Riigikogus

Eile oli Riigikogus vahelduseks hea istungit kuulata, tegin seal mingi hetk aega parajaks ning kuulasin rõdult üht arutelu. Mõnikord on jutud Riigikogus sellised, et haara peast kinni, aga eile oli kuidagi hea - koalitsioon ei ülbitsenud, vaid rääkis vabalt ja oli asjalik; opositsioon oli ka vastutasuks asjalik ja ei demagoogitsenud. Ettekanded ja küsimused olid selged, arusaadavad, humoorikad, aga mitte ülepingutatult naljakad.

Ma ei ütle, mis arutelu see oli, hakkate veel vaatama, kes rääkis ja kes küsis ning mis iganes järeldusi tegema.

Teder Riigikogus

Täna filmisime Riigikogus, kuidas õiguskantsler Indrek Teder läks täna põhiseaduskomisjoni. Üks riigikogulane ütles sisse astudes mulle selle peale: "Leidsite ka, keda promoda!"

Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.

Võsareporteriks kiskus...

Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.

Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.

Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.

Poliitikute keskendumisvõimest ja muust

Ma olen aeg-ajalt imetlenud poliitikute keskendumisvõimet. Täna oli üks näide. Võtsin intervjuud Vilja Savisaarelt teemal Reformierakonna ettepanekud Riigikogu kohta (komisjonid kokku, 81 liiget Riigikogus, ministrid ühtlasi ka Riigikogus). Vilja Savisaar polnud neid lugenud, kuid luges läbi minu käes olnud Reformierakonna pressiteate ja seejärel esitas pika arutluse, mida tema neist ettepanekutest arvab, mida Keskerakond selliste teemade kohta ajalooliselt arvanud on ning kuidas Reformierakonna tehtud ettepanekud seostuvad Euroopa Liidu ning sisepoliitilise kontekstiga. Hämmastav kiire haaramine.

Teine näide, mille teemat ma enam ei mäleta, on reformi sotsiaalminister Maripuu. Tema ka ei teadnud mingist teemast mitte midagi ette, aga luges ka toona läbi pool A4 paberit teksti ja andis pika ja põhjaliku intervjuu.

Mailis Reps on ka hea. Meid huvitas üks teema, mida pidi Riigikogus ette kandma majandusminister Edgar Savisaar. Mailis Reps oli haridusminister, aga asendas sel hetkel puhkusel olnud Savisaart. Kui ma siis Repsile lähenesin, et kas saaks eelnõu selle ja selle kohta intevjuud, ehmus ta ise ka, et kas temal on sellega mingit pistmist. Vaatasime koos järele, ning endalegi üllatuseks avastas ta, et päevakorras tõesti selline punkt ka (muide, mäletan seda, et eriliselt palav ilm oli, kolmapäevane pikk Riigikogu päev ka). Intervjuust Reps ei keeldunud, palus 5 minutit aega. Kui ta seejärel intervjuu andis, olin ka ise hämmelduses, kuidas tal õnnestus jagada sellest teemast nii sisu, võimalikku kriitikat, majandusministeeriumis toimunud erinevaid läbirääkimisi, konkurentsisituatsiooni valdkonnas ja ka seda, mida TV3 on sel teemal varem teinud. tegelikult on selliseid poliitikuid veel

Aga midagi on ajakirjanikul ja poliitikul seega ühist:
Vaadates, kes on ajakirjanikuna läbi löönud ja kes mitte, siis tundub ka, et ellu jäävad need, kes suudavad endale teema kiiresti selgeks teha. Ajakirjaniku töö on ühes mõttes hullumeelne teemadest minimaalsel, aga ikkagi teatud tasemel läbijäramine - ühel päeval riigieelarve, teisel päeval loomade õigused, kolmandal Riigikogu töö korraldus.

Mõnikord läheb muidugi juhe sassi ka - minu viimase aja kõige hullumeelsem asi oli Tartu maantee rahastamine. Part rääkis üht juttu (et pole otsustatud), Ansip teist (et on otsustatud, et ei tule nii nagu Parts räägib). Seda juhtub kogu aeg, et räägitakse üksteisele vastu. Antud juhul aga hakkasid mõlemad ka rääkima, et teine pool ei öelnud kindlasti seda, kuidas mina aru sain.

Lõpptulemus oli see, et vaheldumisi rääkisin Margus Tsahknaga (kes oli Partsiga koos sel hetkel) mobiiliga, ning Andrus Ansipiga lauatelefonil, kell oli 18.30 ning mina üritasin aru saada, mis toimub. Lugu jõudis eetrisse. Pärast oli tunne, et .... ei leidnudki praegu sobivat võrdlust, aga mõttest saate aru.

Muide - Ansip helistab ise ajakirjanikule pärast intervjuud tagasi, kui ta midagi kummitama jääb ning on alati valmis väsimatult seletama isegi siis, kui ta näeb, et ajakirjanik temaga ei ole nõus ja ei hakka ka nõus olema.

Riigikogu palkadest

Eile tegin (nagu ilmselt paljud teised ajakirjanikud) loo Postimehe üleantud allkirjadest. Täna oli Ene Ergma nii vihane ajakirjanike peale, et kui me ootasime Riigikogu koridoris Reiljanit ning Ergma mööda läks, ütles ta ajakirjanike "Tere" peale vastu "Head aega!" ning tema eemaldudes oli veel mõnda aega kuulda tema tutsumist ajakirjanike teemal.

Riigikogu palkadest ja vaikivast ajastust

Sel nädalal on lahti läinud Riigikogu liikmete palgapaanika. Ekspress tegi algust, nüüd lugesin, et Postimees kogub lausa allkirju. Mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud võtavad seisukohti, näiteks kirjutavad alla ka vabadussamba vastasele üleskutsele, mida mõned on teinud. Ajakirjanik peaks olema vahendaja ja mitte võtma avalikult seisukohta. See on teooria.

Praktikas teeb ikka pahaseks küll ja ma neile üleskutsetele vastu ka ei vaidle. Ühelt poolt on palgaküsimus muidugi selline, et iga töö tundub kõrvalt vaadates lihtne. Ka riigikogulase töö on ilmselt keerulisem, kui peale vaadates tundub. Lisaks veel pidevalt peksasaamine (Evelyn Sepp väljendus ühes intervjuus irooniliselt: "Riigikogu liikmed on a priori värdjad.") Teisalt aga ikkagi 4 eesti keskmist vähemalt + kuluhüvitis!!!, ja isegi üks keskmine on ju suuremale osale inimestest mõnitamise number, sest enam-vähem ülemaailmne reegel "2/3 inimestest teenib alla keskmise" kehtib ka Eestis.

Ja ega nüüd vastutus ka väga suur ei ole. Meenub endise europarlamendi liikme, sel hetkel juba presidendi Toomas Hendrik Ilvese lause, kui ta kohtus Läti kolleegiga ja keegi ajakirjanikest küsis Ilvese kommentaari ühe Riigikogu liikme Läti teemalisele väljaütlemisele. Kes mida väitis, seda ma ei mäleta, aga Ilves keeldus seda kommentaarimast ja tema vastus kõlas umbes selliselt: "Unistan ajast, mil ma olin parlamendiliige ja võisin igasugu asju rääkida ilma, et peaksin oma sõnade eest vastutama."

Pole ma ka eriti kuulnud, et mõni riigikogu liige mingi jama peale ütleks, et see oli jah tema idee, mis sai seadusesse pandud ja et ta kahetseb seda tegu. Vastutus on neil alati kollektiivne millegipärast, erinevalt headest asjadest, mida nad ikka toonitavad, et see oli just nende ettepanek (a la Heimar Lengi kunagine tšeki lugu valimisüritusel). Niipalju siis parlamendiliikme vastutusest, mis siiski olematu pole, aga vähemalt eksimuste puhul karistamatu.

Midagi nende palkade ja hüvitistega lahti on. Eelmisel nädalal sain Riigikogus "soovituse" (kellelt ei ütle, sest ütleja oli vaid sõnumitooja ning "soovitus" ise ka erakonnaülene), et "probleemide vältimiseks" oleks hea, kui saadikuid, kes kommenteerida ei taha mingit teemat, ikka ei peaks nii väga tülitama, vaid leppima sellega, et nad ei anna intervjuud. Jutt polnud sõna-sõnalt selline, aga sisuline sõnum küll. Toodi ka mõned näited, mis neile silma jäänud. Mis mind eriti häiris, oli see, et kahest näitest kaks olid seotud saadikute küsitlemisega kuluhüvitiste teemal. Lisaks oli neil päevil ka kirjavahetus ühe saadikuga, kes polnud rahul, et tema kuluhüvitiste teemasse segati.

Isikuandmete kaitse seaduse seisukohast oli see täiesti seadusejärgne soovitus, sest kui inimene keeldub intervjuud andmast, siis on see kohustuslik. Andmekaitse inspektsiooni juht kiitis Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus kaasa, et sel juhul ei tohiks minna eetrisse või lehte ka keeldumine. See kõik muidugi ei kehtivat avaliku huvi korral ja sellele tuginedes Lang väidabki, et ajakirjanike õigused isegi suurenesid, sest avaliku huvi olemasolu korral saab ajakirjanik kõike teha. Aga kas saadiku kuluhüvitise kasutamine on avaliku huvi vääriline rohkem kui saadiku privaatsus? Eks minu arvates on ja selles usus teen ka edaspidi tööd, kuid kuklas on küsimus, kauaks "soovitused" jäävad vaid jutuks....

Eesti Ekspress hoiatas sellest seadusest kirjutades vaikiva ajastu ohu eest. Ega nende hirmus ühtegi loogikaviga või ülepakutust ju tegelikult polnud...