5804 km

Kirjutan siia meie (minu ja Viola) pikast reisist. Pärast panen pildid-videod veel juurde, aga praegu teen kirjeldusega algust. Plaan oli siis sõita Eesti - Läti - Leedu - Poola - Slovakkia - Austria - Itaalia - Sloveenia - Ungari - Slovakkia - Poola - Leedu - Läti - Eesti.

1. päev

Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.

Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.

Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.



2. päev

Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.

Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.

Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.

Üks neist isegi teadis, et Eesti pealinn on Tallinn. Tõsi küll, see tuli teisel katsel, esimene pakkumine oli Alma-Ata. Ning teine mees ei teadnud, misasi Eesti on.

Aga meie tuba oli aus ja puhas, ja hommikul läksime edasi. Hommikusöök oli veel kaasavõetud asjadest, hommikukohvi saime McDonaldist. Järjekorras ees olid ka eestlased, kes ütlesid, et motellis oli teisi eestlasi veel olnud. See oli ka viiname kord näha reisil eestlasi.

3. päev

Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!

Seal hakkasime ka aru saama, et reisil võtavad asjad rohkem aega, kui plaanis on. Jääkoopasse tahtsime jõuda kell 12, jõudsime kell 16. Aga olime võtnud alguses eesmärgiks mitte ajakavast hoolida. Meil oli vaid kaks tähtaega: ainsana oli meil hotell kinni pandud esmaspäeva õhtuks Veneetsia lähedal ja tore oleks sinna jõuda selleks õhtuks, muidu läheb raha raisku ning teiseks pidin ma 28. juuli hommikul tööle minema.

Pärastlõunal jõudsime Demänovska jääkoopasse. Seal oskasid slovakid juba raha küsida. Parkimine 75 krooni, sissepääs 100 krooni, fotoka kaasavõtmine 150 krooni! Ingliskeelseid gruppe lasti sisse iga tunni aja tagant, ja meie oleksime pidanud sisse saama 16.00, sest meie jõudsime kohale 15.01. Tegime siis slovakkide näo pähe ja sisenesime nendega kell 15.16. Jutt, mida räägitakse koopas, oli juba paberi peal nagunii olemas. Fotokas eest meie ei maksnud, ja ilmselt ka mitte keegi teine. Aga kõik pildistasid, meie kaasa arvatud.

Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.

Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.

Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.

Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.

3. päev

Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.

Valitsuse vabandus

Valitsusel on tekkinud üks uus vabandus sellel aastal. Pidevalt sepitsevad nad kõikvõimalikke plaane, kuid kui nende kohta küsida ja nad ei taha vastata, tuleb kogu aeg seletuseks: "Midagi kindlat ei saa enne öelda, kui on tulnud X majandusprognoos." Kui see X prognoos on tulnud, on ikka ja alati mingi teine majandusprognoos kuskilt tulemas, mida oodata. Nüüd siis ootame augustit ja siis tulevat prognoosi.

Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.

Lihtsad mõtted

Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):

Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.

On ju lihtsalt öeldud :)

Õllesummer (Birgit on super!)

Vaatasin just Õllesummeril tehtud loo üle (nii enne saadet, kui ka saate ajal stuudios olles vaatasin hoolega - erinevatel põhjustel, millest kumbki pole niivõrd Õllesummeriga seotud, aga see selleks). Igatahes tuli meelde, et ma pole kirjutanud mitte midagi Õllesummerist ja Birgit Õigemeelest. Aga tahaks.

Esiteks tahtsin öelda, et ma ei saa aru kurtmisest Õllesummeri pärast. Kui inimene tahab juua, joob ta nagunii, ilma Õllesummerita joob ka. OK, Õllesummer ilmselt paneb mõne sel päeval natuke rohkem jooma, kui ta muidu jooks. Aga ega ta Õllesummeril käimise tõttu nüüd alkohoolikuks muutub, seda ma ka ei usu. Ja mis see siis on, kui inimene joob kaks-kolm kannu õlut rohkem, kui ta ehk jooks siis, kui Õllesummerit ei toimuks. Purjus inimeste või purjus alaealiste protsent kogumassist Õllesummeril pole suurem, kui mõnel muul peol, olgu ta Õlletoober, Rabarokk või 15-aastase Anu (nimi täiesti suvaline) sünnipäev. Viimasele toob viina suure tõenäosusega vanem õde vms. Aga kogu jama saab kaela Õllesummer.

Lisatud hiljem: See on muidugi masendav, kui palju teismelised tänapäeval joovad. Ühel mu teismelisel tuttaval oli must masendus uudise peale, et suurüritustel saavad alaealised teistmoodi käepaelad, et müüjatel kergem oleks neile alkoholi mitte müüa. Laagriskäigumuljetest oli teisel olulisel kohal info, kus nad alkoholi hoidsid ja milline jama sellest oli tulnud, kui see ära pätsati. Kolmas tuttav on varajastes teismeaastates ja on õhtuid, kus ta purjus peaga koju jõuab. Koolis on nad kõik väga edukad, tublid ja viksid.

Aga ilma Õllesummerita poleks ma kuulnud 500 krooni eest (ma räägin printsiibist, mul tegelikult oli ajakirjaniku akrediteering) nii palju muusikat. Ilma õllesummerita ma poleks näiteks teada saanud, et Lament on täiesti hea ja Kala pole üldse nii hea, kui kunagi ETV saates oli). Kusagil mujal kontserdil ma ei plaani käia, nagunii ei saa, ei viitsi või on liiga kaugel, et kontserdile minek nauditav oleks. Ja Õllesummeril kuulsin ka Birgitit.

Ja ma ei suuda jätta ütlemata, et Birgit on super! Pearut tsiteerides: "Näeb välja nagu ingel ja laulab nagu ingel!" Lisaks Pearuga nõustumisele lisan omast kogemusest, et ta on ka hoolimata staaristaatusest jäänud väga sõbralikuks, lahkeks ja siiraks. Ta on täpselt selline neiu, kelle puhul unustad pahameele, kui ta ütleb, et ei hakanud tagasi helistama. Ükski neiu muidugi ei tohiks andestada seda, kui talle helistatakse kaks tundi hiljem, kui kokku lepitud.

Ja siis ma tahaks Birgiti ja tema fännide ees avalikult ka vabandada, et kaameral ava intervjuu ajal natuke kinni oli ja Birgit intervjuu ajal seetõttu natuke kahvatu paistis. Olin nimelt Õllesummeril toimetaja asemel operaator, sest ma tahtsin seda tööd proovida ja kaamerat harjutada (profikaamera kasutamisel on vähe ühist amatöörkaamera kasutamisega). Poleks ma hakkama saanud, oleks pärisoperaator asemele läinud, aga sain enam-vähem hakkama - Birgit oleks muidugi paremat väärinud.

Jalgpall läks hästi

Mina olen rõõmus, et finaalis on just Saksamaa ja Hispaania. Sest oleks olnud Türgi-Venemaa või üks neist, ei kõlaks asi Euroopa asjana. Türgi ja Venemaa ei ole ju Euroopa riigid. Ma ei tea, mis riigid nad on - Venemaa ju Aasia riik ka ei ole, ju siis Venemaa on lihtsalt Venemaa.

Aga nüüd on kaks Vana-Euroopa riiki omavahel ning las nad olla. Eurovisioon on juba muutunud liiga Ida-Euroopa keskseks (muide, Vana-Euroopa arvates kuulub raudselt ka Eesti Serbia, Poola ja teiste selliste sekka, vähemalt Iiri kalkun mainis ka Eesti ära ju Ida-Euroopa riikide seas, kes on (kontesti arvestades siis täiesti teenimatult) trüginud Eurovisioonile). Nüüd saavad mandri-Euroopa riikid pidada oma pidu ja tunda, et Euroopa tähendab ikka taditsioonilisi Euroopa riike. Las olla neil hea olla ja selles soovis pole mitte midagi iroonilist mõeldud.

WHO konverents

Pressikonverentsil küsis üks eesti arstidele lähedalseisev ajakirjanik ehk Eesti Arsti ajakirjanik Ameerika professorilt Uwe Rainhardtilt, et mis oleks õige tase, palju riik peaks SKPga võrdluses meditsiini panema. Küsimuse taustaks ilmselt see kurtmine arstidelt, et Eestis panustatakse SKPst liiga vähe protsente võrreldes teiste riikidega. Ja eks ta sellist vastust oleks ka lootnud, siis oleks saanud teha kõva artikli.

Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.

Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.

Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.

Ebaseaduslik jaanilõbu

Eile sain teada ühest seadusest.

Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.

Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.

Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.

Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.

Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.