Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.
Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.
Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.
05 juuni 2008
02 juuni 2008
Miks aeglaselt asju avastatakse!
Postimehes oli artikkel naftahinna võimalikust langusest või tõusust ning kommentaarides läks teema naftanõudluse peale. Kirjutan siia lihtsalt oma ahastuse, millele ma mõnikord olen mõelnud - kuidas on võimalik, et autodele midagi laialdaselt töötavat alternatiivi pole välja suudetud mõelda. Ok, ma saan aru, et elektrimootoril on laadimine selline väga aeganõudev asi jne, aga võiksid olla näiteks mingid vahetatavad akud, mida saab bensiinijaamades asendada ning vahetada, kus neil on siis laadimisaega maa- ja ilm. Hübriidautot mõeldi ka terve sajand välja. No miks ometi asju nii aeglaselt avastatakse!
Kopeerin siia ühe teemakohase kommentaari, mille Postimehes üks anonüümik kirjutas.
Mitte, et ma õnnelik oleksin, et nafta hind kerkib, vaid lihtsalt loogiliselt tuletades... Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et näha - kui nafta hind on tõusnud 50 dollarilt 135 dollarini ja nõudlus ei ole oluliselt vähenenud, siis on raske leida põhjust, miks peaks müüma mingit kaupa poole odavamalt, kui see ostetakse ära ka praeguse hinnaga. Seda enam, et ka 150 või 180 dollarit barrelist naftahinna puhul ei väheneks nõudlus veel oluliselt, ehk mõned protsendipunktid. Ehk kusagil 200 dollari juures barrel hakkab juba nõudlus oluliselt vähenema, sest hakatakse tõsisemalt tegelema alternatiivide otsimisega. Võtame kasvõi Eesti näite. Kui bensiini hind tõuseks veel paar - kolm krooni liitrist, väheneks auto kasutajate hulk ehk 2-5 %. Marginaalne. Kui aga bensiini tõuseks juba 30-35, sealjuures diisli hind 40 kroonini liitrist, hakataks aktiivsemalt tegelema alternatiivsete sõiduvõimaluste otsimisega - jalgrattad; ühistransport; miks mitte ka jala käimine lühema teekonna puhul; piiratakse oluliselt autodega matkamist või kaalutakse tõsiselt autosõidu otstarbekust, samuti hakataks rohkem sõitma põhimõttel - ühte autosse viis inimest. Kuna selline tendents hakkab toimuma siis kogu maailmas, väheneb ka vajadus nafta järele ning pakkumine hakkab ületama nõudlust. Alles siis võib hakata kaaluma nafta hinna langetamist.
Kopeerin siia ühe teemakohase kommentaari, mille Postimehes üks anonüümik kirjutas.
Mitte, et ma õnnelik oleksin, et nafta hind kerkib, vaid lihtsalt loogiliselt tuletades... Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et näha - kui nafta hind on tõusnud 50 dollarilt 135 dollarini ja nõudlus ei ole oluliselt vähenenud, siis on raske leida põhjust, miks peaks müüma mingit kaupa poole odavamalt, kui see ostetakse ära ka praeguse hinnaga. Seda enam, et ka 150 või 180 dollarit barrelist naftahinna puhul ei väheneks nõudlus veel oluliselt, ehk mõned protsendipunktid. Ehk kusagil 200 dollari juures barrel hakkab juba nõudlus oluliselt vähenema, sest hakatakse tõsisemalt tegelema alternatiivide otsimisega. Võtame kasvõi Eesti näite. Kui bensiini hind tõuseks veel paar - kolm krooni liitrist, väheneks auto kasutajate hulk ehk 2-5 %. Marginaalne. Kui aga bensiini tõuseks juba 30-35, sealjuures diisli hind 40 kroonini liitrist, hakataks aktiivsemalt tegelema alternatiivsete sõiduvõimaluste otsimisega - jalgrattad; ühistransport; miks mitte ka jala käimine lühema teekonna puhul; piiratakse oluliselt autodega matkamist või kaalutakse tõsiselt autosõidu otstarbekust, samuti hakataks rohkem sõitma põhimõttel - ühte autosse viis inimest. Kuna selline tendents hakkab toimuma siis kogu maailmas, väheneb ka vajadus nafta järele ning pakkumine hakkab ületama nõudlust. Alles siis võib hakata kaaluma nafta hinna langetamist.
28 mai 2008
Naftahindadest
Eile sai tehtud naftahindadest lugu (Prantsuse president kavatseb teha ettepaneku, et EL'is võiks naftatoodete käibemaksu alandada. Praegu see ju miinumumina kirja pandud, millest allapoole ükski riik lasta ei tohi).
Aga umbes 20 sekundi jooksul sellest loost tundsin endas missioonitunnet muuta maailma globaalselt paremaks. Samal ajal algas nimelt kampaania, kus Neste ja Statoil Eestis (ja igasugu firmad üle Euroopa) tutvustasid säästva sõitmise põhimõtteid. Ma mõnuga panin ekraanile ka aadressi, kus need kümme soovitust kirjas - kui mõni autojuhtki neid järgib, siis on asjast kasu.
Sellistest soovitustest on muide kasu tegelikult ka. Ise arvutasin katsetades välja sellise asja: kui ma sõidan 110 km/h (nagu mu koduteel on), siis kulutavad mõlemad mu pere autod keskmisena 1,6 l/100 km rohkem kui 90 km/h sõites. See tähendab meie pere maanteepealset läbisõitu ja tänast bensiinihinda arvestades 900 kroonist kokkuhoidu iga kuu. (23 päeva * 35 km linna+ 35 km tagasi * 2 autot * 17,6 kr/l * 1,6 l/100 km).
See muidugi teoreetiline arutluskäik. Mõnikord me hoiame märksa intensiivsemalt kokku autode klapitamisega, ehk saab ühe autoga ka öösel kodus käidud kui minemise ja tulemise aeg minul ja abikaasal klapib. Teiseks mõnikord tahaks natuke kiiremini kõju jõuda või hakkad tööle hiljaks jääma, ja siis 90ga ei sõida. Sest 110 km/h on suvel päris mõnus, kui 90. Sellel viimasel põhjusel pole ma ka arvutanud, palju ma kokku hoiaks, kui sõidaksin 70 km/h, mis mu autol kõige ökonoomsem tundub olevat.
Aga need 10 soovitust on lühidalt kirjutades sellised:
- hooldatud auto töötab ökonoomsemalt (iga 20 000 tagant käin hoolduses, muud ei tee);
- kontrolli rehvide rõhku, alarõhuga rehvid suurendavad kütusekulu 4% (pole kunagi teinud);
- võtke autost ära rasked asjad, mida pole vaja (seda ma järgin, kuigi midagi rasket pole tavaliselt);
- lahtised aknad suurendavad kütusekulu kuni 10% (mina püüan järgida);
- konditsioneer tõstab kütusekulu 5% (ürtan järgida, aga sõitmine peab ka mugav olema);
- mootor käima ja kohe sõitma, mitte ei jokuta pikalt käiva mootoriga (püüan järgida);
- sõitke mõistlikul kiirusel ja ühtlaselt (üritan järgida, alati ei õnnestu);
- vahetage käiku võimalikult vara (automaatkastiga üks auto, sellega ei anna järgida, teisega pole enamasti meeles see soovitus);
- püüa liiklusvoolu ära arvata ja äa anna gaasi, kui ees on punane (järgin);
- jagage autot töökaaslaste ja sõpradega (no abikaasaga mõnikord klapitame, muud pole teinud või kui pärast tööd linnaminek on, siis ikka küsid jalameestelt, et kas keegi tahab, aga eraldi küll mitte).
Aga umbes 20 sekundi jooksul sellest loost tundsin endas missioonitunnet muuta maailma globaalselt paremaks. Samal ajal algas nimelt kampaania, kus Neste ja Statoil Eestis (ja igasugu firmad üle Euroopa) tutvustasid säästva sõitmise põhimõtteid. Ma mõnuga panin ekraanile ka aadressi, kus need kümme soovitust kirjas - kui mõni autojuhtki neid järgib, siis on asjast kasu.
Sellistest soovitustest on muide kasu tegelikult ka. Ise arvutasin katsetades välja sellise asja: kui ma sõidan 110 km/h (nagu mu koduteel on), siis kulutavad mõlemad mu pere autod keskmisena 1,6 l/100 km rohkem kui 90 km/h sõites. See tähendab meie pere maanteepealset läbisõitu ja tänast bensiinihinda arvestades 900 kroonist kokkuhoidu iga kuu. (23 päeva * 35 km linna+ 35 km tagasi * 2 autot * 17,6 kr/l * 1,6 l/100 km).
See muidugi teoreetiline arutluskäik. Mõnikord me hoiame märksa intensiivsemalt kokku autode klapitamisega, ehk saab ühe autoga ka öösel kodus käidud kui minemise ja tulemise aeg minul ja abikaasal klapib. Teiseks mõnikord tahaks natuke kiiremini kõju jõuda või hakkad tööle hiljaks jääma, ja siis 90ga ei sõida. Sest 110 km/h on suvel päris mõnus, kui 90. Sellel viimasel põhjusel pole ma ka arvutanud, palju ma kokku hoiaks, kui sõidaksin 70 km/h, mis mu autol kõige ökonoomsem tundub olevat.
Aga need 10 soovitust on lühidalt kirjutades sellised:
- hooldatud auto töötab ökonoomsemalt (iga 20 000 tagant käin hoolduses, muud ei tee);
- kontrolli rehvide rõhku, alarõhuga rehvid suurendavad kütusekulu 4% (pole kunagi teinud);
- võtke autost ära rasked asjad, mida pole vaja (seda ma järgin, kuigi midagi rasket pole tavaliselt);
- lahtised aknad suurendavad kütusekulu kuni 10% (mina püüan järgida);
- konditsioneer tõstab kütusekulu 5% (ürtan järgida, aga sõitmine peab ka mugav olema);
- mootor käima ja kohe sõitma, mitte ei jokuta pikalt käiva mootoriga (püüan järgida);
- sõitke mõistlikul kiirusel ja ühtlaselt (üritan järgida, alati ei õnnestu);
- vahetage käiku võimalikult vara (automaatkastiga üks auto, sellega ei anna järgida, teisega pole enamasti meeles see soovitus);
- püüa liiklusvoolu ära arvata ja äa anna gaasi, kui ees on punane (järgin);
- jagage autot töökaaslaste ja sõpradega (no abikaasaga mõnikord klapitame, muud pole teinud või kui pärast tööd linnaminek on, siis ikka küsid jalameestelt, et kas keegi tahab, aga eraldi küll mitte).
22 mai 2008
Kuidas ma Savisaarelt (...mis iganes see oli...) vol 2
Eile siis linnavalitsuse pressikonverents, kus m nägin Savisaart (kui õigesti mäletan) esimest korda pärast seda maamaksu asja, kus ta minuga rahul ei olnud. Ei tea, kas sel või mingil muul põhjusel, aga Savisaar võttis mind jutuks.
Pressikonverentsile sisenedes vaatas ta veidi ringi ja astus siis minu juurde, ütles tere ja surus kätt. Seejärel istus oma kohale. Kõigepealt rääkis linnasekretär ja siis oli Savisaare kord. Alustas ta minust. Järgnev jutt on jutumärkides, aga mitte sõna-sõnalt, ma ei viitsi hakata praegu lintilt maha kirjutama, vaid kirjutan mälu järgi: "Ma vaatasin, et Sven Soiver kuidagi ebalevalt tervitas mind, aga mina võrdleksin seda sümfooniaorkestriga, kus dirigent ka annab esimesele viiulile kätt. Minu arvates on see kohane võrdlus."
Mida ta selle kõigege mõtles, ma aru ei saanud, aga küsida ka ei viitsinud.
Seejärel läks jutt juba Äripäevale, kus ta tundis kaasa linnavalitsusest hästi kirjutanud ajakirjanikule, öeldes, et kui ÄP peatoimetaja teda nüüd karistab ÄP peajoonest kõrvalekaldumise pärast, siis on ajakirjanik oodatud sõltumatus meedias ehk Raepressis.
BNS kirjutas sellest kõigest ka: "Pressikonverentsi alguses astus ruumi sisenenud Savisaar kõigepealt TV3 ajakirjaniku juurde ja surus tema kätt. Linnapea põhjendas oma tegu sellega, et ta tegi seda samamoodi, nagu orkestrijuht surub esimese viiuli kätt, täpsustamata, mida ta sellega konkreetselt mõtles. Savisaar kiitis ka Äripäeva, kus ilmus artikkel Tallinna teede seisukorra paranemisest. Savisaar kiitis artikli autorit selle loo eest ja tegi pakkumise, et kui "ajakirjanik tahab töötada sõltumatus meedias, võiks ta tulla tööle Tallinna linnameediasse".
Pressikonverentsile sisenedes vaatas ta veidi ringi ja astus siis minu juurde, ütles tere ja surus kätt. Seejärel istus oma kohale. Kõigepealt rääkis linnasekretär ja siis oli Savisaare kord. Alustas ta minust. Järgnev jutt on jutumärkides, aga mitte sõna-sõnalt, ma ei viitsi hakata praegu lintilt maha kirjutama, vaid kirjutan mälu järgi: "Ma vaatasin, et Sven Soiver kuidagi ebalevalt tervitas mind, aga mina võrdleksin seda sümfooniaorkestriga, kus dirigent ka annab esimesele viiulile kätt. Minu arvates on see kohane võrdlus."
Mida ta selle kõigege mõtles, ma aru ei saanud, aga küsida ka ei viitsinud.
Seejärel läks jutt juba Äripäevale, kus ta tundis kaasa linnavalitsusest hästi kirjutanud ajakirjanikule, öeldes, et kui ÄP peatoimetaja teda nüüd karistab ÄP peajoonest kõrvalekaldumise pärast, siis on ajakirjanik oodatud sõltumatus meedias ehk Raepressis.
BNS kirjutas sellest kõigest ka: "Pressikonverentsi alguses astus ruumi sisenenud Savisaar kõigepealt TV3 ajakirjaniku juurde ja surus tema kätt. Linnapea põhjendas oma tegu sellega, et ta tegi seda samamoodi, nagu orkestrijuht surub esimese viiuli kätt, täpsustamata, mida ta sellega konkreetselt mõtles. Savisaar kiitis ka Äripäeva, kus ilmus artikkel Tallinna teede seisukorra paranemisest. Savisaar kiitis artikli autorit selle loo eest ja tegi pakkumise, et kui "ajakirjanik tahab töötada sõltumatus meedias, võiks ta tulla tööle Tallinna linnameediasse".
20 mai 2008
Brüssel
Max Kaur rööviti europealinnas paljaks - selline pealkiri oli Elu.24's. Aga mitte röövimisest ei tahtnud ma rääkida, vaid seal oli ka üks selline lause: "Sellest ebameeldivast intsidendist hoolimata meeldis Brüssel siiski Kaurile väga."
Kust otsast! No võib-olla äärelinna otsast, seal ma kunagi käisin ja ei saanud küll pikemalt ringi vaadata, aga kesklinn oli küll räpane ja haises.
Peatusin (eelmisel nädalal) vanalinna serval asuvas hotellis. Ja jalutasin õhtul neljas suunas:
Esimene suund - vanalinn: must, aga suhteliselt talutav, kui mõned haisvad tänavanurgad välja arvata.
Teine suund - neegrite agul. Mitte ühtegi valget inimest ja mitte ühtegi araablast, v.a politsenikud, kes autos vaikselt mööda tänavaid sõitsid. Tänavatel mustanahalised noormehed tänavanurkadel olesklemas ja võõraste autode sisemust uurimas.
Kolmas suund - araablaste agul. Sama jutt, mis mustanahaliste puhul. Seal olid noorte meeste asemel tänaval lihtsalt rättides mehed ja lapsed.
Neljas suund - prostituutide agul. Igal tänavanurgal mõni prost end müümas. Pooled paksud naised, teine pool lihtsalt koledad ning lisaks vist üks mees ka (miniseelikus).
Teisel päeval ekskursiooni mõttes äärelinna sõites mängisid araabia lapsed mingit mängu metroos. Mäng seisnes selles, et tuleb üksteisega käsi plaksutada ja õigel hetkel midagi hüüdes kas maha kükitada või püsti karata. Tulemuseks see, et 10 last lakkamatult kargas istmetel üles alla ning karjus.
Ühesõnaga - ei jätnud head muljet. No ei jätnud.
Kust otsast! No võib-olla äärelinna otsast, seal ma kunagi käisin ja ei saanud küll pikemalt ringi vaadata, aga kesklinn oli küll räpane ja haises.
Peatusin (eelmisel nädalal) vanalinna serval asuvas hotellis. Ja jalutasin õhtul neljas suunas:
Esimene suund - vanalinn: must, aga suhteliselt talutav, kui mõned haisvad tänavanurgad välja arvata.
Teine suund - neegrite agul. Mitte ühtegi valget inimest ja mitte ühtegi araablast, v.a politsenikud, kes autos vaikselt mööda tänavaid sõitsid. Tänavatel mustanahalised noormehed tänavanurkadel olesklemas ja võõraste autode sisemust uurimas.
Kolmas suund - araablaste agul. Sama jutt, mis mustanahaliste puhul. Seal olid noorte meeste asemel tänaval lihtsalt rättides mehed ja lapsed.
Neljas suund - prostituutide agul. Igal tänavanurgal mõni prost end müümas. Pooled paksud naised, teine pool lihtsalt koledad ning lisaks vist üks mees ka (miniseelikus).
Teisel päeval ekskursiooni mõttes äärelinna sõites mängisid araabia lapsed mingit mängu metroos. Mäng seisnes selles, et tuleb üksteisega käsi plaksutada ja õigel hetkel midagi hüüdes kas maha kükitada või püsti karata. Tulemuseks see, et 10 last lakkamatult kargas istmetel üles alla ning karjus.
Ühesõnaga - ei jätnud head muljet. No ei jätnud.
Arnold Meri
Tegin temaga kunagi intervjuud - siis kui talle süüdistus esitati.
Emotsionaalselt oli see üks raskemaid intervjuusid. Kuulata rahulikult inimest, kes õigustas küüditamist sõjalisest/ühiskondlikust vaatepunktist lähtudes (kuigi ta kordas korduvalt ja korduvalt, et ise ta püüdis muidugi inimesi sellest säästa ja päästa nii paljusid kui võimalik). See sõjaline põhjendus seisnes selles, et metsavennad olid suur probleem, kuid küüditati neid, kes metsavendadega koostööd tegid, seega metsavendade varustuskanalite läbilõikamine oli loogiliselt seletatav samm.
Muuhulgas ütles ta veel, et väga väikeste laste saatmine koos vanematega Siberisse oligi õiglane tegu, sest seal said nad vanematega koos olla - sugulased, naabrid jne oleks olnud halvem variant.
Ja need selgitused, et küüditamine viidi üldse läbi väga humaanselt, sest asju lubati palju kaasa võtta ning keegi vägivalda ei kasutanud!
Lisaks veel lõik kohtuprotsessi uudisest: "Meri rääkis eeluurimisel, et küüditamine oli küll ebameeldiv, kuid parem verevalamisest. Tema sõnul oleksid nimekirjades olnud inimesed koju jäädes kannatanud rohkem, kui nad kannatasid väljasaatmisel.
"Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud," ütles Meri eeluurimisel. Meri märkis, et "vaenulik element" küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse vältimise ja küüditatavate endi kaitsmise eesmärgil.
Meri kinnitas eeluurimisel, et kuigi küüditamine oli nii talle kui ka Karotammele tegelikult vastumeelt, oli see inimohvrite vähendamiseks hädavajalik."
Emotsionaalselt oli see üks raskemaid intervjuusid. Kuulata rahulikult inimest, kes õigustas küüditamist sõjalisest/ühiskondlikust vaatepunktist lähtudes (kuigi ta kordas korduvalt ja korduvalt, et ise ta püüdis muidugi inimesi sellest säästa ja päästa nii paljusid kui võimalik). See sõjaline põhjendus seisnes selles, et metsavennad olid suur probleem, kuid küüditati neid, kes metsavendadega koostööd tegid, seega metsavendade varustuskanalite läbilõikamine oli loogiliselt seletatav samm.
Muuhulgas ütles ta veel, et väga väikeste laste saatmine koos vanematega Siberisse oligi õiglane tegu, sest seal said nad vanematega koos olla - sugulased, naabrid jne oleks olnud halvem variant.
Ja need selgitused, et küüditamine viidi üldse läbi väga humaanselt, sest asju lubati palju kaasa võtta ning keegi vägivalda ei kasutanud!
Lisaks veel lõik kohtuprotsessi uudisest: "Meri rääkis eeluurimisel, et küüditamine oli küll ebameeldiv, kuid parem verevalamisest. Tema sõnul oleksid nimekirjades olnud inimesed koju jäädes kannatanud rohkem, kui nad kannatasid väljasaatmisel.
"Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud," ütles Meri eeluurimisel. Meri märkis, et "vaenulik element" küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse vältimise ja küüditatavate endi kaitsmise eesmärgil.
Meri kinnitas eeluurimisel, et kuigi küüditamine oli nii talle kui ka Karotammele tegelikult vastumeelt, oli see inimohvrite vähendamiseks hädavajalik."
Riigikohtust
Minu arvates on Riigikogus eestivaenulik organ - muidugi mitte kogu aeg, aga mõned otsused küll.
Vihastasin selle piletikontrollide asja peale. Keda need Ühisteenuste kontrollid segasid, peale jäneste ja intrigaanitsevate inimeste. OK, kohtusse anti nende praak (kohtuvaidlus seisnes selles, et kas inimesel oli plaan tal olemasolev pilet komposteerida või mitte ning selle vaidluse kohta ma ei osma midagi arvata, sest pole jurist ja ise pealt ka ei näinud) ja sealt see kõik alguse sai, aga praake juhtuks mistahes kontrollide puhul, ükskõik kust nad ka pole (näiteks politsei üle vaieldakse nüüd kogu aeg). Kuid Riigikohus leidis selle vaidluse kõrvaproduktina, et õige on tekitada totaalne segadus ja seeläbi oleks suuremates linnades tasuta bussisõit. Lisaks ei tea tänahommikuse seisuga raudtee veel üldse, mis saab.
Lisada siia veel Riigikohtu mitmed roolijoodikuid ja kiiruseületajaid päästvad otsused, lisaks tõenditesse ebajärjekindel suhtumine, millest kirjutas Ekspress, ning tulemuseks ongi üks kahtlane organ. Nad võivad ju õigust taga ajada, aga ka õiglust ei tohiks ära unustada...
See hinnang pole muidugi absoluutne, vaid liialdatud ja teatud asjadele tuginev, kuid nii see tundub.
Eriti kui asja juriidiline lahendus on kontrollimise täpselt samasuguseks jäämine, millele lisandub vaid keerulisem asjaajamine: "Ainuke viis, kuidas AS Ühisteenused piletite kontrollimist jätkata saaks, on meie (justiitsministeerium - S.S.) hinnangul kehtestada ühistranspordi tüüptingimustega leppetrahv sõidutasu tasumata jätmise eest ning need leppetrahvid ASi Ühisteenused abil hiljem kohtulikult sisse nõuda."
Ma muidugi kujutan ette, kui ma sellise jutuga oleks Delfis, mis kommentaare selle peale tuleks :)
Vihastasin selle piletikontrollide asja peale. Keda need Ühisteenuste kontrollid segasid, peale jäneste ja intrigaanitsevate inimeste. OK, kohtusse anti nende praak (kohtuvaidlus seisnes selles, et kas inimesel oli plaan tal olemasolev pilet komposteerida või mitte ning selle vaidluse kohta ma ei osma midagi arvata, sest pole jurist ja ise pealt ka ei näinud) ja sealt see kõik alguse sai, aga praake juhtuks mistahes kontrollide puhul, ükskõik kust nad ka pole (näiteks politsei üle vaieldakse nüüd kogu aeg). Kuid Riigikohus leidis selle vaidluse kõrvaproduktina, et õige on tekitada totaalne segadus ja seeläbi oleks suuremates linnades tasuta bussisõit. Lisaks ei tea tänahommikuse seisuga raudtee veel üldse, mis saab.
Lisada siia veel Riigikohtu mitmed roolijoodikuid ja kiiruseületajaid päästvad otsused, lisaks tõenditesse ebajärjekindel suhtumine, millest kirjutas Ekspress, ning tulemuseks ongi üks kahtlane organ. Nad võivad ju õigust taga ajada, aga ka õiglust ei tohiks ära unustada...
See hinnang pole muidugi absoluutne, vaid liialdatud ja teatud asjadele tuginev, kuid nii see tundub.
Eriti kui asja juriidiline lahendus on kontrollimise täpselt samasuguseks jäämine, millele lisandub vaid keerulisem asjaajamine: "Ainuke viis, kuidas AS Ühisteenused piletite kontrollimist jätkata saaks, on meie (justiitsministeerium - S.S.) hinnangul kehtestada ühistranspordi tüüptingimustega leppetrahv sõidutasu tasumata jätmise eest ning need leppetrahvid ASi Ühisteenused abil hiljem kohtulikult sisse nõuda."
Ma muidugi kujutan ette, kui ma sellise jutuga oleks Delfis, mis kommentaare selle peale tuleks :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
