Kuidas kärpida? (võimatu ülesanne)

Delfis oli üleskutse, et kust lugejad kärbiks ja kas kärbiks? Ma siis mõtteharjutusena mõtlen kaasa ka. Eile koos ühe kolleegiga mõtlesime natuke ja ei mõelnud midagi välja, sest 7 mld on ikka nii ropp suur summa. Kahjuks tean ma ka riigieelarvest ja mahtudest niipalju, et ettepanekutest a ala "riigikogu ilma palgata" tean, et sealt vajalikku raha kokku ei tule.

Tuleb vist kärpida. Euro euroks, aga aasta lõpus võiks pensione ja palku välja maksta, seega raha peab kuskilt kärpima. Laenuvõtmine kõne alla ei tule, sest kui riik teatab, et läheb kulutamise teed, siis antaks laenu sellise intressiga, et asi muutub mõtetuks ja tagasimakstamatuks.

(Ma järgnevas arutluses ei mõtle, et poole aasta pealt on paljud asjad võimatud. Maksudest ka ei räägi, muidu läheb liiga laiaks ning ma ei oskaks ka ennustada adekvaatselt finantsilisi tagajärgi näiteks ettepanekule käibamaks 22% vms.)

Tulumaksutagastused üle vaadata. Praegu kulub ca 2,5 miljardit, ehk saab maksimum miljardi jagu mingitelt asjadelt või piirmääradelt kokku hoida.

Vanemahüvitis. Ära jätta ei saa, sest paljud arvestanud. Aga piirmäära saaks rahahädas alla tuua küll. 2 mld läheb praegu, ehk 500 mlj saab kokku hoida.

Kaitsekulutused. 5-6 mld on praegu, ma pärast viimaseid kärpeid ei tea täpsemalt ja ei hakka blogi jaoks uurima ka. 1 mld võtame ära.

KOKKU 2,5 mld

Avaliku sektori kulud. Praegu on palku kärbitud ka juba reaalselt paljudes kohtades ligi 10%. Veel 10% koos tegevuskulude ja radikaalselt mõne ameti-inspektsiooni-funktsiooni kaotamisega, mis on valus ja halvendab kindlasti avaliku sektori taset, aga on vaja - saaksime kokku hoida 500 mlj mld.

Lapsetoetused. 300-kroonine lapsetoetus esimese lapse pealt ära lõpetada või mingist vanusest ära lõpetada vms. Pettuste ja halduskulude vältimiseks ei hakka ka mingite sissetulekute piiridega jamama, erandid vaid selgelt mõõdetavate asjadega, nagu töötu seisund või laste arv. Muude asjade jaoks on olemas toimetulekutoetused. 2 mld läheb, erandite tõttu (sest kellelegi on see raha eluline ikkagi) 1 mld saame kokkuhoidu.

Ok, kõige eelneva tõttu peame toimetulekutoetustele minevat summat suurendama näiteks 300 miljoni võrra. Ja kogu eelnev kärbib maksude laekumist (tulu-, sotsiaalmaks, aktsiisid, käibemaks ka sest kulutada ei saa) näiteks 500 mlj võrra (mul pole aimugi kuidas neid asju tegelikult arvutada ja ilmselt oleks see ka rahandusministeeriumile päevatöö).

KOKKU 2,5+1,5-0,8=3,2 mld

Igasugu nipet-näpet. Alates riigikogu liikmete kuluhüvitiste lõpetamisest kuni igasuguste pisiasjadeni. 0,3 mld (ja annan endale täiesti aru, et see on juba meeleheitlik katse jõuda eesmärgini).

KOKKU 3,2+0,3=3,5 mld

Otseselt "täielise kokkuhoiu väljakuulutamise" pakett (mida poliitikud ilmselt nimetaks ümber a la "tõusulepööramise programm"), vältimaks riigi pankrotti. Midagi sellist tegi Läti, kui käskis kärpida kulutusi 40%.

1) riigiasutuste 40% tegevus- ja palgakulude kärbe (10% juba võtsime eelpool) = 1 mld
2) totaalne riigi funktsioonide lõpetamine. Ja ma tean, et ma loetlen siin võimatuid asju: rongi ja bussidotatsioonide radikaalne kärpimine; pensionide kärpimine; kuni näiteks selgelt hüpoteetiliste asjadeni, nagu sotsiaalalade üliõpilaste kohustuslik akadeemiline puhkus jm sellised asju, mille üle iseenesest karjuma hakatakse) = ja saaks ka üle 2 mld.

KOKKU tuligi 6,5 mld ehk ligi 7 mld, seda kõike ratsionaalselt mõeldes. Sisuliselt mõeldes hakkaks ma inimesena karjuma iga selle sammu üle, sest ka mina kaotaks väga-väga palju pea iga teise sammuga.

Aga kahjuks tuli kokku alla 7 miljardi, tegelikult on vaja kärpida 8,5 mld (keskpanga prognoos). See 8,5 tähendaks ka alles alla 3% eelarvedefitsiidini jõudmist, ehk me ei räägi isegi tasakaalust, vaid lubatu piiresse jäämist. Ja lisaks pole paljud eelpoololevad ettepanekud rakendatavad poole aasta pealt, järgmisel aastal on kärpevajadus suuremgi ehk siis enam-vähem võimatu olukord poliitikutele on see 3% piir.

Äsja teatas Padar, et rahandusministeerium tegeleb 4,5 mld kärpega ehk siis isegi ratsionaalselt mõtlev ministeeriumi ei suuda rohkem enne poliitikute ette minemist välja pakkuda.

Seega alla anda ja leida raha laenuga ikkagi? Üks variant oleks kohustuslikud riigi võlakirjad minu arust (näiteks on vahe, kas öelda, et me vähendame su palka 10%, või vähendame 10% reaalselt ja veel 20% saad kätte võlakirjas intressiga ehk siis osa palgast saad hiljem võlakirja tähtaja lõppedes. Riik hoiab hetkel kokku, aga pole nagu nuga selga ka löönud täies pikkuses, vaid ainult surkinud noaotsaga. Ja muidugi on ka võimalus müüa endale palga osana antud võlakirju ka kellelegi, kes neid kokku ostab (Sõõrumaa ostaks võib-olla ja Kruuda ostaks võib-olla ning mina ostaks ka veidi, kui keegi näiteks poole hinnaga müüks (mul oleks sellest inimesest kahju, aga anonüümselt ostaks).

Oh, pikk jutt tuli siin terve päev aeg-ajalt kirjutades...

Mis rahvale ei meeldi?

Ma ei mäleta, et varasemate valimiste ajal oleks helistatud nii palju ja kurdetud valimisplakatite üle. Vaatajad ikka helistavad pärast saadet igasuguste muredega ja viimasel ajal on iga päev keegi olnud, kes kurdab nii kollaste kui roheliste plakatite üle, mis nüüd viimase nädala jooksul on tänavad vallutanud. Varasemast seda nii selgelt ei mäleta, aga nüüd tundub, et rahval on tõsiselt väsimus mistahes loosungitest, olgu see valitsuse vahetus või tegijad inimesed.

Soovitasin ühel Lasnamäe proual täna leppida, et see käib lihtsalt elu juurde, mitte lasta end poliitikutest segada ning nautida kevadet.

Savisaare ja EPL jätkuks

Täna potsatas postkasti Keskerakonna ja Savisaare uus avaldus teemal EPL. Kõigepealt avalduse tekstist peamine idee:

"Veebikülastuse statistika järgi suurenes avalehe vaadatavus enam kui tuhande külastaja võrra. /.../ Tulemus – Päevaleht lugejaid juurde ei saanud, mina sain toetajaid küll. Aitäh Päevaleht."

Esiteks, kust teab Savisaar Eesti Päevalehe statistikat. Aga ehk on mingi uudis, mida ma pole lugenud. Aga kuidas saab teha järeldust, et kes loeb, see kohe toetab. Enamus inimesi lihtsalt loeb. Mina olen täna näiteks lugenud Keskerakonna, IRLi, Rahvaliidu ja Roheliste avaldusi, rääkimata vist iga ministeeriumi pressiteateid - ega ma siis kohe nende nelja erakonna toetajaks hakanud.

Ajakirjanikud hoidu suu kinni!?

Ma pole tükk aega blogisse midagi kirjutanud, sest kuidagi on alati olnud muud teha ja kui idee on olnud, siis ole jälle arvuti juures olnud. Aga täna mind vihastas otse arvuti taga olles oma postkastist lugedes Savisaare järjekordset avaldust ühe ajalehe artikli peale.

Kõigepealt kirjutas siis Eesti Päevaleht, mida võiks Tallinn oma eelarvega teha. Savisaare vastus: "Minu jaoks on ennekuulmatu, et üks ajaleht avaldab Tallinna Linnavalitsusele survet spetsiifiliste eelarvemuudatuste ellu viimiseks. Linnaeelarve kinnitamine on Tallinna rahva poolt valitud Linnavolikogu pädevuses ning ühelgi ajakirjanikul pole mandaati, mis seda ületaks."

Aga, hea Edgar Savisaar, ükski ajakirjanik pole tahtnud endale eelarve KINNITAMISE õigust. Aga mitte mingite valimistega pole inimesed andnud linanvolikogule ainuõigust ARVATA, mida eelarves teha tuleks. Kui Eesti Päevaleht võtab kätte ja kirjutab oma arvamuse asja kohta, siis poliitik loeb selle tänuga läbi. Kas poliitik kirub sealjuures, peab seda sigaduseks või kallutatud jõudude töök, on poliitiku enda mure. Kui poliitik tahab, siis ta avaldab tehtud ettepanekute kohta arvamust. Mida on ka Savisaar teinud, see oli soliidne, et ta nenest ettepanekutest ka ikka rääkis.

Iseasi muidugi kuidas ta nende arvamuste kohta rääkis. Alates kasvõi sellest, et nagu keegi midagi arvab avalike suhete eelarve kohta (ma ei ütle propagandakulud, sest sellele ütles ükskord Savisaar vastu, et tema luges eelarve läbi, kuid sellist rida ei leinud), siis hakkab Savisaar rääkima teenindussaalist, kuigi on selge, et ajakirjanikud ei mõelnud avalike suhete kulude seas olevat teenindussaali, vaid samas eelarves olevaid muid kulusid.

Ma ei ütle, et Savisaare vastustes polnud asjalikku kriitikat või asjalikku vastust ning eks tal omalt poolt on pettumiseks ka õigus, sest mõnigi Savisaare arvamus asjadest või ettepanekud valitsusele praeguses olukorras on saanud Toompea koalitsioonierakondadelt sama demagoogilised vastused (Ansip ühes intervjuus mulle: "Keskerakond tegelegu asjadega, mida nad tunnevad, trükkigu talonge...").

Aga seekordse Savisaare vastulause tipp oli Savisaare lause: "Päevalehele tuleb soovitada võtta eeskuju oma liidrist Andrus Ansipist". Esiteks süüdistada Ansipit Eesti Päevalehe peatoimetaja olemises pole üldse kommenteerimist väärt. Ja teiseks - lõppude lõpuks on Ansipil samasugune õigus arvata Tallinna eelarve kohta nagu igal teisel inimesel.

Aga suur osa Savisaare vastustest rääkis-imestas, et miks EPL ei kirjuta selles artiklis kokkuhoiust ministeeriumides, Tartus, vabadussambast jne. Aga samal põhjusel - miks mina ei kirjuta siin sissekandes Reiljanist või Laarist. Sest see pole selle sissekande teema, nagu oli ka EPL artikkel Tallinna olukorrast. EPL'is on palju artikelid ka, kus Tallinnast ei kirjutata.

EPL artikkel

Savisaare arvamust ma hetkel netist viitamiseks ei leidnud, kui hiljem leian, panen sellele ka lingi või kui keegi enne mind leiab, siis pange link kommentaaridesse palun.
TÄIENDATUD: Aitäh Tiiule, kes lingi pakkus: Savisaare vastus

Nädala lause

... on kahtlemata Arco Vara kohta:

Kui emissioonihetkel oleks ostnud Arco Vara aktsiaid 38 000 krooni eest, oleks praegu 1400 krooni. Oleks sama ajal olnud 38 000 krooni eest õlut, oleks praegu 3800 krooni eest taarat.

Autor: seda ütles keegi meie helioperaatori sõbrale :)

Ilvese pidu

Presidendipaaril on viimasel ajal meedia hambus. Kui meespool veel piirdub rääkimisega, mis talle muret teeb ning tal on selleks täielik õigus ja kohustus, siis naispool ei saa vist üldse aru, milles seisneb tänapäeva ajakirjandus, üllitades artikli, et presidendiballil saavad liiga suure tähelepanu kleidid ja kaaslased.

Jah, saavad küll ning saavad sellepärast, et rahvas tahab. Ja see võib meeldida või mitte, aga ei ole Õhtulehe otsustav toimetaja (ma ei tea, mis oleks tema täpne ametinimi, kes annab reporterile käsu, millest artikkel teha) loll või jäärapäine, et sellest uudiseid teeb. Ta teeb neid, sest see toob lugejaid-klikke, vastavad esikaaned müüvad nii ja niipalju.

Pole Ivar Vigla loll, et Reporter paneb väidetavalt juba aastaid jaanipäeva paiku kordusesse veebruarikuiseid lugusid presidendi vastuvõtu kleitidest ja menüüdest. Presidendikõnest nad lugu muidugi kordusesse ei pane - võite ise arvata, miks ei pane.

Mis juhtub, kui presidendivastuvõtule saab vaid ETV ja ametlik fotograaf? Olen Leitoga täiesti nõus, et sel juhul lähevad hinda paparatsofotod - lahkuvaid ja tulevaid inimesi saab pildistada ka maja ees. Või hädapärast saab trükimeedia teha kleitidest ülevaateid ETV ekraani pildistades.

Ja kuna rahva (mitte kõigi muidugi, aga meediale piisava atraktiivse hulga) jaoks on huvitav presidendiball ja kõik sellega seonduv, siis hakkab meedia seda huvi rahuldama. Kui ei saa vastuvõtu sees seda teha, siis näiteks ukse ees alkomeetriga vehkides. Teema "Purupurjus X keeldus puhumast ja sõimas ajakirjanikku" on ju hea, veel parem oleks "Alkomeetrist keeldunud Y lahkus autoga", või "Z hiilis tagaukse kaudu:"

Lisaks kõik muud tähelepanekud maja ümbert. Kuna kõik ajakirjanikud, kes on olnud piisavalt kuulekad, et lasta end idee poolest puhkepäeva õhtul tööle ajada, on akrediteeritud hoonesse sisse (kuhu tuleb tunduvalt varem tulla kohale, et läbida turvakontroll), siis on täiesti katmata vastuvõtuhoone välised teemad, kes mis autoga tuli; kuidas kõndides oma kaaslasest kinni hoidis; mis kell saabus.

Evelin Ilvese ettepanek toob kaasa just sellised artiklid, mis kõigele lisaks on segatud presidendi vastuvõtu totaalse mõnitamisega, mille põhjuseks ajakirjanike viha, et nemad peavad väljas külmas olema, samal ajal kui teised sees soojas söövad.

Skype!

Ma ei taha siin kellelegi või millelegi reklaami teha, aga natuke kiidulaulu on ju südamest lubatud.

Tegin just oma elu esimese skype-kõne. Mitte, et ma tehnoloogiliselt mahajäänud olen, aga varem pole vajadust eriti olnud. Aga nüüd on sõber Kreekas ja internetivõimalus tal suhteliselt kadus.

Seni olen suhelnud lühikeste mobiilikõnedega, aga see on kallis ja sõnadel raha lõhn juures. Aga nüüd tema lauatelefonile teha 28-minutiline kõne, mis kokku maksab 7 eesti krooni - ikka päris hea! Sama hind, mis maksab üks mobiilikõne minut sinna.

Kui norida, siis heli oli muidugi veidi viletsam (metalsem), kui tavalise kõne puhul, aga mis sellest.

Ja isiklikult olen uhke ka selle üle, et ma suutsin ta telefonile kutsuda, rääkides (mailiga ettesaadetud teksti küll), aga hääldades kreeka keelt nii, et saadi ka aru, kes ma olen ja mida ma tahan :)