Sel päeval jõudsime Austriasse pärast põgusat Bratislavas ringikäimist (ei jätnud linn mulle erilist muljet), sealhulgas ka poeskäimist - ostsime sealt pärast väikest otsimist TomTomi navigatsiooniseadmele Lääne-Euroopa kaardi. Enne olime lootnud saada Lääne-Euroopas hakkama paberkaardiga, aga mõtlesime, et tühja kah - maksab küll korralikult, aga elektrooniline abi on ikka väga-väga hea. Hiljem sai selle üle väga õnnelik oldud, sest linnade vahel annab veel kaardi järgi sõita, aga kuskil linnas oleksime paberi järgi väga ära eksinud. Ainus jama on see, et poest saadud kaart on vana versioon (ei tea, kas oli poeriiulile näidisena seisma jäänud) - ja nüüd vaidlen ma TomTomi supportiga, kas ma poest ostes peaksin saama müügi hetkel uusima kaardi või ei.
Aga sellest hommikust alates luban ma endale edaspidi teha reisiplaane veidi inimlikult - õige tihti juhtus, et päeva alustasime ringivaatamisega, siis sõime ja siis hakkasime järgmisesse kohta minema. See tähendab aga seda, et päeva esimene vaatamisväärsus või linn on nagu läbi udu - kohvi pole saanud, hommikust pole söönud ja õieti pole veel üleski ärganud. Vastik. Mitte väga, aga võiks paremini.
Austria esimene linn oli Hainburg. Selline armsa vanalinnaga linn, kuid juba nähtud vanalinnu arvestades ei midagi väga erilist. Vaikne linn, see mulje jäi ka. Nädalapäev oli pühapäev ja see tähendas, et kõik poed olid kinni. Ka turismiinfopunkt ei töötanud, sest oli pühapäev.Järgmises linnas plaanisime vaadata rooma varemeid. Esiteks avastasime, et need on tunduvalt väiksemad ja igavamad, kui arvasime. Teiseks avastasime, et nad tahavad selle eest 8 eurot. Kolmas avastus oli õnneks parem - nimelt aia tagant nägi sama hästi.
Tänu sellele me teamegi, et polnud midagi erilist. Ma ei hakka varemete piltigi üles panema, panen hoopis minule varemetest suurema mulje jätnud autost. Esimest korda elus tegin ka võõra auto kõrval pilti. Nõme, ma tean, aga minu sees on ju ikka väike poiss ka olemas.Edasi sõitsime enm-vähem peatumata läbi väikest Austria linnakeste. Kõik olid sellised pisikesed ja armsad, aga sellistes pisilinnades polnud tunnet, et nüüd oleks see midagi erilist või et mõnel neist oleks omapära. Tegelikult oleks neis kõigis midagi vaadata kindlasti olnud, aga pigem oleks see olnud sellist sorti atraktsioon, mille üle kohalik mavalitsus oleks jube uhke olnud, kuid mis oleks pannud õlgu kehitama. Umbes nii, nagu iga Eesti omavalitsus on kirjutanud oma arengukavasse, et arendavad turismi, mõistmata, et loodus on neil selline, nagu igal pool mujal, kirik on täiesti tavaline ning midagi muud neil polegi.
Suurema peatuse tegime ühes poelinnakus (omamoodi sümboolne turistide kohta, eks) Parndorfi läähedal.
Aga seda ei teinud me ostlemise pärast (mäletate, pühapäev, kõik kinni nagunii), vaid selle välimus oli midagi täiesti erilist. Nägime seda kaugelt mööda sõites ja keerasime isegi tagasi. Arvasime, et see on mingi linn või loss või muud sellist. Kuid oli hoopis pisikeste kallite riiete poodidest tekkinud linnak. vaatad suu ammuli. Siinolevalt fotolt ei paista vaateaknad, kuid needki olid väga stiilsed ja üksteisega kokkusobivad. Kokku võis seal olla umbes sadakond suuremat ja väiksemat poodi. Muidugi kõige ääres oli kaubanduskeskustele kohustuslik hüpermarket. Mis oli ka muidugi kinni. 
Seejärel jälle peatumata läbi väikeste linnakeste. Plaan oli jõuda õhtuks Klagenfurti, ja seal ööbida, aga siis leidsime koha, mis meie plaanid ära lõpetas. Umbes kella nelja paiku Eisenstadti linna. Ahhh, kui ilus linn. Seda esiteks, selles linnas olev loss on kui muinasjutust välja astunud. Kusjuures eraomanduses, aga Viinis elav vanaproua on andnud linnale loa tegeleda seal igasuguste asjadega. Muide, ka fotol on näha, et selle lossi ees on muruplats, nagu ikka, aga see on tegelikult parkla katus - selle all on kolmekorruseline parkimismaja. Mis maksis kõva raha, ja sellepärast parkisid enamus kõrvaltänavatele, kus oli pühapäeva puhul tasuta. Aga meie käisime selles kohas ka ekskursioonil. Toimus see saksa keeles, sest teisi keeli lihtsalt polnud, aga enam-vähem saime aru, millest giid rääkis ja mida tegi. Just nimelt - tegi. See oli kõige atraktiivsem tuur, mida näinud olen. Esiteks jagati neljale külastajale nimekaardid ja määrati rollid ja erinevates tubades pandi neid siis mõisarahvast mängima. Muidugi jõukohaselt, ehk nemad seisid ja giid näitas, kuidas teenijad neid teenisid jne. Lisaks veel muusikapalad tubades, selles linnas on tegutsenud ju ikkagi Haydn.
Aga siis - suures saalis toimus õhtuse kontserdi proov: sealse suvekooli koorilaulu töötoas osalenud inimesed harjutasid Robbie Williamsi ja ... laulude laulmist. 140 inimest! Ja orkester! Laululahingu koorid on kökimöki seal juures. Ka laulude seaded olid vaheldusrikkad, ja üllatuslikud. Laululahingu seaded olid kohutavalt igavad selle kõrval. Augustis hiljem Meie Mehe tuuril kuuldud Suisapäisa esinemine oli piinlik ja masendav selle juures.. Kiiresti sai tehtud otsus - meie sellest linnast enne kontserti ei lahku. Ja ootasimegi õhtuni. Kontsert oli tasuta.
Mul on varem vaid paar korda kontserdi ajal judinad üle selja jooksnud, aga seekord oli selline selgroogu ülesroniv värin pidev.Ma kontserti ei salvestanud-pildistanud, ei hakanud enda elamust asjalik olemisega vaevama, aga ekskursioonil olles proovi nähes ma telefoniga salvestasin. Kvaliteet on suhteliselt vilets, aga minul hakkasid jalad seda kuulates uuesti värisema.
Pärast kontserti oli kell palju, me olime mitusada km ja kaks linna maas oma reisiplaanist, hing kiirteele jõudes hakkas tulema sellist paduvihma, et enam-vähem kõik autod tõmbasid teeäärsetesse parkimistaskutesse ja ootasid äikesetormi möödumist. Õhtuks oli meil plaan jõuda Klagenfurti motelli, aga jõudsime sinna öö läbi puhates ja sõites alles vastu hommikut. Vihm jäi õnneks järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar