Nädala lause

... on kahtlemata Arco Vara kohta:

Kui emissioonihetkel oleks ostnud Arco Vara aktsiaid 38 000 krooni eest, oleks praegu 1400 krooni. Oleks sama ajal olnud 38 000 krooni eest õlut, oleks praegu 3800 krooni eest taarat.

Autor: seda ütles keegi meie helioperaatori sõbrale :)

Ilvese pidu

Presidendipaaril on viimasel ajal meedia hambus. Kui meespool veel piirdub rääkimisega, mis talle muret teeb ning tal on selleks täielik õigus ja kohustus, siis naispool ei saa vist üldse aru, milles seisneb tänapäeva ajakirjandus, üllitades artikli, et presidendiballil saavad liiga suure tähelepanu kleidid ja kaaslased.

Jah, saavad küll ning saavad sellepärast, et rahvas tahab. Ja see võib meeldida või mitte, aga ei ole Õhtulehe otsustav toimetaja (ma ei tea, mis oleks tema täpne ametinimi, kes annab reporterile käsu, millest artikkel teha) loll või jäärapäine, et sellest uudiseid teeb. Ta teeb neid, sest see toob lugejaid-klikke, vastavad esikaaned müüvad nii ja niipalju.

Pole Ivar Vigla loll, et Reporter paneb väidetavalt juba aastaid jaanipäeva paiku kordusesse veebruarikuiseid lugusid presidendi vastuvõtu kleitidest ja menüüdest. Presidendikõnest nad lugu muidugi kordusesse ei pane - võite ise arvata, miks ei pane.

Mis juhtub, kui presidendivastuvõtule saab vaid ETV ja ametlik fotograaf? Olen Leitoga täiesti nõus, et sel juhul lähevad hinda paparatsofotod - lahkuvaid ja tulevaid inimesi saab pildistada ka maja ees. Või hädapärast saab trükimeedia teha kleitidest ülevaateid ETV ekraani pildistades.

Ja kuna rahva (mitte kõigi muidugi, aga meediale piisava atraktiivse hulga) jaoks on huvitav presidendiball ja kõik sellega seonduv, siis hakkab meedia seda huvi rahuldama. Kui ei saa vastuvõtu sees seda teha, siis näiteks ukse ees alkomeetriga vehkides. Teema "Purupurjus X keeldus puhumast ja sõimas ajakirjanikku" on ju hea, veel parem oleks "Alkomeetrist keeldunud Y lahkus autoga", või "Z hiilis tagaukse kaudu:"

Lisaks kõik muud tähelepanekud maja ümbert. Kuna kõik ajakirjanikud, kes on olnud piisavalt kuulekad, et lasta end idee poolest puhkepäeva õhtul tööle ajada, on akrediteeritud hoonesse sisse (kuhu tuleb tunduvalt varem tulla kohale, et läbida turvakontroll), siis on täiesti katmata vastuvõtuhoone välised teemad, kes mis autoga tuli; kuidas kõndides oma kaaslasest kinni hoidis; mis kell saabus.

Evelin Ilvese ettepanek toob kaasa just sellised artiklid, mis kõigele lisaks on segatud presidendi vastuvõtu totaalse mõnitamisega, mille põhjuseks ajakirjanike viha, et nemad peavad väljas külmas olema, samal ajal kui teised sees soojas söövad.

Skype!

Ma ei taha siin kellelegi või millelegi reklaami teha, aga natuke kiidulaulu on ju südamest lubatud.

Tegin just oma elu esimese skype-kõne. Mitte, et ma tehnoloogiliselt mahajäänud olen, aga varem pole vajadust eriti olnud. Aga nüüd on sõber Kreekas ja internetivõimalus tal suhteliselt kadus.

Seni olen suhelnud lühikeste mobiilikõnedega, aga see on kallis ja sõnadel raha lõhn juures. Aga nüüd tema lauatelefonile teha 28-minutiline kõne, mis kokku maksab 7 eesti krooni - ikka päris hea! Sama hind, mis maksab üks mobiilikõne minut sinna.

Kui norida, siis heli oli muidugi veidi viletsam (metalsem), kui tavalise kõne puhul, aga mis sellest.

Ja isiklikult olen uhke ka selle üle, et ma suutsin ta telefonile kutsuda, rääkides (mailiga ettesaadetud teksti küll), aga hääldades kreeka keelt nii, et saadi ka aru, kes ma olen ja mida ma tahan :)

Sotsministri valimised ja poliitikute näomuutused

Reformierakonna sotsiaalministri valimise kogunemise algul hüüdis keegi koosolekuruumis: "Kandidaadid siiapoole. Teisele poole need, kel elus hästi läheb!"

Hetkel veel sotsiaalminister sisenes nädal tagasi valitsuse istungile Stenbocki majja. Maja ees hulk ajakirjanikke. Maripuu astus väga kivinenud näega autost välja ja kõndis maja poole. Kuna aga päevateema olid õpetajate palgad, siis keegi sotsiaalministrilt midagi ei küsinud. Maripuu sai sellest aru sekund enne uksest sisenemist, ning see sekund paistis ukse vahelt vabanemisest lai naeratus.

See näo muutus oli samasugune, nagu Kundlal Riigikogus, aga vastupidises järjekorras. Kundla naeratab ajakirjanikke nähes, aga kui saab aru, et temalt ei küsita midagi, siis naeratus kustub. Viimasel ajal ta eriti ei naerata, sest viimasel ajal olen tema intervjuud võtmas näinud "Erisaate" meeskonda. Aga nemad tahtsid isegi minult intervjuud võtta.

Tõeline töölepühendumine

See polnud meie operaator, aga ikkagi suure töölepühendumise näide. Ja näide suurimast hajameelsusest.

Näeb operaator Stenbocki maja juurde sõites, et heas kohas pole parkimiskohti. Natuke tagasi sõites näeb ta, et Padar tuleb. Kerib akna alla, hüüab Padarile, et mingu aeglasemalt, ministri minek Ansipi juurde tuleb üles filmida.

Paneb siis operaator auto ära, haarab kaamera, jookseb valitsuse maja juurde ja filmib Padari üles. Siis jääb ootama veel teisi tulijaid, nii oma paarkümmend minutit on Stenbocki maja juures valves.

Auto juurde tagasi minnes avastab ta auto seismas parkimiskohal, aken all, uksed lahti, võti ees ja mootor käib.

Ma ei ole bussijänes!

Ajakirjanikud ei tee lugusid vaid enda elust, vaid ka sellest, mida autoaknast lihtsalt näevad.

Ehk siis - kui ma tegin täna loo sellest, kuidas MuPo kohtleb bussijäneseid, siis see ei tähenda, et ma oleksin piletita sõidu eest vahele jäänud. Pole bussiga viimasel ajal sõitnudki, olgu siis piletiga või ilma. Paar sõpra arvasid, et ka isiklikult kuidagi tundsin end puudutatuna. Kui, siis vaid tähelepaneliku inimesena. Seega veelkord - ei jäänud vahele.

Lugu ise oli järgmine.

Kellele sa annaksid korterivõtmed?

Rääkisin eile Jüri Piheliga. Ta ütles, et oli tudengitega talk-show kursuse raames arutanud, milline on hea saatejuht. Ja tudengite järeldus on tegelikult väga huvitav: hea saatejuht on see, keda sa usaldaksid nii palju, et annaksid talle oma korterivõtmed.

Tegelikult päris huvitav ja õige kokkuvõte. Igaüks võib nüüd mõelda, kellele saatejuhtidest tema annaks võtmed. Ma ise ei tahaks taktitundeliselt öelda, kellele annaks, kellele ei annaks. Pärast öeldakse veel, et halvustan konkurente.

Koduteel mõtisklesin, kas ma endale annaksin... (Koju jõudes avastasin, et mul polegi enda kodu võtmeid, õnneks polnud ma esimene kojujõudja ...)