Savisaare saatest

Vaatasin video pealt Savisaare saadet Kalev Spordis. Saade nagu saade ikka, Savisaar nagu Savisaar ikka. Igatahes tekkis mõte, et oleks aus, kui oleks kõrval malekell, mis mõõdaks aega, kaua saatest räägib linnapea Savisaar ja kaua räägib erakonna esimees Savisaar.

Pärast tehtaks arve ka linna ja Keskerakonna vahel samamoodi kahepeale.

Riigikogu palkadest

Eile tegin (nagu ilmselt paljud teised ajakirjanikud) loo Postimehe üleantud allkirjadest. Täna oli Ene Ergma nii vihane ajakirjanike peale, et kui me ootasime Riigikogu koridoris Reiljanit ning Ergma mööda läks, ütles ta ajakirjanike "Tere" peale vastu "Head aega!" ning tema eemaldudes oli veel mõnda aega kuulda tema tutsumist ajakirjanike teemal.

Alkoholipiirangutest

Eilne töö oli alkoholipiirangutest, mida Tallinn tahab, et linn kehtestaks (kange alkohol alla 20-aastastele keelatud, suuremad kui pooleliitrised lahka alko pakendid keelatud, siltidel mahuprotsendid ja ealdi piirkond kauplustes suitsule ja alkole).

Alkoholiprobleem on Eestis olemas. Olen nõus. Vastik ainult, et normaalsete inimeste normaalset elu piiratakse ebanormaalsete ehk joodikute pärast.

Eile käitusin täpselt nagu alkoholipiirangute kehtestajad loodavad, et inimene ei käitu. Töö tõttu on pärast tööd poodi jõudmine õnnemäng, kas jõuab enne kaheksat või mitte. Eile jõudsin. Lõppes see sellega, et mul polnudki plaanis alkoholi osta (mõnikord ostan, hea on kord-paar nädalas üks longdrink lubada), aga ikkagi läks nii, et peaaegu ostsin. Kuidas sa jätad ostamata, kui 19.45 karjutakse kaks korda järjest: "Tuletame meelde, et alkoholi müüakse veel 15 minutit!". Võtsin siis igaks juhuks. Pärast viisin tagasi, sest oli külm, tuiskas, saba oli pikk ja ma ei viitsinud seista eraldi kahe longeri jaoks, et need autosse viia ning seejärel päriselt poodi tulla ka vajalikke asju ostma. Jah, nagu Savisaar ütles - "aga miks me peame inimesele viinaostmise mugavaks tegema."

Varsti tuleb sünnipäev, peaks vist hakkama mõtlema, kuidas teha nii, et saaksin töölt ära päeval kaduda, et poes käia. Kodus Kuusalus on ka pood ja müüakse kella 22ni, aga seal on väiksem valik, kui linnas.

Riigikogu palkadest ja vaikivast ajastust

Sel nädalal on lahti läinud Riigikogu liikmete palgapaanika. Ekspress tegi algust, nüüd lugesin, et Postimees kogub lausa allkirju. Mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud võtavad seisukohti, näiteks kirjutavad alla ka vabadussamba vastasele üleskutsele, mida mõned on teinud. Ajakirjanik peaks olema vahendaja ja mitte võtma avalikult seisukohta. See on teooria.

Praktikas teeb ikka pahaseks küll ja ma neile üleskutsetele vastu ka ei vaidle. Ühelt poolt on palgaküsimus muidugi selline, et iga töö tundub kõrvalt vaadates lihtne. Ka riigikogulase töö on ilmselt keerulisem, kui peale vaadates tundub. Lisaks veel pidevalt peksasaamine (Evelyn Sepp väljendus ühes intervjuus irooniliselt: "Riigikogu liikmed on a priori värdjad.") Teisalt aga ikkagi 4 eesti keskmist vähemalt + kuluhüvitis!!!, ja isegi üks keskmine on ju suuremale osale inimestest mõnitamise number, sest enam-vähem ülemaailmne reegel "2/3 inimestest teenib alla keskmise" kehtib ka Eestis.

Ja ega nüüd vastutus ka väga suur ei ole. Meenub endise europarlamendi liikme, sel hetkel juba presidendi Toomas Hendrik Ilvese lause, kui ta kohtus Läti kolleegiga ja keegi ajakirjanikest küsis Ilvese kommentaari ühe Riigikogu liikme Läti teemalisele väljaütlemisele. Kes mida väitis, seda ma ei mäleta, aga Ilves keeldus seda kommentaarimast ja tema vastus kõlas umbes selliselt: "Unistan ajast, mil ma olin parlamendiliige ja võisin igasugu asju rääkida ilma, et peaksin oma sõnade eest vastutama."

Pole ma ka eriti kuulnud, et mõni riigikogu liige mingi jama peale ütleks, et see oli jah tema idee, mis sai seadusesse pandud ja et ta kahetseb seda tegu. Vastutus on neil alati kollektiivne millegipärast, erinevalt headest asjadest, mida nad ikka toonitavad, et see oli just nende ettepanek (a la Heimar Lengi kunagine tšeki lugu valimisüritusel). Niipalju siis parlamendiliikme vastutusest, mis siiski olematu pole, aga vähemalt eksimuste puhul karistamatu.

Midagi nende palkade ja hüvitistega lahti on. Eelmisel nädalal sain Riigikogus "soovituse" (kellelt ei ütle, sest ütleja oli vaid sõnumitooja ning "soovitus" ise ka erakonnaülene), et "probleemide vältimiseks" oleks hea, kui saadikuid, kes kommenteerida ei taha mingit teemat, ikka ei peaks nii väga tülitama, vaid leppima sellega, et nad ei anna intervjuud. Jutt polnud sõna-sõnalt selline, aga sisuline sõnum küll. Toodi ka mõned näited, mis neile silma jäänud. Mis mind eriti häiris, oli see, et kahest näitest kaks olid seotud saadikute küsitlemisega kuluhüvitiste teemal. Lisaks oli neil päevil ka kirjavahetus ühe saadikuga, kes polnud rahul, et tema kuluhüvitiste teemasse segati.

Isikuandmete kaitse seaduse seisukohast oli see täiesti seadusejärgne soovitus, sest kui inimene keeldub intervjuud andmast, siis on see kohustuslik. Andmekaitse inspektsiooni juht kiitis Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus kaasa, et sel juhul ei tohiks minna eetrisse või lehte ka keeldumine. See kõik muidugi ei kehtivat avaliku huvi korral ja sellele tuginedes Lang väidabki, et ajakirjanike õigused isegi suurenesid, sest avaliku huvi olemasolu korral saab ajakirjanik kõike teha. Aga kas saadiku kuluhüvitise kasutamine on avaliku huvi vääriline rohkem kui saadiku privaatsus? Eks minu arvates on ja selles usus teen ka edaspidi tööd, kuid kuklas on küsimus, kauaks "soovitused" jäävad vaid jutuks....

Eesti Ekspress hoiatas sellest seadusest kirjutades vaikiva ajastu ohu eest. Ega nende hirmus ühtegi loogikaviga või ülepakutust ju tegelikult polnud...

Anonüümsetest kommentaaridest

Mis on see, mis paneb mõned inimesed netis liba-allkirju panema. Mu tänasest tööst üks väike osa on vaadata, kas keegi tähtis inimene on pannud netis allkirja vabadussamba vastu. Et siis, kui mõni eriliselt tähtis sinna ilmub, siis helistada ja intevjuud küsida. Aga miks osa inimesi arvab, et on jube vaimukas anda allkirju Viktor Kingissepa (amet revolutsionäär); Sammalhabe, Kingpool ja Muhv(lastesõbrad), Sugu Tung (konsultant) nime all.

Nüüd sattus see netis kirjutamise teema mul blogi esimeseks kirjeks. See on siiski juhus, mitte et see minu arvates nüüd maailma suurima teema on, aga kuskilt peab ju alustama ning kui just see mulle esimesena nii vastik teema tundus, et sõna võtta, siis las ta olla esimene.

Ma ei tea, kas ma olen netikommentaaride vastane või mitte. On lugusid, kus kommentaaride lugemine on andnud lugudele palju-palju juurde. Tihti loeb sealt lisainfot, mida artiklist ei saanud. Ma ise olen ka kirjutanud, kui tean midagi lisada. Mõnikord on teiste argumenteeritud arvamusigi tore lugeda. Aga see kõik on vist 0,01% kommentaaride mahust. Ülejäänud aja on kommentaarid mõtetu killupildumine, laimamine, verbaalne laamendamine (100% nõus presidendiga, kes aastapäevakõnes võrdles labast kommenteerijat tänavahuligaaniga), rahvastevahelise vaenu õhutamine jne. Ja kunagi ei saa olla kindel, kes mingi asja taga on - kas laimamise taga on päris arvamine, või kadedus, isiklik vihavaen, poliitiline vms tellimus.

Kõik see kulutab aega ja närve. Esiteks ajaraiskamine, kui sa pead silmad üle laskma sadadest kommentaaridest, et aru saada, kas kuskil on mainitud see info või mitte, mida mul vaja on. teine probleem on sisuline. Kui ma loen, et Eiki Nestor on ülalmainitud üleskutsele alla kirjutanud, siis miks pean ma seda Eiki Nestori käest üle küsima, kas ikka kirjutas. Sest ma ei usu eriti sõnagi, mis kommentaaris või kuskil mujal anonüümselt tehtavas netis kirjas. Tean konkreetseid juhuseid, kus näiteks mõni ministeerium on eelnõud välja pannes hakanud ise kommentaare kirjutama, mis asju heast küljest näitavad ja eelnõud kiidavad. Erakondade kohta fakti ei tea, aga eks on nemadki teinud. Oleks imelik, kui nad oleksid selle võimaluse kasutamata jätnud. Tean ka kontrollitud juhust, kus ühe riigiasutuse üks paber sai kommentaarides sõimata. Pärast ip-aadresse kontrollides selgus (jah-jah, kui hästi paluda õigete inimeste käest, siis antakse neid välja ka ilma politseid või kohtut asjasse segamata), et mõned kõige vihasemad kommentaarid tegijate kohta tulid riigiasutuse enda seest.

Mis võiks olla parem moodus. Anonüümsete kommentaaride-allkirjade andmise (s.t et saaks vaid ID kaardiga või panganeti kaudu) keelamist takistab mind vaid see vaid see, et mõnikord tahaks tõesti midagi mõistlikku, aga anonüümselt öelda. Nii anonüümselt, et isegi veebimeister ei teaks linnapea pärast rääkida, et see või teine kirjutas. Seega ainsaks, mida mina täiesti mõistlikuks pea, on süsteem kus netikommenteerite tehtu lehetoimetustes kiiresti ja kogu aeg üle vaadatakse ja kustutatakse kõik mittekonstruktiivne. See nõuab ka ühiskonna jalgadega hääletamist, ehk selliste lehtede hülgamist. Mis muidugi on raske, sest mõnda asja mittelugedes võib paljust ilma jääda. Aga muud lahendust ma ei näe. Keelamisega visataks ka laps pesuveega välja. Aga see lootus jääb ka vaid lootuseks, sest jõudu, mis maailma selles suunas viiks, pole olemas. Seega siis ikka keelamine?