Juhatab Savisaar linnavalitsuse istungit ja et ta siis läheks tema kabineti kõrvalruumis toimuvale pressikonverentsile, no ei ole. Linnapea pressiinimene peab siis nentima, et Savisaar on tööl küll, aga on muud ülesanded. Ma ei saa aru.
Eile ka ei saanud Savisaarest aru. Gruusia teemal tahtsime intervjuu saada. Savisaare abi aga konsulteerib härraga ning Savisaar laseb teatada, et eelmisel õhtul ütles ta juba BNSile, mis tal öelda, kirjalik avaldus meediale ka saadetud, seda ei soovinud aga meedia kasutada ning intervjuud ei anna. Abi ütes seda süüdistava tooniga, mis taandus veidi minu protestimise peale, et kell kaheksa eetrisolev uudistesaade ei saagi kasutada avaldust, mis tuleb pärast saate lõppu. Püüa siis teha tasakaalustatud uudiseid, kui Savisaare kättesaamiseks on kaks võimalust - passida linnavalitsuse ees Savisaare auto kõrval või tungida õhtupoole üliõpilaste üritusele, et seal Savisaarel järel joosta. Oeh...
Aga ehk aitab intervjuud teha Lauri Vitsuti raamatus "Infosõjad" olev õpetus. Seal räägitakse küll ülekuulamistehnikatest, aga ehk saab mõnda õpetust kohandada ka ajakirjanduse jaoks. Eriti naljakas on tehnika "mõttetute küsimuste esitamine": tuleb kiiresti esitada arusaamatuid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Iga katset neile vastata tuleb segada uute, sama ebaloogiliste küsimustega. Tekkinud surve all võib ülekuulatav (s.t intervjueeritav) hakata väärtuslikke asju välja andma või kõikvõimalikke asju omaks võtma.
Kuigi mul on kuri kahtlus, et Savisaare arvates paljud reporterid just sellised ongi. Ning ei saa välistada, et see arvamus on ka täiesti ärateenitud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar