pool mujal, kirik on täiesti tavaline ning midagi muud neil polegi.

Suurema peatuse tegime ühes poelinnakus (omamoodi sümboolne turistide kohta, eks) Parndorfi läähedal. Aga seda ei teinud me ostlemise pärast (mäletate, pühapäev, kõik kinni nagunii), vaid selle välimus oli midagi täiesti erilist. Nägime seda kaugelt mööda sõites ja keerasime isegi tagasi. Arvasime, et see on mingi linn või loss või muud sellist. Kuid oli hoopis pisikeste kallite riiete poodidest tekkinud linnak. vaatad suu ammuli. Siinolevalt fotolt ei paista vaateaknad, kuid needki olid väga stiilsed ja üksteisega kokkusobivad. Kokku võis seal olla umbes sadakond suuremat ja väiksemat poodi. Muidugi kõige ääres oli kaubanduskeskustele kohustuslik hüpermarket. Mis oli ka muidugi kinni.

Seejärel jälle peatumata läbi väikeste linnakeste. Plaan oli jõuda õhtuks Klagenfurti, ja seal ööbida, aga siis leidsime koha, mis meie plaanid ära lõpetas. Umbes kella nelja paiku Eisenstadti linna. Ahhh, kui ilus linn. Seda esiteks, selles linnas olev loss on kui muinasjutust välja astunud. Kusjuures eraomanduses, aga Viinis elav vanaproua on andnud linnale loa tegeleda seal igasuguste asjadega. Muide, ka fotol on näha, et selle lossi ees on muruplats, nagu ikka, aga see on tegelikult parkla katus - selle all on kolmekorruseline parkimismaja. Mis maksis kõva raha, ja sellepärast parkisid enamus kõrvaltänavatele, kus oli pühapäeva puhul tasuta. Aga meie käisime selles kohas ka ekskursioonil. Toimus see saksa keeles, sest teisi keeli lihtsalt polnud, aga enam-vähem saime aru, millest giid rääkis ja mida tegi. Just nimelt - tegi. See oli kõige atraktiivsem tuur, mida näinud olen. Esiteks jagati neljale külastajale nimekaardid ja määrati rollid ja erinevates tubades pandi neid siis mõisarahvast mängima. Muidugi jõukohaselt, ehk nemad seisid ja giid näitas, kuidas teenijad neid teenisid jne. Lisaks veel muusikapalad tubades, selles linnas on tegutsenud ju ikkagi Haydn.

Aga siis - suures saalis toimus õhtuse kontserdi proov: sealse suvekooli koorilaulu töötoas osalenud inimesed harjutasid Robbie Williamsi ja ... laulude laulmist. 140 inimest! Ja orkester! Laululahingu koorid on kökimöki seal juures. Ka laulude seaded olid vaheldusrikkad, ja üllatuslikud. Laululahingu seaded olid kohutavalt igavad selle kõrval. Augustis hiljem Meie Mehe tuuril kuuldud Suisapäisa esinemine oli piinlik ja masendav selle juures.. Kiiresti sai tehtud otsus - meie sellest linnast enne kontserti ei lahku. Ja ootasimegi õhtuni. Kontsert oli tasuta.

Mul on varem vaid paar korda kontserdi ajal judinad üle selja jooksnud, aga seekord oli selline selgroogu ülesroniv värin pidev.

Ma kontserti ei salvestanud-pildistanud, ei hakanud enda elamust asjalik olemisega vaevama, aga ekskursioonil olles proovi nähes ma telefoniga salvestasin. Kvaliteet on suhteliselt vilets, aga minul hakkasid jalad seda kuulates uuesti värisema.


Pärast kontserti oli kell palju, me olime mitusada km ja kaks linna maas oma reisiplaanist, hing kiirteele jõudes hakkas tulema sellist paduvihma, et enam-vähem kõik autod tõmbasid teeäärsetesse parkimistaskutesse ja ootasid äikesetormi möödumist. Õhtuks oli meil plaan jõuda Klagenfurti motelli, aga jõudsime sinna öö läbi puhates ja sõites alles vastu hommikut. Vihm jäi õnneks järgi.

Venekeelne ETV

Jälle käib üks tont ringi - arvamus, et kui meil oleks venekeelne telekanal, siis mõtleksid mitte-eestlased teistmoodi. No ei mõtle. Kujutage ette, kui Moskvas tehtaks kindlaks, et sealsed eestlased vaatavad liiga palju eesti kanaleid ning millegipärast saavad pronksiööst aru Moskva poolt vaadates valesti. Oleks siis abi sellest, kui Moskva teeks siis eestikeelse kanali ja räägiks seal fashismi taassünnist ja muust Eesti "koledustest", lisaks ka Gruusia vägivallast vene kodanike vastu. Kas siis eestlased hakkavad seda kanalit vaatama ja muudavad oma arusaamu. No ei ole. Nad vaatavad seda kanalit korraks, leiavad, et seal räägitakse lolli juttu ning valetatakse. Rohkem nad ei vaata. Või vaatavad, aga kui huumorisaadet.

Kas Moskvas elavad eestlased toetavad Eesti seisukohti sellepärast, et Venemaa ei tooda eestikeelset teleprogrammi? Ei, nad toetavad eesti seisukohti, sest on eestlased. Samamoodi oleks Eestis elavate venelastega.

Miks Savisaar nii teeb? Aga ehk aitab Vitsuti õpetus

Juhatab Savisaar linnavalitsuse istungit ja et ta siis läheks tema kabineti kõrvalruumis toimuvale pressikonverentsile, no ei ole. Linnapea pressiinimene peab siis nentima, et Savisaar on tööl küll, aga on muud ülesanded. Ma ei saa aru.

Eile ka ei saanud Savisaarest aru. Gruusia teemal tahtsime intervjuu saada. Savisaare abi aga konsulteerib härraga ning Savisaar laseb teatada, et eelmisel õhtul ütles ta juba BNSile, mis tal öelda, kirjalik avaldus meediale ka saadetud, seda ei soovinud aga meedia kasutada ning intervjuud ei anna. Abi ütes seda süüdistava tooniga, mis taandus veidi minu protestimise peale, et kell kaheksa eetrisolev uudistesaade ei saagi kasutada avaldust, mis tuleb pärast saate lõppu. Püüa siis teha tasakaalustatud uudiseid, kui Savisaare kättesaamiseks on kaks võimalust - passida linnavalitsuse ees Savisaare auto kõrval või tungida õhtupoole üliõpilaste üritusele, et seal Savisaarel järel joosta. Oeh...

Aga ehk aitab intervjuud teha Lauri Vitsuti raamatus "Infosõjad" olev õpetus. Seal räägitakse küll ülekuulamistehnikatest, aga ehk saab mõnda õpetust kohandada ka ajakirjanduse jaoks. Eriti naljakas on tehnika "mõttetute küsimuste esitamine": tuleb kiiresti esitada arusaamatuid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Iga katset neile vastata tuleb segada uute, sama ebaloogiliste küsimustega. Tekkinud surve all võib ülekuulatav (s.t intervjueeritav) hakata väärtuslikke asju välja andma või kõikvõimalikke asju omaks võtma.

Kuigi mul on kuri kahtlus, et Savisaare arvates paljud reporterid just sellised ongi. Ning ei saa välistada, et see arvamus on ka täiesti ärateenitud.

Kokkuhoiust ja ametnikest

Rääkisin ühe tuttava riigiametnikuga. Küsisin talt muuhulgas, et kuidas siis asutuses sisekliima on, et palju neil lahti lastakse. Selgus, et täitsa OK olevat. Kõik lisapalgad, mida maksti puhkuse, riigi sünnipäeva, organisatsiooni sünnipäeva, jõulude, ilus olemise ja kurat teab mille eest veel (aastas pidi kokku olema, kui õigesti lugesin, 15-16 kuupalka), võeti küll ära, sest neid maksta enam ei saa. Aga vabanenud palgafondist anti ministeeriumile, ja sealt edasi Padarile ja Ansipile natuke kokkuhoiuks ning ülejäänud muundus igakuiseks palgatõusuks.

Tema isiklik tulemus kokkuhoiupoliitikast oli: "Mina sain ikka kõvasti juurde."

Seaduse järgi ma ei tea kuidas on, kas palka saab vähendada riigiametnikel, tavalepingu järgi töötajatel ei saa.

Egas midagi, riigil on prioriteedid paigas. Ma isegi ei usu, et Padar ja Ansip sellest midagi teavad, ilmselt nemad püüavad ja usuvad seda, mida nad teevad, aga kardetavasti on see vaid üks näide sellest, kuidas neile (ja paatoslikuks minnes lisades, et kogu rahvale) eelarve tegemisel lihtsalt kott pähe tõmmatakse.

Et miks ma sellest blogis räägin, mitte TV3 lugu ei tee. Sest teleuudistes ei saa rääkida asju, mida tõestada ei suuda ja nii umbisikuliselt ei saa uudistes ka rääkida. Aga tõestada selliseid asju tavaliselt ei saa, paberitel näeb kõik ilus välja.

Vist aasta tagasi uurisin sarnast teemat ja tean, et ka Postimees (või oli see muu leht) lappas samal teemal pabereid ja teabenõudeid kaks nädalat, aga ei tulnud ei meil ega neil lugu, sest must-valgel on kõik väga ilus, loogiline, aus ja puhas.

Eesti Ekspress

Viimasel ajal on olnud nii palju tegemist kodus ja tööl, et pole olnud mahti blogisse kirjutada, kuigi soovi oleks.

Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.

Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".

Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.

Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.

Automaks kui tuumapomm?

Maksumaksjad tegid avalduse:

Täna, mil kogu maailm mälestab Hiroshimale tuumapommi heitmise aastapäeva, on Eesti juhtivpoliitikud visanud tuumapommi kõigile autokasutajatele.

Panin endale kirja sügiseste suhtekorraldusloengute jaoks - kui teed pressiteadet või mingit statementi või midagi taolist, siis on küll hea siduda seda tänase päevaga, tõmmata paralleele teiste päevakajaliste asjadega ... AGA mitte minnes küüniliseks ja labaseks. Koos hilisemate kiiritustõppe surnutega 270 000 inimese hukkumine on ikka midagi täiesti võrreldamatut automaksuga.

Jürgen Ligilt sai meie reporter täna kergelt riielda, sest oli vist esimene ettejuhtuv ajakirjanik pärast seda, kui Jürgen Ligi oli lugenud Delfi pealkirja "Ligi: automaks võib ulatuda 10 000 kroonini". Nimelt oli ka artiklis endas Ligi tsitaat "Suurt maksukirvest ei tule. Jutt saab olla mõnest tuhandest kroonist, mitte tuhandest ega ka mitte kümnest tuhandest kroonist." Ligi imestas, kuidas sellisest lausest selline peakiri tuli ja küsis retooriliselt, kas ta üldse ajakirjanikele enam midagi rääkida julgeb.

5804 km (2.osa)

3. päev

Päeva alustuseks vaatasime natuke Žilinat päevavalgel. Väga Tallinna moodi linn tundus. Kõige suurem ja ilusam oli nende Raekoja plats, kus ringis ümber väljaku seisid tänavakohvikud ja keset väljakut veel kohvikuid ja müügiputkasid. Sellest jalakäijate tänava kaugusel seisis keskväljak, kus suur monument rahvuse sünnile ning muidu selline meie vabaduse väljaku moodi väljak. Tõsi küll, meie ehitame oma Võidusammast alles ning autode parkimismajja ajamine on ka neil juba tehtud, aga muidu samasugune.

Enne reisi osa "Slovakkia lossid ja kindlused" juurde asumist võtsime hommikusööki linnaäärses rekkajuhtide sööklas. Hea ja lihtne koht, kus hamburgerit ei pakutud, vaid ainult tõsist sööki. Söögi nimed olid muidugi täiesti arusaamatud, aga üks hea kohalik neiu tõlkis meile tahvlilt nimesid ning suhtles müüjaga. Kuna Slovakid on üldiselt väga abivalmis ja lahked, vähemalt kõik need, keda me nägime, siis oli seda temagi ja tõi isegi pärast toidu meie lauda, sest meie ise ei osanud aimatagi, et kui meie tellitud toit valmis saab, siis ilmub see kuhugi kõrvale platele. Aga enamus kliente olid just meiesugused turistid ja veokijuhid, lisaks veel mingi seltskond, kes tellis hommikul kell 8 (jah, kell oli selleks alles 8 saanud), kolm pitsi viina ja pabertaldrikul hapukurgiviilud. Hindadest ka: kaks portsu, mis koosnes kahest munast ja singiviiludest), kaks suure saiakese mõõtu saiakesest ja kaks kohvi maksis kokku 65 krooni.

Aga edasi läksime päeva tuurile, mille koostamise üle ma olen uhke. Lõpututest valikutest panin meile kokku programmi, mis optimaalse trajektoori järgi viis meid täpselt erineva iseloomuga hooneteni alates uhketest lossidest ja lõpetades iidsete varemetega. Esimene koht oli Hrad Strečno, kuhu esimene teeviit tegelikult ei viinud, ja teise ees oli suur parkla ja silt, et nüüd tuleb kõndida kilomeeter. Aga polnud veel lahtiolekuaeg, tee peal polnud keelusilti ja nii sõitsime meie lihtsalt üles, uurisime kindlust väljastpoolt ning tulime tulema. Kahju oli, et sisse ei saanud, aga tundi aega oodata ka ei tahtnud.

Edasi. Budatínsky kindlust, mis seisab Kysuca ja Váhi jõe (ma loodan, et neil nimedel pole eestikeelset nime, siin kirjutasin lihtsalt slovakikeelsed nimed) kohtumiskohal ja seal alates hakaks mul süvenema kahtlus, et keskajal pani igaüks, kes jõe ääres elas, oma kindluse püsti ja hakkas tolli koguma. Selline oli ka selle kindluse eesmärk, hiljem ehitati see küll lossiks ümber. See oli jäetud suht hooletusse, parki sisenemisel oli isegi silt, et puud võivad kukkuda ja sisenemine omal vastutusel. Lossi sissepääs oli vebeilehe ja siltide järgi tasuline, aga kedagi, kes raha koguks ja sisse laseks, me ei näinud. Muide - Slovakkias ilmselt on inflatsioon, sest veebilehtedel olnud hinnad olid reeglina veidi odavamad, kui tegelikult kohapeal, kus uued hinnad olid tavaliselt pastakaga juurde kirjutatud. Ikka mingi 10 SKKd oli juures, ehk eesti rahas siis 5 krooni. Muidu hinnad varieerusid suuresti - mõni loss 150 SKK'd, teine 20.

Edasi tuli Bytčianski loss. Täiesti tasuta täiesti tavalise lossihoovi vaatamise võimalus. Aga peamine oli see linnake, milles see asus. Rahulik, maaliline, keset pikka tänavat jooksis oja, kus kalad lõid lupsu. Vanade piltpostkaardiline majade kohalt piilus küll lasnamäelik paneelmaja ja ühest majadevahest paistis lagunenud telliskivigaraaž, aga neid ei pea ju vaatama. Aga panin siia siiski ühe paneelmajaga foto. Nagu näha, rikkus keskväljaku olemuse ka liiga suur autode hulk.

Lietava kindlusvaremed. Väga ilus koht. ma ei oskagi siin midagi kirjutada, aga see oli kindlasti üks reisi meeldejäävamaid elamusi. Esiteks oma raskuste poolest, sest ronida tuli kõvasti. Teiseks oli avanenud vaade vaatamist väärt - kindlus paiknes väga kõrgel mäe otsas ning ümbritsevate mägede ja orgude vaade võttis hinge kinni. Kohalikud mingid noormehed ja neiud tegid ettepaneku sealsamas nende piknikuga ühineda, aga loobusime ja ...

... seejärel tuli kõvasti seiklemist. Seni olime Slovakkias vältinud kiirteel sõitmist, seda polnud ka vaja läinud, aga seekord järgmisesse kohta minekuks oli teeremont tavalisel teel ees. Ümbersõit oli väga halvasti tähistatud ja nagu hiljem selgus, oli teeremonti ka väga pikalt. Seetõttu ähvardas meie ajakava ikka väga lõhki minna. Selleks ajaks olime niigi natuke maas. Egas midagi, tuli minna esimesse bensiinijaama ja lunastada 75 krooni eest nädala aja pikkune kiirteelsõidu kleeps.

Igatahes nii jõudsime linnutiivul ehk 130ga sõites Trenčinisse. Muide, see kiirus oli juba natuke vastik. 90 või 100ga sõites näeb veel ümbrust, aga 130ga sõites peab kogu aeg teed vaatama. Pärast sõitsin tihti kiirteedel ka aeglasemalt, osalt kütusekulu pärast, aga seepäev oli ajakava juba päris lõhki. Ühe minimudelite koha jätsime vahele ja ühe linna ka.

Aga Trenčinis käisime. Kadestan linnu, millel on ilus jalakäijate peatänav koos lugematute eriilmeliste tänavakohvikutega. Tallinnas midagi sellist pole. Esiteks pole sellist tänavat ja teiseks pole Tallinnas eriilmelisi kohvikuid, kõik on kuidagi ühest puust ja ühesugused. Kindluses ei käinudki, sest maksis palju ja olla oleks saanud vaid pool tundi, millest oleks olnud väga vähe. Aga olgu siin siis üks kindlusega pilt, sest millegipärast ei teinud ma sellest keskväljakust mitte ühtegi pilti.

Seejärel käisime läbi Trnavast, täiendasime raha- ja bensiinivarusid ning vaatasime ka linna, millel oli küll vanalinn olemas, kuid mis oli päris ilmetu võrreldes eelmistega. Mõtetu linn tundus. Eks ole ka Slovakkias olemas depressiivsed väikelinnad.

Edasi ootas kiirteel kihutamine, et jõuda Bratislavasse. Sealkandis oli meil valmisvaadatud hulk kämpinguid ja meie läksime kõige rohkem teepeale jäävasse. Öö oli 200 krooni, selle eest sai parkimiskoha, telgikoha ja kahe inimese ööbimisvõimaluse. See tähendas pesemise ja WC võimalust, oma rand oli kämpingul ka. Kämpingus olemine oli täiesti OK, varem suhtusin sellesse natuke skeptiliselt: ei kujutanud just ette, kuidas suudavad rahulikult olla koos sajad inimesed, telgid ja autod, aga väga hea oli.

Selline oli kolmas päev. Kuus päeva oli veel ees.