Sven Soiveri blogi

Soovitusi Lätis sõitmiseks

2009-07-25T20:31:00.000+03:00

Esiteks pealkirja teema väliselt: Lätis pole mingit majanduskriisi tänaval märgata. Kolmapäeva õhtul baarid rahvast täis, neljapäeval meeletud ummikud, söögikohas lauda ei leia.

Aga liikluses häiris kaks asja. Esiteks punase muutumine roheliseks. Eestis käib see nii: punane, punane-kollane, roheline. Kõik võrdse vahemikuga. Lätis on ka samas järjekorras, aga roheline ilmub sekund hiljem. See on uskumatult häiriv, jalg vajutab alati sekund enne gaasipedaalile, kui tohiks.

Teine on Läti möödasõit. Ma ei saa aru, miks ei võiks eesti autod tõmmata tagant kiirema tulles tee äärele lähemale. Seda võis tagasiteel täiesti auto numbri järgi ennustada, kas laseb mööda või ei. Ja mööda ei lase isegi lubatud kiirusest 10 km aeglasemalt sõitvad eesti numbriga autod.

Analüütikute soovitused

2009-07-21T12:01:00.002+03:00

LHV'lt tuli täna väga hea soovutus Tallinkile.

Eellugu on see, et Tallink teatas kulude kärpimisest. Selle peale soovitas LHV üks analüütik, et kulude kärpimise asemel võiks Tallink keskenduda lisatulude saamiseks.

Kujutan ette, kuidas Enn Pant lööb kontoris seda soovitust lugedes käega otsaette ning hüüatab: "Muidugi, me saame ka tulusid suurendada, miks me ise selle peale ei tulnud!" :)

Mulle talgud meeldisid

2009-05-04T13:54:00.002+03:00

Ma ise ei osalenud ühelgi mõttetalgul - mul oli tööpäev, aga selle tööpäeva tõttu käisin läbi kolmelt mõttetalgult, mõnes olin kohal ligi tund, mõnes kümmekond minutit.

Selle aja jooksul ei saanud küll ettekujutust, mida seal arutati ja mis olid säravaimad ideed jne. Mõnes kohas jäi säravam mulje, mõnes kahvatum.

Aga kõigil kolmes kohas olid inimesed õnnelikud, rahul, hingega asja juures. Ei näinud lullilööjaid, vaid kõik tegutsesid. Isegi kui nendest kolmest kohast ei tule ühtegi suurt ideed, mida riiklikul tasemel ellu viiakse, siis 11 000 õnnelikku inimest, kes veetsid ühe päeva uutmoodi, on väärtus omaette.

Need inimesed vahetasid ka kontakte ja infot ning kindlasti sünnib paljugi mõttetalgute väliselt ehk isegi salajas talgute korraldajate eest, sest äriideed vajavad kaitsmist jne. Selliste pisiasjadeni välja, et üks mu tuttav kuulis mõttetalgutel, kes ta kodukandi meestest tegeleb kortnapühkimisega. Praeguseks on korsten puhas ja tuleoht ühes kohas Eestimaal väiksem.

Ise panin oma loosse (hea)meelega sisse ühe pisikese idee, mida kuulis ja rääkis intervjuus edasi Eesti noorim talgujuht Mia Maria - üks laps käib oma emaga ükskõik mis ilmaga iga päeva lõpetuseks jalutamas. Kui ka 1% televaatajatest seda kasvõi mõni päev järgis, siis tegi see päev mõnesaja lapse elu natuke säravamaks ikka.

Kuidas kärpida? (võimatu ülesanne)

2009-04-22T14:19:00.007+03:00

Delfis oli üleskutse, et kust lugejad kärbiks ja kas kärbiks? Ma siis mõtteharjutusena mõtlen kaasa ka. Eile koos ühe kolleegiga mõtlesime natuke ja ei mõelnud midagi välja, sest 7 mld on ikka nii ropp suur summa. Kahjuks tean ma ka riigieelarvest ja mahtudest niipalju, et ettepanekutest a ala "riigikogu ilma palgata" tean, et sealt vajalikku raha kokku ei tule.

Tuleb vist kärpida. Euro euroks, aga aasta lõpus võiks pensione ja palku välja maksta, seega raha peab kuskilt kärpima. Laenuvõtmine kõne alla ei tule, sest kui riik teatab, et läheb kulutamise teed, siis antaks laenu sellise intressiga, et asi muutub mõtetuks ja tagasimakstamatuks.

(Ma järgnevas arutluses ei mõtle, et poole aasta pealt on paljud asjad võimatud. Maksudest ka ei räägi, muidu läheb liiga laiaks ning ma ei oskaks ka ennustada adekvaatselt finantsilisi tagajärgi näiteks ettepanekule käibamaks 22% vms.)

Tulumaksutagastused üle vaadata. Praegu kulub ca 2,5 miljardit, ehk saab maksimum miljardi jagu mingitelt asjadelt või piirmääradelt kokku hoida.

Vanemahüvitis. Ära jätta ei saa, sest paljud arvestanud. Aga piirmäära saaks rahahädas alla tuua küll. 2 mld läheb praegu, ehk 500 mlj saab kokku hoida.

Kaitsekulutused. 5-6 mld on praegu, ma pärast viimaseid kärpeid ei tea täpsemalt ja ei hakka blogi jaoks uurima ka. 1 mld võtame ära.

KOKKU 2,5 mld

Avaliku sektori kulud. Praegu on palku kärbitud ka juba reaalselt paljudes kohtades ligi 10%. Veel 10% koos tegevuskulude ja radikaalselt mõne ameti-inspektsiooni-funktsiooni kaotamisega, mis on valus ja halvendab kindlasti avaliku sektori taset, aga on vaja - saaksime kokku hoida 500 mlj mld.

Lapsetoetused. 300-kroonine lapsetoetus esimese lapse pealt ära lõpetada või mingist vanusest ära lõpetada vms. Pettuste ja halduskulude vältimiseks ei hakka ka mingite sissetulekute piiridega jamama, erandid vaid selgelt mõõdetavate asjadega, nagu töötu seisund või laste arv. Muude asjade jaoks on olemas toimetulekutoetused. 2 mld läheb, erandite tõttu (sest kellelegi on see raha eluline ikkagi) 1 mld saame kokkuhoidu.

Ok, kõige eelneva tõttu peame toimetulekutoetustele minevat summat suurendama näiteks 300 miljoni võrra. Ja kogu eelnev kärbib maksude laekumist (tulu-, sotsiaalmaks, aktsiisid, käibemaks ka sest kulutada ei saa) näiteks 500 mlj võrra (mul pole aimugi kuidas neid asju tegelikult arvutada ja ilmselt oleks see ka rahandusministeeriumile päevatöö).

KOKKU 2,5+1,5-0,8=3,2 mld

Igasugu nipet-näpet. Alates riigikogu liikmete kuluhüvitiste lõpetamisest kuni igasuguste pisiasjadeni. 0,3 mld (ja annan endale täiesti aru, et see on juba meeleheitlik katse jõuda eesmärgini).

KOKKU 3,2+0,3=3,5 mld

Otseselt "täielise kokkuhoiu väljakuulutamise" pakett (mida poliitikud ilmselt nimetaks ümber a la "tõusulepööramise programm"), vältimaks riigi pankrotti. Midagi sellist tegi Läti, kui käskis kärpida kulutusi 40%.

1) riigiasutuste 40% tegevus- ja palgakulude kärbe (10% juba võtsime eelpool) = 1 mld
2) totaalne riigi funktsioonide lõpetamine. Ja ma tean, et ma loetlen siin võimatuid asju: rongi ja bussidotatsioonide radikaalne kärpimine; pensionide kärpimine; kuni näiteks selgelt hüpoteetiliste asjadeni, nagu sotsiaalalade üliõpilaste kohustuslik akadeemiline puhkus jm sellised asju, mille üle iseenesest karjuma hakatakse) = ja saaks ka üle 2 mld.

KOKKU tuligi 6,5 mld ehk ligi 7 mld, seda kõike ratsionaalselt mõeldes. Sisuliselt mõeldes hakkaks ma inimesena karjuma iga selle sammu üle, sest ka mina kaotaks väga-väga palju pea iga teise sammuga.

Aga kahjuks tuli kokku alla 7 miljardi, tegelikult on vaja kärpida 8,5 mld (keskpanga prognoos). See 8,5 tähendaks ka alles alla 3% eelarvedefitsiidini jõudmist, ehk me ei räägi isegi tasakaalust, vaid lubatu piiresse jäämist. Ja lisaks pole paljud eelpoololevad ettepanekud rakendatavad poole aasta pealt, järgmisel aastal on kärpevajadus suuremgi ehk siis enam-vähem võimatu olukord poliitikutele on see 3% piir.

Äsja teatas Padar, et rahandusministeerium tegeleb 4,5 mld kärpega ehk siis isegi ratsionaalselt mõtlev ministeeriumi ei suuda rohkem enne poliitikute ette minemist välja pakkuda.

Seega alla anda ja leida raha laenuga ikkagi? Üks variant oleks kohustuslikud riigi võlakirjad minu arust (näiteks on vahe, kas öelda, et me vähendame su palka 10%, või vähendame 10% reaalselt ja veel 20% saad kätte võlakirjas intressiga ehk siis osa palgast saad hiljem võlakirja tähtaja lõppedes. Riik hoiab hetkel kokku, aga pole nagu nuga selga ka löönud täies pikkuses, vaid ainult surkinud noaotsaga. Ja muidugi on ka võimalus müüa endale palga osana antud võlakirju ka kellelegi, kes neid kokku ostab (Sõõrumaa ostaks võib-olla ja Kruuda ostaks võib-olla ning mina ostaks ka veidi, kui keegi näiteks poole hinnaga müüks (mul oleks sellest inimesest kahju, aga anonüümselt ostaks).

Oh, pikk jutt tuli siin terve päev aeg-ajalt kirjutades...

Mis rahvale ei meeldi?

2009-04-15T01:40:00.004+03:00

Ma ei mäleta, et varasemate valimiste ajal oleks helistatud nii palju ja kurdetud valimisplakatite üle. Vaatajad ikka helistavad pärast saadet igasuguste muredega ja viimasel ajal on iga päev keegi olnud, kes kurdab nii kollaste kui roheliste plakatite üle, mis nüüd viimase nädala jooksul on tänavad vallutanud. Varasemast seda nii selgelt ei mäleta, aga nüüd tundub, et rahval on tõsiselt väsimus mistahes loosungitest, olgu see valitsuse vahetus või tegijad inimesed.

Soovitasin ühel Lasnamäe proual täna leppida, et see käib lihtsalt elu juurde, mitte lasta end poliitikutest segada ning nautida kevadet.

Savisaare ja EPL jätkuks

2009-04-14T13:43:00.003+03:00

Täna potsatas postkasti Keskerakonna ja Savisaare uus avaldus teemal EPL. Kõigepealt avalduse tekstist peamine idee:

"Veebikülastuse statistika järgi suurenes avalehe vaadatavus enam kui tuhande külastaja võrra. /.../ Tulemus – Päevaleht lugejaid juurde ei saanud, mina sain toetajaid küll. Aitäh Päevaleht."

Esiteks, kust teab Savisaar Eesti Päevalehe statistikat. Aga ehk on mingi uudis, mida ma pole lugenud. Aga kuidas saab teha järeldust, et kes loeb, see kohe toetab. Enamus inimesi lihtsalt loeb. Mina olen täna näiteks lugenud Keskerakonna, IRLi, Rahvaliidu ja Roheliste avaldusi, rääkimata vist iga ministeeriumi pressiteateid - ega ma siis kohe nende nelja erakonna toetajaks hakanud.

Ajakirjanikud hoidu suu kinni!?

2009-04-13T13:15:00.004+03:00

Ma pole tükk aega blogisse midagi kirjutanud, sest kuidagi on alati olnud muud teha ja kui idee on olnud, siis ole jälle arvuti juures olnud. Aga täna mind vihastas otse arvuti taga olles oma postkastist lugedes Savisaare järjekordset avaldust ühe ajalehe artikli peale.

Kõigepealt kirjutas siis Eesti Päevaleht, mida võiks Tallinn oma eelarvega teha. Savisaare vastus: "Minu jaoks on ennekuulmatu, et üks ajaleht avaldab Tallinna Linnavalitsusele survet spetsiifiliste eelarvemuudatuste ellu viimiseks. Linnaeelarve kinnitamine on Tallinna rahva poolt valitud Linnavolikogu pädevuses ning ühelgi ajakirjanikul pole mandaati, mis seda ületaks."

Aga, hea Edgar Savisaar, ükski ajakirjanik pole tahtnud endale eelarve KINNITAMISE õigust. Aga mitte mingite valimistega pole inimesed andnud linanvolikogule ainuõigust ARVATA, mida eelarves teha tuleks. Kui Eesti Päevaleht võtab kätte ja kirjutab oma arvamuse asja kohta, siis poliitik loeb selle tänuga läbi. Kas poliitik kirub sealjuures, peab seda sigaduseks või kallutatud jõudude töök, on poliitiku enda mure. Kui poliitik tahab, siis ta avaldab tehtud ettepanekute kohta arvamust. Mida on ka Savisaar teinud, see oli soliidne, et ta nenest ettepanekutest ka ikka rääkis.

Iseasi muidugi kuidas ta nende arvamuste kohta rääkis. Alates kasvõi sellest, et nagu keegi midagi arvab avalike suhete eelarve kohta (ma ei ütle propagandakulud, sest sellele ütles ükskord Savisaar vastu, et tema luges eelarve läbi, kuid sellist rida ei leinud), siis hakkab Savisaar rääkima teenindussaalist, kuigi on selge, et ajakirjanikud ei mõelnud avalike suhete kulude seas olevat teenindussaali, vaid samas eelarves olevaid muid kulusid.

Ma ei ütle, et Savisaare vastustes polnud asjalikku kriitikat või asjalikku vastust ning eks tal omalt poolt on pettumiseks ka õigus, sest mõnigi Savisaare arvamus asjadest või ettepanekud valitsusele praeguses olukorras on saanud Toompea koalitsioonierakondadelt sama demagoogilised vastused (Ansip ühes intervjuus mulle: "Keskerakond tegelegu asjadega, mida nad tunnevad, trükkigu talonge...").

Aga seekordse Savisaare vastulause tipp oli Savisaare lause: "Päevalehele tuleb soovitada võtta eeskuju oma liidrist Andrus Ansipist". Esiteks süüdistada Ansipit Eesti Päevalehe peatoimetaja olemises pole üldse kommenteerimist väärt. Ja teiseks - lõppude lõpuks on Ansipil samasugune õigus arvata Tallinna eelarve kohta nagu igal teisel inimesel.

Aga suur osa Savisaare vastustest rääkis-imestas, et miks EPL ei kirjuta selles artiklis kokkuhoiust ministeeriumides, Tartus, vabadussambast jne. Aga samal põhjusel - miks mina ei kirjuta siin sissekandes Reiljanist või Laarist. Sest see pole selle sissekande teema, nagu oli ka EPL artikkel Tallinna olukorrast. EPL'is on palju artikelid ka, kus Tallinnast ei kirjutata.

EPL artikkel

Savisaare arvamust ma hetkel netist viitamiseks ei leidnud, kui hiljem leian, panen sellele ka lingi või kui keegi enne mind leiab, siis pange link kommentaaridesse palun.
TÄIENDATUD: Aitäh Tiiule, kes lingi pakkus: Savisaare vastus

Nädala lause

2009-03-14T15:21:00.001+02:00

... on kahtlemata Arco Vara kohta:

Kui emissioonihetkel oleks ostnud Arco Vara aktsiaid 38 000 krooni eest, oleks praegu 1400 krooni. Oleks sama ajal olnud 38 000 krooni eest õlut, oleks praegu 3800 krooni eest taarat.

Autor: seda ütles keegi meie helioperaatori sõbrale :)

Ilvese pidu

2009-03-10T16:44:00.002+02:00

Presidendipaaril on viimasel ajal meedia hambus. Kui meespool veel piirdub rääkimisega, mis talle muret teeb ning tal on selleks täielik õigus ja kohustus, siis naispool ei saa vist üldse aru, milles seisneb tänapäeva ajakirjandus, üllitades artikli, et presidendiballil saavad liiga suure tähelepanu kleidid ja kaaslased.

Jah, saavad küll ning saavad sellepärast, et rahvas tahab. Ja see võib meeldida või mitte, aga ei ole Õhtulehe otsustav toimetaja (ma ei tea, mis oleks tema täpne ametinimi, kes annab reporterile käsu, millest artikkel teha) loll või jäärapäine, et sellest uudiseid teeb. Ta teeb neid, sest see toob lugejaid-klikke, vastavad esikaaned müüvad nii ja niipalju.

Pole Ivar Vigla loll, et Reporter paneb väidetavalt juba aastaid jaanipäeva paiku kordusesse veebruarikuiseid lugusid presidendi vastuvõtu kleitidest ja menüüdest. Presidendikõnest nad lugu muidugi kordusesse ei pane - võite ise arvata, miks ei pane.

Mis juhtub, kui presidendivastuvõtule saab vaid ETV ja ametlik fotograaf? Olen Leitoga täiesti nõus, et sel juhul lähevad hinda paparatsofotod - lahkuvaid ja tulevaid inimesi saab pildistada ka maja ees. Või hädapärast saab trükimeedia teha kleitidest ülevaateid ETV ekraani pildistades.

Ja kuna rahva (mitte kõigi muidugi, aga meediale piisava atraktiivse hulga) jaoks on huvitav presidendiball ja kõik sellega seonduv, siis hakkab meedia seda huvi rahuldama. Kui ei saa vastuvõtu sees seda teha, siis näiteks ukse ees alkomeetriga vehkides. Teema "Purupurjus X keeldus puhumast ja sõimas ajakirjanikku" on ju hea, veel parem oleks "Alkomeetrist keeldunud Y lahkus autoga", või "Z hiilis tagaukse kaudu:"

Lisaks kõik muud tähelepanekud maja ümbert. Kuna kõik ajakirjanikud, kes on olnud piisavalt kuulekad, et lasta end idee poolest puhkepäeva õhtul tööle ajada, on akrediteeritud hoonesse sisse (kuhu tuleb tunduvalt varem tulla kohale, et läbida turvakontroll), siis on täiesti katmata vastuvõtuhoone välised teemad, kes mis autoga tuli; kuidas kõndides oma kaaslasest kinni hoidis; mis kell saabus.

Evelin Ilvese ettepanek toob kaasa just sellised artiklid, mis kõigele lisaks on segatud presidendi vastuvõtu totaalse mõnitamisega, mille põhjuseks ajakirjanike viha, et nemad peavad väljas külmas olema, samal ajal kui teised sees soojas söövad.

Skype!

2009-03-09T20:58:00.004+02:00

Ma ei taha siin kellelegi või millelegi reklaami teha, aga natuke kiidulaulu on ju südamest lubatud.

Tegin just oma elu esimese skype-kõne. Mitte, et ma tehnoloogiliselt mahajäänud olen, aga varem pole vajadust eriti olnud. Aga nüüd on sõber Kreekas ja internetivõimalus tal suhteliselt kadus.

Seni olen suhelnud lühikeste mobiilikõnedega, aga see on kallis ja sõnadel raha lõhn juures. Aga nüüd tema lauatelefonile teha 28-minutiline kõne, mis kokku maksab 7 eesti krooni - ikka päris hea! Sama hind, mis maksab üks mobiilikõne minut sinna.

Kui norida, siis heli oli muidugi veidi viletsam (metalsem), kui tavalise kõne puhul, aga mis sellest.

Ja isiklikult olen uhke ka selle üle, et ma suutsin ta telefonile kutsuda, rääkides (mailiga ettesaadetud teksti küll), aga hääldades kreeka keelt nii, et saadi ka aru, kes ma olen ja mida ma tahan :)

Sotsministri valimised ja poliitikute näomuutused

2009-02-20T19:42:00.003+02:00

Reformierakonna sotsiaalministri valimise kogunemise algul hüüdis keegi koosolekuruumis: "Kandidaadid siiapoole. Teisele poole need, kel elus hästi läheb!"

Hetkel veel sotsiaalminister sisenes nädal tagasi valitsuse istungile Stenbocki majja. Maja ees hulk ajakirjanikke. Maripuu astus väga kivinenud näega autost välja ja kõndis maja poole. Kuna aga päevateema olid õpetajate palgad, siis keegi sotsiaalministrilt midagi ei küsinud. Maripuu sai sellest aru sekund enne uksest sisenemist, ning see sekund paistis ukse vahelt vabanemisest lai naeratus.

See näo muutus oli samasugune, nagu Kundlal Riigikogus, aga vastupidises järjekorras. Kundla naeratab ajakirjanikke nähes, aga kui saab aru, et temalt ei küsita midagi, siis naeratus kustub. Viimasel ajal ta eriti ei naerata, sest viimasel ajal olen tema intervjuud võtmas näinud "Erisaate" meeskonda. Aga nemad tahtsid isegi minult intervjuud võtta.

Tõeline töölepühendumine

2009-02-06T19:50:00.002+02:00

See polnud meie operaator, aga ikkagi suure töölepühendumise näide. Ja näide suurimast hajameelsusest.

Näeb operaator Stenbocki maja juurde sõites, et heas kohas pole parkimiskohti. Natuke tagasi sõites näeb ta, et Padar tuleb. Kerib akna alla, hüüab Padarile, et mingu aeglasemalt, ministri minek Ansipi juurde tuleb üles filmida.

Paneb siis operaator auto ära, haarab kaamera, jookseb valitsuse maja juurde ja filmib Padari üles. Siis jääb ootama veel teisi tulijaid, nii oma paarkümmend minutit on Stenbocki maja juures valves.

Auto juurde tagasi minnes avastab ta auto seismas parkimiskohal, aken all, uksed lahti, võti ees ja mootor käib.

Ma ei ole bussijänes!

2009-01-31T22:36:00.004+02:00

Ajakirjanikud ei tee lugusid vaid enda elust, vaid ka sellest, mida autoaknast lihtsalt näevad.

Ehk siis - kui ma tegin täna loo sellest, kuidas MuPo kohtleb bussijäneseid, siis see ei tähenda, et ma oleksin piletita sõidu eest vahele jäänud. Pole bussiga viimasel ajal sõitnudki, olgu siis piletiga või ilma. Paar sõpra arvasid, et ka isiklikult kuidagi tundsin end puudutatuna. Kui, siis vaid tähelepaneliku inimesena. Seega veelkord - ei jäänud vahele.

Lugu ise oli järgmine.

Kellele sa annaksid korterivõtmed?

2009-01-27T11:59:00.002+02:00

Rääkisin eile Jüri Piheliga. Ta ütles, et oli tudengitega talk-show kursuse raames arutanud, milline on hea saatejuht. Ja tudengite järeldus on tegelikult väga huvitav: hea saatejuht on see, keda sa usaldaksid nii palju, et annaksid talle oma korterivõtmed.

Tegelikult päris huvitav ja õige kokkuvõte. Igaüks võib nüüd mõelda, kellele saatejuhtidest tema annaks võtmed. Ma ise ei tahaks taktitundeliselt öelda, kellele annaks, kellele ei annaks. Pärast öeldakse veel, et halvustan konkurente.

Koduteel mõtisklesin, kas ma endale annaksin... (Koju jõudes avastasin, et mul polegi enda kodu võtmeid, õnneks polnud ma esimene kojujõudja ...)

Hea link ja varia töömõtteid

2009-01-13T14:08:00.003+02:00

Eile tegin kaht lugu. Esimene oli Maripuust, mis näitab tõsisesse tsüklisse langemist: 6. päev järjest mingi asi sel teemal teha. Iseenesest huvitav oli eile isegi teha, head materjali sai ka, aga see tähendas ka üle pika aja tõsist Riigikogus istumist - 4,5 tundi. Pärast sellist päeva kohe pead helistama K'le ja ütlema, et täna saame kokku, sest on olnud väga tobe päev.

Saime kokku - ning rääkisime Maripuust ja sellest, et Igor Gräzin rääkis eile Riigikogu koridoris teooriat, et Maripuu jamas olen üldse mina isiklikult süüdi. Tema teooria on selles, et nimelt enne ei olevat keegi teadnud Maripuu olemasolust , kuni mina talt ükskord küsisin kommentaari Mardna homolausele. Sealt tekkisid uudised, et Maripuu mõistis Mardna lause hukka ehk netikommentaatorite keeles homodekaitsja Maripuu kuvand oligi tekkinud. Ja sellest ajast üldse hakati Maripuule tähelepanu pöörama. Pärast naersime Elo Mõttusega, et kellelt nüüd järgmisena peaks küsima homoteemalise küsimuse. Elo soovitas kõrgelt lennata ja küsida kohe peaministrilt.

Ei küsinud ma seda peaministrilt. Küsisin Ansipilt hoopis Maripuu kohta. Peaministri vastusest 80% oli sama arvuderida, mida ta valitsuse pressikonverentsil juba rääkis probleemi ulatusest - ja juhuse tahtel rääkis ta seda mulle samale kassetile ja vist ka samale kohale, kus läks pressika jutt ehk siis tehniliselt võttes kustus peaministri neljapäeval räägitud jutt ja asendus täpselt sama jutuga. Ülejäänud vastused olid Maripuu ja tema vabastamise teemal väheütlevad.

Teine lugu eilsel päeval ning ka teine teema Ansipiga oli Padari europarlamenti kandideerimise teema. Keskerakond tegi Ansipi vastusest TV3'le sellise pressiteate, et mul on lausa paha tunne, et ma peaministrilt seda küsisin. Tegelikult muidugi eriti pole, sest tegelikult on ju täitsa edev, kui sinu teema kaugemale jõuav, aga see pressiteade on lihtsalt niiiii keskerakondlik. Päris naerda sai seda lugedes, kuigi sel on ka õpetlik iva sees - kuidas on võimalik võtta üks lause ja keerata see sellise poliitilise padru sisse.

Selles õpetuses on Keskerakonna viimased näited siiski lapsemäng reedese Partsi vastuse kõrval. See oli vastus Kalev Spordi küsimusele, mida intervjuu järjekorras oodates kuulsin. Küsimus: "Mida arvate Hiiumaa elanike vastuseisust tuulepargile?" Vastus (mälu järgi, mitte sõna sõnalt): "Aktiivsed kodanikud on alati head. Näeksin heameelega, et ka Tallinna elanikud väljendaksid rohkem oma arvamust ning kutsuksin neid Kalev Spordi vahendusel julgemalt võtma sõna näiteks pealinna suurte propagandakulude vastu." Ma ei tea, kas Kalev selle sisse ka pani... Igatahes Partsil oli silmnähvatavalt lõbus vastates, kõrvalolnud Marje Josingul ka, minust rääkimata.

Aga see pealkirjas lubatud hea link on ka meediaõpetuse teemal. Soovitan lugeda, mõned kirjutised on küll arusaamatud, aga muidu on väga häid terasid.

Varia muljeid eilsest

2009-01-09T10:48:00.002+02:00

Valitsuse pressikalt:

Eesti Päevalehe ajakirjanikul Raimo Poomil oli hea küsimus Ansipile - kui toetuste süsteemiga tekkisid probleemid oktoobris, kuid Ansip ütles veel eelmisel nädalal, et ei kommenteeri, kuna ootab sotsiaalministeeriumi infot ning et kui eelmisel aastal luges Ansip lehest, et eurotoetuste maksmine peatati Eestile, kas peaminister üldse teab, mis riigis toimub. Tõeliselt hea küsimus.

Maripuu oli eile pressikal silmnähtavalt väsinud ja kurnatud. See polnud nähtav mitte ainult ligi tund temaga pressikonverentsil olles, vaid vähemalt kaks vaatajat ütlesid pärast saadet seda ka selle umbes minuti põhjal, mis Maripuu nägu uudistesaates eetris oli. Üks valitsusallikas ütles eile eravestluses, et nad kardavad väga, et pensionidesüsteem ei saa valmis ja tulevad jamad. Just kardavad, mitte polnud selles jutus skandaalisoovi või opositsiooni pläkutamist.

Nädalakokkuvõtte salvestus oli seekord eile hilisõhtul ja montaaž kohe ka. Taas kord neljapäev, kus kojuj jõudsin alles kell 1 öösel. Igor Gräzini asendajaks olnud Raivo Järvi oli täitsa hea - selged mõtted, konkreetsus, hea reaktsioon jutu arenemisele. Mõnikord tabasin end muidugi mõttelt, et huvitav, mis oleks toimunud, kui Gräzin ei oleks Ameerikas ja oleks pidanud ise rääkima Maret Maripuust:)

Ja eile sain veel õppetunni, et vaataja paneb uudistesaates tähele täiesti x-asju. Näiteks mida teeb intervjueeritava käsi püksitaskus.

Majandusest ja Maripuust ehk lihtsalt töönädalast

2009-01-08T11:17:00.003+02:00

Teisipäeval sai tehtud väike eluasemelaenude lugu (väike sõna otseses mõttes - 100 sekundit pikk). Tegelikult on ikka täitsa jama, tiksus kuklas - varem olid majandusteemad kuidagi isikust elust kaugemalt, seda teadsid ikka, et keegi kuskil on hädas ja töötuid inimesi on ka, aga viimasel ajal pole need enam inimesed, keda ei tunne.

Endal probleeme pole, aga järjest rohkem kuuled lähemast ümbrusest, et keegi jäänud töötuks, mõni tuttav-sõber otsib mitmendat kuud tööd, mõni sõber kurdab, et kohe pannakse firma kinni. Eluasemelaenude maksmisega hädas olijaid ka lähemas tutvusringkonnas juba olemas. Hoidja juures käib vähem lapsi, sest lapste vanemad on muutunud kodusteks - kas sunnitud palgalise puhkuse väljavõtmisel, kas palgata puhkusel või üldse töökoha kaotanud. Jne. Jne.

Aga muidu on nädal siiamaani olnud täitsa üksluine - esmaspäeval Maripuu lugu, teisipäeval lisaks laenude loole väike Maripuu lups, kolmapäeval Maripuu lugu, nüüd lähen valitsuse pressikale ja kolme korda võite arvata, mida peamiselt kuulama + pärast veel jutud samal teemal. Eile tuli pildiliselt ja tempolt täitsa hea lugu, mida Maripuu sellest arvas, seda ma ei tea, aga ilmselt mitte samamoodi.

Eks näis, mis reedel saab. Aga kuskile satub ka Gräzini ja Riisalu nädalakokkuvõtte tegemine, kus ilmselt ka Maripuu üks teema on. Ameerikas oleva Gräzini asemel on kahjuks küll kohal Raivo Järvi. Kahjuks sellepärast, et Gräzin Maripuust rääkimas võiks olla sama efektne, kui kord Riisalu asendajaks olnud Vilja Savisaar, kes rääkis Edgar Savisaarest.

Maret Maripuu

2009-01-05T19:15:00.003+02:00

Ma üritan nüüd uue aasta algul olla tubli ja oma blogi ka tublimalt kirjutada. Selle aasta esimese tööpäevapuhul siis hea teha algust kõikide oma lugude kommenteerimisega.

Mõningase pika hambaga põhjustel, mida siin kommenteerima ei hakka, sai minu osaks täna maret maripuu ja toetuste väljamaksmise segadus + üks segadus, millest ma kuulsin tuttavalt apteekrilt.

Lugu siis selles, et Maret Maripuu kutsus kokku pressikonverentsi, et rääkida, kuidas kõiges on süüdi kantsler ja asekantsler, kes talle lihtsalt ei rääkinud, et asjad on halvad. Laua taha oli aetud ka üks puuetega inimeste eest võitleja, kes sõimas läbi Eesti Päevalehe nende pealkirja eest, kus nimetati puuetegi inimest väetiteks. Ministeeriumi kohta ütles puuetega inimeste eest võitleja, et eks ikka juhtub ja täpsustavatele küsimustele, et kas kõik on korras, ei julgenud midagi vastata. 5+ ministeeriumi suhtekorraldajatele selle eest. Kaamerate selja tagant kostis turtsumist küll pressika ajal ning pärast sai ka intervjuu, kus üks teine puuetega inimeste eest võitleja võttis asja kokku sõnadega: "Ma lähen kohe vihaseks, kui rääkima hakkan." Edaspidi soovitaks ministeeriumi suhtekorraldajatel ikka vaadata, keda nad pressikonverentsile sisse lasevad :)

Loe ka Delfit.

Aga Maripuu on raudsete närvidega. Et oleks üks nõrkusehetk, üks vale lause, et oleks mõni vastus varem välja mõtlemata... Valitsusel on sellest kasu, kas ka teistel, see on juba teine lugu...

Savisaar ja Kersna - räige

2008-12-29T14:38:00.001+02:00

Uudis Delfist:

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ei näe endal süüd selles, et tema praegune elukaaslane Vilja Savisaar hülgas paarkümmend aastat tagasi Vahur Kersna, ja vihjab võimalusele, et Kersna keeldus sportlaste austamisepeo juhtimisest just tänu siiani kestvale isiklikule solvumisele.

“Vihjatakse ühele 20-ne aasta tagusele intsidendile minu ja Kersna vahel, mida ta ikka veel üle elavat. Isegi selles ei tunne ma ennast süüdi olevat. Vilja Laanaru on oma valikutega elus ikka ise hakkama saanud. Nii oli see ka tookord, kui ta ühest Lasnamäe ühiselamutoast otsustas ära tulla. Ega ta sellega midagi ei kaotanud,” kirjutab Savisaar oma blogis.

Räige isiklik solvang, kui keegi ütleks mulle nii, siis ma ei tea...

Miks inimesed ei maga?!

2008-12-11T23:52:00.002+02:00

Kell on 23.53. Just lõpetasin ühe saatelõigu tegemise. Nüüd olen veel mingi aeg tööl, et oodata monteerijat, kes tuleb millalgi peale südaööd tööle mingit saadet tegema. Minul on vaja vaid üks tekst sisse lugeda, aga seda on vaja teha kohe nüüd, sest teises linna otsas saab siis hakata üks produktsioonifirma monteerima üks teist videolugu, mis peab olema hommikuks valmis ehk siis öösel monteerivad.

Ühes meie teises montaažis monteeritakse praegu mingit teist lugu ja seal inimesed tööl, kõrvalruumis töötab Sirje ja valmistab ette nädalavahetuse Eestimaa Uhkust. Annely on ka veel tööl ja teeb midagi.

Üks öö saatsin Eestimaa Uhkuse rezissöörile ühe loo teksti kell 4.17. Vastus tuli temalt minut hiljem tagasi.

Ja lõppude lõpuks on mul puhkus!

Tänane suhtekorraldustegu

2008-12-05T18:16:00.003+02:00

Tallink ristis uue laeva - Baltic Queen. Palju õnne neile, südamest!

Selle puhul tuli ka pressiteade nelja fotoga. Aga mis fotod?!
1. tähtsad mehed pressikonverentsil;
2. tähtsad mehed kai peal;
3. üks tüdruk, kes laeva ristis;
4. shampusepudel.

Ma tahan laeva näha!

Täiesti juhuslikke mõtteid

2008-11-26T11:55:00.003+02:00

Viimastel päevadel pole olnud ühtegi suurt mõtet, palju väikeseid vaid.

Esiteks vihastasin netikommentaatorite peale. Pikk uudis oli teemal "kalevi arved külmutati". Esimene kommentaar oli ühesõnaline "miks?". Loe artikkel läbi, saad teada.

Teine artikkel rääkis, et prügifirma ei vii esmaspäeval prügi ära ja lisatud oli, et selle päeva eest arveid ei esitata. Loogiline. Aga üks kommenteerija suuris ikka öelda, et "kuradi ragn sells, prügi ära ei vii ning siis suurejooneliselt teatab, et arveid ei esita." No mida peaks tegema, et netikommentaatorid rahul oleks.

Nädala emotsioon oli esmaspäeval, kui ühisteenused teatas, et linnaelanikud võivad olla rahulikud ja muretud, sest lumi neid ei sega - nemad teevad trahve edasi. Lisaks kuskil artiklis öeldud lause, et nemad peavad lähtuma Tallinnaga sõlmitud lepingust ja ei saa mõelda, et järsku on mingi inimlik probleem. No ma saan aru, et leping ja puha, aga öelda ametniku (keda ühisteenuste inimene ju sisuliselt on, juriidiliselt vist mitte) poolt, et me ei tohi mõelda, et järsku on inimlik probleem, on rõve.

Aga lumetorm oli vahva, raadiost kostis asi palju hullemana, kui tegelikult oli (v.a kui Russalka juures auto vibama hakkas ja suhteliselt napilt teise auto riivamisest pääsesin). Mul muidugi suhteliselt uus maastur ka, ja lollidesse kohtadesse ei pidanud ronima. Muide, kohutavalt vahva on jalutada mere ääres lume ja jäätormiga. See jääb kauaks meelde ning vahva ei ole jutumärkides, vaid siiralt öeldud.

Pöffil peaks käima. Ma olen niimoodi ka varasematel aastatel ka nii mõelnud, aga pole jõudnud. See aasta on asi natuke lootusrikkam, sest ma teadvustasin, et pöff käib enne, kui pöff läbi saab. Ennast tundes läheb seekord nagu alati.

Reedel ilmub ajakiri Naised, kus ma vastan mehe sõna küsimustele. Või mingi teine reede. Vastused läksid teele, nüüd kardan, et läksid liiga ülemeelikuks ja ausaks. Üks kollase meedia taustaga tuttav luges üle ning leidis, et on väga head ja kõneainet-küsimusi tekitavad, kuid naeratas sealjuures niimoodi, et ma ei tahtnud täpsemalt küsida.

Eestimaa Uhkuse lugusid kirjutan vaikselt, varsti hakkavad need eetrisse jõudma. Iga loo juures, mis seni on tehtud, olen natuke härdaks muutunud ja pooltel juhtudel on silmad märjaks läinud. Ma pean endale paksu nahka kasvatama, muidu on liiga raske seda teha.

Savisaar teatri/katla hääletusest

2008-11-21T16:01:00.004+02:00

Edgar Savisaare PR'lt saabus täna palve kõigile ajakirjanikele, et kui Eestis on veel vaba ajakirjandust, siis võiks aidata kaasa ühe teksti levikule. No ma siis levitan ja kasutan võimalust öelda, et see teema on pühapäeval ühe teemana ka Aivar Riisalu ja Igor Gräzini nädala kokkuvõttes.

Edgar Savisaar: eesti rahvas oskab otsustada

Muide, ega ma ei mäleta varasemast teemat, mis oleks uudistesaates ühe nädala jooksul olnud kolm korda esiuudis, ühe korra saate eesotsas ning täna, viiendal päeval tuleb vist kah (ma täpselt ei tea, pole päevatoimetaja).

Aga ma saan aru Postimehest ja Õhtulehest, kes seda teksti avaldada ei tahtnud. Seal on kokku võetud kõik see, mida Savisaar on sel teemal öelnud ning mida on korratud juba artiklites ja levitatud, ja väga uusi asju seal pole. Mõistlik otsus mitte avaldada.

Lätlased

2008-11-14T10:22:00.002+02:00

Täna hommikul läbi linna sõites ja ühe teatud reklaamikampaania plakateid nähes ning raadioreklaame kuuldes tekkis emotsioon, et Eestis on hea elada - lätlastel on lennujaam, meil kõik ülejäänud.

Mis kahjuks ei tähenda, et ma ise poleks ka reise alustanud Riia lennuväljalt. Tallinnast siiski tunduvalt rohkem, sest Riia lennujaam ei saa kunagi sinna tasemele, et ma lõpetan õhtul kell kaheksa töö ning saan veel samal õhtul lennukiga lennata kuhugi.

Riigikogus

2008-11-13T20:17:00.003+02:00

Eile oli Riigikogus vahelduseks hea istungit kuulata, tegin seal mingi hetk aega parajaks ning kuulasin rõdult üht arutelu. Mõnikord on jutud Riigikogus sellised, et haara peast kinni, aga eile oli kuidagi hea - koalitsioon ei ülbitsenud, vaid rääkis vabalt ja oli asjalik; opositsioon oli ka vastutasuks asjalik ja ei demagoogitsenud. Ettekanded ja küsimused olid selged, arusaadavad, humoorikad, aga mitte ülepingutatult naljakad.

Ma ei ütle, mis arutelu see oli, hakkate veel vaatama, kes rääkis ja kes küsis ning mis iganes järeldusi tegema.

Milline autojuht on Savisaar?

2008-11-07T09:56:00.004+02:00

Kuna Savisaared elavad Hundisilmal ja mina Kuusalus, siis Tallinna sõitmine tähendab ühe maantee läbimist. Ma ei tea, kas ma varem olen ka Edgar Savisaarega lähestikku sõitnud, aga täna ma panin seda igatahes tähele. Autonumbri järgi tundsin ära, sest ma olen oma töö jooksul korduvalt pidanud kuskil olema ja vaatama, millal Savisaar saabub, et talt midagi küsida.

Aga täna jah, kell umbes pool kümme. Kuskil Ruu küla kandis nägin tuttavat autonumbrit ja kui lugejad loodavad, et tuttavat numbrit nägin meeletu kiirusega tagant tulemas ja mööda tuiskamas, siis tegelikult oli vastupidi. Savisaar oli see, kes 90 km/h sõitis, mina olin see, kes talle järgi jõudis. Tema sõitis teisel rajal, mida tegelikult ei tohi. Ja mis oli äärmiselt tüütu.

Tüütu oli sellepärast, et ma pidin mõtlema nüüd sellele, et esiteks ei tohi ma esimesel rajal mööda sõita ja teiseks tähendaks möödasõitmine kiiruseületamist. Kõik teised muidugi tegid seda, aga mina mõtlesin kuni Jõelähtmeni, et kui ma nüüd mööda sõidan ja sellega kaks korda eeskirju rikun ja Savisaar (tegelikult oli neid autos kaks - Edgar juhtis ja Vilja istus kõrval) mu ära tunneb, siis on tal hea vajadusel ja tahtmisel mürgist märkust teha.

Kusjuures tagaolev auto ilmselt kirus meid, sest see minu mõtlemine blokkis natuke teed ära ning möödasaamiseks (kiirust ületades seega) pidi ta tegema järsu tõmbe kahe auto vahelt läbi.

Enne Jõelähtmet ma ikkagi sõitsin eest ära ja ta jäi minust maha, kuni Tallinna prügila juures on 30 piirang ja siis kogunesid kõik sel ajal olnud autod ühte troppi kokku. Pärast Maardu ärakeeramist (sealt edasi Tallinnani on täiesti mõistetamatul põhjusel 70 piirang (üks jupp ka 50km/h), kuigi tegelikult enamus sõidab 90-100 kilomeetrit tunnis, mistõttu oli politsei seal ükskord tervelt nelja autoga kahe kilomeetri peale) algas Savisaare autol uus noorus ja 70 alas sõitis ta 90-100'ga mulle kõigepealt järgi ja seejärel eest ära. Ma ise ka päris 70 ei sõitnud tegelikult.

Savisaare sõitmisega on meeles veel üks juhtum: ta kohtus Leedoga, meie kajastasime seda ning kasutasime katteplaaniks ka seda, kuidas Savisaar saabub. Pärast saadet vaataja helistab, et miks te ei öelnud, et ta valesti parkis. Meie ei pannud lugu tehes seda tähelegi. Järgmisel päeval siis krimiuudiste lõpetuseks rääkisime Allan Muugiga sellest valestiparkimisest eetris ja näitasime pilti. Pärast saadet vaataja helistab ja küsib, et miks me ei rääkinud sellest, et ta kõndis ka valesti üle tee. Seda ma polnud ise tähele pannud.

Meediast

2008-11-06T12:34:00.002+02:00

Lihtsaltlugemiseks ja kaasamõtlemiseks üks huvitav artikkel.

Teder Riigikogus

2008-11-04T15:25:00.003+02:00

Täna filmisime Riigikogus, kuidas õiguskantsler Indrek Teder läks täna põhiseaduskomisjoni. Üks riigikogulane ütles sisse astudes mulle selle peale: "Leidsite ka, keda promoda!"

Ma erakonda ei hakka ütlema, aga kui lugeja mõtleb esimesele erakonnale, kes nii võiks öelda ja Tederi suhtes tunda, siis see on vale vastus.

60 päevaga kuulsaks

2008-10-30T23:32:00.004+02:00

Kuulsin täna ettevõtmisest 60 päeva kuulsaks Uudistetoimetuse meilile tuli nende pressiteade, vist kuskilt enne olen ka kuulnud, aga ei meenu. Õhtuleht ja Reporter on neist midagi teinud, leidsin otsingumootorist.
Eks nad mingi tuntuse saavad.

Iseasi, kaua neil see kuulsus ja tuntus neil kestab. Selle neiu nimi, kes Koit Toomega väidetavalt suudles kuskil klubis, pole ilmselt enam paljudel meeles ning selle neiuga juhtunu oli ju ikkagi mitu korda sisurohkem (mis iganes sisuks seda nimetada), kui nende 60 päeva noorte ettevõtmine, mille puhul ma ei näe enam ette suuremat uudiseväärtust meedia jaoks, sest senised uudised on kirjutatud vist lihtsalt seetõttu, et selline ekperiment algas.

Üks võimalus on, et mingi meedia võtab lihtsalt vaevaks neid pidevalt kajastada, ükskõik, kas tutvusest või igavusest, aga sel juhul muutuvad nad kuulsaks vaid ühe selle kanali tarbijate jaoks, mida on alati vähem, kui nö lai avalikkus.

Aga iseasi, kui nad senisele lihtsalt niisama proovimisele satuksid mingi üleüldises kõneaines oleva skandaali sisse. Näiteks võrdse tundmatut Koidu X-i ja Iglesiase Elinat, kes on muutunud sümboliks. Kui mõne kohta neist tuleb mingi luukere välja, siis ilmselt jõuaks see rohkemate massideni. Ma ei mõtle siin mingit klubiseiklust (Kroonika, Õhtulehe, Justi jne sarnast), vaid midagi, mida ka Postimees, Eesti Päevaleht või meie suurelt kajastaksime. Ma isegi ei oska öelda, mis see võiks olla. Kui Ansip või Savisaar pressikonverentsil nendest räägiks, oleks see neil ka suhteliselt kindel laks orbiidile lendamiseks.

Ja lõppudelõpuks - oleksid nad päris alastifotod teinud, teeks see neid ikkagi tunduvalt kuulsamaks, kui praegutehtud tsirkus. Iseasi, kas nad sellist kuulsus tahavad.

Nende blogis soovitatakse heade asjadega tegeleda, aga heategevuse ei saa kuulsaks, kui seda teha projekti korras. Head asjad pääsevad meediasse ikkagi vaid siis, kui seda teha hingega, s.t võltsid anname-vaesele-süüa-kui-ajakirjanik-vaatab nähakse läbi.

Üks pisike häda on neil veel. Mis peaks olema nende hüüdnimi. Lihtsa elu Sille (ma muide olen olnud ta ajalooõpetaja:), Farmi Gabriel, Bussi Paavo, Inglesiase Elina - need kõik on lihtsad ja meeldejäävad väljendid. Aga mis nende nimi oleks? 60 päeva Kätlin? - no ei hääldu. Kuulsuse Ketlin - liiga üldine. Poisi nimi on üldse liiga keeruline, et niisama midagi tegemata meelde jääda.

Sellised mõtted, mis vastu ööd tekkisid. Ma võin ka eksida, kui keegi viitsib siin midagi arvata, siis lasku käia.

Lennujaamaökonoomikast

2008-10-30T15:01:00.004+02:00

Eile Berliinist tagasi tulles tekkis korraks vestlus lennule registreerijaga, et miks on kadunud elektroonilised Easyjeti check-in'i aparaadid, mis iseenesest olid mugavad. Ta vastas, et Lufthansa oli juba ammu algul analüüsinud, et aparaadid on kulukamad, kui traditsiooniline check-in, aga seda ei usutud. Aga nüüd ollakse aru saadud, et tööjõud ning kõikide reisijaid käsitsi registreerimine on odavam, kui masinaid hooldaja, inimesi õpetada ning klaarida kõike seda, mida inimesed suudavad valesti teha.

Niipalju siis e-värgist.

Päeva tsitaat

2008-10-28T13:30:00.002+02:00

Päeva lause vääriline on Tarmo Lausing. Loopealse elurajooni avamine möödus enam-vähem normaalse ilmaga, päikegi paistis. Selleks ajaks, kui Savisaar lahkus, tulid aga äikesepilved ja paks rahe.

Lausing astus õue, vaatas taevasse ja ütles: "Nagu Savisaar lahkub, nii kustub ka päike." Kuradi kahju, et see kaamerasse ei jäänud.

Savisaar oli täna muide heas tujus, ei ühtegi solvangut meie aadressil.

5804 km (4. osa)

2008-10-26T16:56:00.005+02:00

Arvasin tegelikult, et olen reisi täiesti kirja pannud, aga nüüd meenus, et vaid poole. Kirjutan siis edasi suvisest reisist, mida tegime koos naisega kaardil vaadates otse alla Veneetsiani ja tagasi.

5. päev

Hommikul läbi paduvihma, tugeva äikese ja tormi Klagenfurti jõudes läks ilm ilusaks. Sealt edasi oligi ilm õnneks selline, et päeval paistis päike ja kui sadas, siis öösel.

Selle päeva lõpuks oli meil siiski midagi kindlat oodata - kinnipandud hotell veneetsia kandis. Seega päris vabad me sel päeval polnud, aga õnneks polnud selleks päevaks ka väga konkreetset plaani tehtud. Pigem oli vaid valik, kas sõidame majutuskohta otse või kaarega mingi linna kaudu, mille nime ma nüüd enam meenutada ei suuda.

Klagenfurt ise on täiesti mõttetu linn turismi mõttes - vanalinn suhteliselt olematu. Meie läksime sinna Minimunduse pärast. Arvasime, et oleme seal paar tundi, aga lõpuks läks 6 tundi.

Selle maaala väga suur ei ole, aga vaatamast on küllaga, tegime sellele tiiru peale, sõime ja tegime teise tiiru veel otsa. Kes sinnakanti satub, käige kindlasti ära.

Klagenfurtist hakkasime sõitma Istrana poole. See on linnulennult 30 km Veneetsiast põhja poole. Leidsime, et pole mõtet Veneetsiasse autoga sõita - parkla maksab päevas seal ropult, liiklus on hullem ning päris Veneetsiasse nagunii autoga ei saa ju.

Sõitsime mööda väiksemaid teid, mitte kiirteid. Vaatasime ka paari teeäärset linna, pikemalt peatusime ühes roomaaegse kindluse varemetes ulatuslikumad, kui ma kuskil näinud olen. Aga selle külastamine juhtus nii juhuslikult, et selle koht nime ma praegu enam üles ei leia. Aga kui keegi loodan siis reisivihjeid koos nimedega saada, siis võin lohutada, et ega see nüüd nii hea koht ka polnud, et selle nime mitteteadmine suur kaotus oleks.

Edasi sõitsime vaikselt Istrana poole, liiklus oli vaikne - peale ühe hullu tädi, kes kõrvalteelt ette sõitis ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas mu sel hetkel roolis olnud naine suutis tema eest kõrvale põigata tee keskele ning mitte riivata vastutulnud teist autot masinat. Kõnekümne sentimeetri mäng võis olla.

Vahepeal (meie tomtom'i kaarti väjalaskmise ja reisihetke vahepeal) on seal toimunud hoogne tee-ehitus, mistõttu meie veidi vananenud tomtomi kaartil olid kõik ringristmikud ja kahetasandilised ristmikud märgitud tavalisteks ristmikeks, ning paar korda sai ka mööda sõidetud õigest teeotsast ja siis tagasipööret otsitud. Üldse on nad põhjalikud ristmikemeistrid, parim lause, mida tomtom meile teatas oli: "Sõida ringristmikult otse edasi. Kuues mahassõit."

Muide - ilma navitarkvarata oleks olnud raske hakkama saada. No eks oleks sõitnud, terve ajalugu ju kaartide järgi autojuhid sõitnud, aga võimalus Klagenfurtis hotelli aadress sisse lüüa ning eestikeelseid käske kuulates oli hea sõita.

Hotellis panime asjad maha, sõitsime Istrana rongijaama, tegime endale selgeks, kuidas Veneetsiasse sõita, läksime hotelli tagasi, pesime ja läksime magama. Pehme voodi ja ülelakutud hotellituba oli nii mõnus üle nende autos ja motellis veedetud päevade.

6. päev

Käisime Veneetsias. Veneetsia oli täpselt selline, nagu Veneetsia on. Esimest korda elus käisin seal ja vaatamist oli palju. Midagi erilist ei juhtunud, millest jutustada, seega pikalt ei ole mõtet pajatada.

Lihtsalt edaspidi teadmiseks või neile, kes plaanivad minna - üks päev on Veneetsia jaoks liiga vähe. veneetsias on erinevadi piirkondi, millel igaühel oma hõng ja ühe päevaga pole kõike seda võimalik kogeda. Ehk kahe täispika päevaga. Gondliga me ei sõitnud, liiga kallis ja selle raha eest oleks see mõtetu olnud, palju efektiivsem oli end sättida liinilaeva tagaotsa tagurpidi istuma.

Meie otsus kasutada viimase teeotsa jaoks rongi oli väga õige. Lisaks tänu hotelli kaugemalasumisele kokkuhoitud rahale hoidsime kokku ka bensiiniraha ning erinevatel andmetel 25 või 58 eurot parklaraha. Rongipilet sinna ja tagasi kahele inimesele maksis kokku 13,60 eurot (üks ots ühele 3,40). Rongil tuli ka ümber istuda, seega käisime ka Trevisos, mis millegipärast jättis mulle väga hea ja armsa mulje, aga ma ei tea, miks - kuidagi omapärane oli lihtsalt oma töökuses, asjalikkuses ja samas kulunud väärikuses.

Õhtul nautisime jääle hotellitoas magamise võlusid, teades, et hommikul lahkume ning edasi pole meil plaanis hotellis ööbida (tegelikult jäi see üldse viimaseks ööks, kui magasime väljaspool autot).

Linnavalitsuse pressikonverents

2008-10-22T13:21:00.006+03:00

BNS kirjutas just uudise, et Edgar Savisaar kritiseeris Tallinna linnavalitsuse pressikal ajakirjanudust: "Savisaar ütles kolmapäeval Eestile antud kohta ajakirjandusvabaduse tabelis kommenteerides, et Eesti ajakirjandusel on veel kõvasti arenguruumi. Savisaar küsis kolmapäeval Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsil irooniliselt, kas Eesti sai ajakirjandusvabaduse tabelis 4.-6. koha eest- või tagantpoolt lugedes."

BNS ei kirjutanud sellest, et ajakirjanikud said ka riielda munitsipaalpoodide kohta küsimuse eest. Savisaar rääkis natuke Nõmme turust ning seejärel sama palju aega sellest, et kui reformierakond on ajakirjanikele öelnud, et munitsipaalpood on halb, siis ei maksa seda iga nädal ikka teemaks võtta + natuke rääkis ta ka õllelibistamise kõrvale reformierakonna suuniste kuulamisest.

Mina sain ka suusõnalise kolaka. Raadio 4 tegi pärast pressikat eraldi intervjuud, mina ootasin oma järge. Kui minu operaator ka ligi tuli, katkestas ta vene keeles antud intervjuu ning ütles, et ta ei tohi enam intervjuud jätkata, sest muidu TV3 teeb õhtul nätaka, et Savisaar rääkis vene keeles. Mitte keegi ajakirjanik pole kunagi kritiseerinud mitte ühtegi poliitikut, et need annavad vene kanalitele vene keeles intervjuusid, see Savisaare kriitika polnud isegi vaimukas või naljakas.

Ok, meil on viimane kriitika vist isegi saates - vaatan lindi hiljem üle, kas meil on see helis ja pildis olemas (kui ei ole, siis ei saa ju ka saatesse panna), aga kindlasti poleks see saates, kui Savisaar oleks oma venekeelse intervjuu korralikult lõpetanud, ja läinud järgmiste intervjuude andmise juurde, mitte sinna vahepeale andnud järgi kiusatusele halvasti öelda.

Tont neid ajakirjanikke...

2008-10-13T19:58:00.003+03:00

Huvitav on jälgida, kuidas meedia huviorbiidis olles minu enda kajastamisega asju juhtub.

Sel esmaspäeval on 6 lehekülge minust Justis. Avastasin, et ilmunud artiklis on üks mõte jäänud poolikuks. Täiesti minu viga. Vastates kirjutasin, et mu naise töökaaslane, tänu kellele sain teada salsatrennist, kutsus mind kaasa ning (taas)leidsingi endale hobi. Mida ma ei kirjutanud, oli see, et naise töökaaslane ise enam ammu trennis ei käi.

Selle teema on aga kõikvõimalikest teemadest üles võtnud Õhtuleht oma online's ning kirjutanud lupsu teemal: Sven Soiver käib tantsimas mitte oma naisega, vaid naise töökaaslasega. Lisaks kõrvale pilt arhiivist, kus ma küll tantsin, aga naine minu kõrval pole ei minu naine, ega naise töökaaslane.

Ega ma pahane pole ja see pole oluline viga, aga huvitav, kuidas asjas tekivad.

Üle-eelmine nädal olin Kroonikas, kuna olin ühel üritusel kaamera õlal. Rääkisin siis, et vahelduse mõttes täitsa huvitav olla. Sellist keerulist terminit nagu töörikastamine ma ei hakanud kasutama. Ajakirjanik küsis ka, et kas kaamera on raske. On küll, vastasin, järgmisel päeval andis korraks üks lihas tundagi. Kroonikas ilmus seepeale jutt, et Sven Soiver vaevles seljavalude käes. Ma pole pahane, las ta olla nii kirjas, ma ise teeks samamoodi ja iga ajakirjandustükk ongi ju selles, et kohutavalt keerulisest, mittetahulisest ja vaieldavast asjast võetakse üks aspekt ja tehakse lugejatele puust ja punaseks.

Huvitav tunne, kui see endaga juhtub, mida teistega iga päev rohkem-vähem teed.

Ansip ja tulnukas

2008-10-07T17:58:00.002+03:00

Eilses Erisaates oli (vähemalt kuulu järgi pidi olema, ma saadet ei vaadanud) jutt sellest, et Ansip on tulnukas. Nad küsisid selle küsimuse ka valitsuse pressikonverentsil, kus Ansip siis olude sunnil tegema head nägu ja kaasa mängima, filosofeerides enda ja tulnuka sarnasuste üle.

Täna hommikul koeraga jalutades (ideaalne aeg lollide mõtete mõtlemiseks) tuli tekkis pähe üks huvitava paralleel. Ükspäev vaatasin TV6 pealt Stargate SG-1 osa, kus Pentagon lasi teha teleseriaali, mis enam-vähem sarnanes Tähevärava sündmustele. Seda juhuks, kui peaks saladus lekkima, siis nad saaksid naeruvääristada seda paljastusest, et see ju teleseriaalist pärit mõte.

Aga järsku on nii, et Ansip on tulnukas, kuid selle avalikukstulemise kartuses lasi Reformierakond ETV naljasaatel küsida (Allikmaa erakondlikku minevikku võiks ju meenutada) ning nüüd kui keegi peaks hakkama saladusele jälile jõudma, saaks öelda, et see ju ETV naljasaate teema.

Mõelda võiks ka sellele muidugi, et kui tähevärav on päriselt olemas, kuid Tähevärava film ja sari on organiseeritud Pentagoni poolt kattevarjuks, et avalikukstuleku korral saaks öelda, et see on ju teleseriaal.

Reiljani kohtuasi

2008-09-26T10:04:00.003+03:00

Nüüd on kohtuasi mõneks ajaks pausile läinud ja tahaks teha kokkuvõtte mis toimub. Kasvõi enda jaoks kuni emotsioonid ja mõtted värsked. Siis hea novembri lõpus ette võtta ja mälu värskendada.

Esiteks kõnede kuulamise (õigemini ettelugemise) ajaks kinniseks kuulutamine. Andku advokaadid mulle andeks, aga ma ei usu, et seda tehti ärisaladuse kaitseks. Prokurör on öelnud, et seal polnud mingit ärisaladust ehk siis neid kohti ei loetud ette. Mina arvan, et nendes kõnedes oli asi palju konkreetsem kui tunnistustes ning et sellest avalikkus teada ei saaks, kasutati ärasaladuse nippi, mille vastu vaidlemiseks polnud prokuröril tegelikult reaalset võimalustki. Iseasi muidugi, et Bergmanni sõnul pole parimad kõned (sealjuures üks ebaseaduslikuse kahtlusega "üks parimaid tõendeid") veel ettekandmisele tulnud. Aga samas - need, kes on neid materjale lugenud (ja ei ole ei kaitsjad ega prokurörid), ütlevad et seal pole midagi konkreetset. Aga need allikad pole ka väga erapooletud, vaid arvavad protsessist väga kallutatult.

Igatahes selle järgi, mida avalikkus on kuulnud (ja ma kordan, et see on vaid osa sellest, mis tegelikult on olnud ja veel tuleb, seega järgnev on kõik pooliku info põhjal), pole võimalik kedagi kolmikust süüdi mõista. Ärimeestest tunnistajad kinnitavad üksmeelselt, et Pärn pole lubanud maksta. Kusjuures seda nad mäletavad kõik vga selgelt, erinevalt muudest asjadest, aga eks see nii ole, et kohtus mäletatakse alati selgelt just seda osa, et "meie sõber on süütu". Aga kui pole maksta lubanud, siis süüdi ka pole. Pistisejuttude kuulamine iseenesest karistatav ju pole.

Aga selle kuulamisega on ka kahtlased lood. Ärimeestest tunnistajad räägivad küll presidendivalimistest, Rahvaliidust, nõudmisest ja 1,5 miljonist kroonist. Ka kohtumiskohtades, kontaktisikutest ja kohvis raha saatmise plaanist. Oleks nagu kindel laks ja trellis paistavad. Aga mis on ehk varju jäänud, kuigi on mainitud nii minu lugudes, kui teistes artiklites - kõik kuulmised on stiilis: "Sain Pärna jutust aru...", "oli emotsioon Pärna jutu põhjal". Ühesõnaga eeldused, arvamused. Mitte keegi pole öelnud, et Pärn ütles sõnaselgelt, et Reiljan on midagi nõudnud. Tegelikult on isegi prokurör öelnud, et kuskil pole kirjas/kuulda, et Reiljan küsis. Seega pole seni kõlanud ka midagi, mis võimaldaks Reiljani süüdi mõista. Aga see on s e n i. Kohtulik arutelu pole veel kaugeltki läbi.

Ja kui tõendid ütlevad (ma ei ütle midagi reaalselt toimunud olukorra kohta, vaid senikõlanud tõendite kohta) üks pole lubanud maksta ja teine pole küsinud, siis pole ka midagi vahendada ning Sild on ka süütu. Variant, et Sild on ise midagi korraldanud ja teinud isetegevust, on ka variant, aga sellega pole kohtus midagi teha, sest süüdistust ei saa käigu pealt muuta - prokurör ei saa öelda, et no ok, ma siis Reiljani ja Pärna ei süüdista, aga see Sild ise nõudis.

Aga mis on siis võimalikud versioonid toimunust:

1. Reiljan on pätt - kus suitsu, seal tuld. Ja kuigi tunnistused on ebakindlad, on raske uskuda, et kogu asi ka niisama on välja mõeldud. Kõik võib ju olla ikkagi nii, nagu süüdistus ütleb, sest kohus on kestnud 5 päeva, nendest 1 päev niisama vaidlemist ja kaks päeva on avalikkus saanud kuulata lünklikult.

2. Prokurör on pätt - sai käsu poliitilistest sfääridest, et leidku asi, mis kõlaks usutavalt ja avalikkusele arusaadavalt ning lööge Reiljan risti. Aga selle poliitilise käsu täitmiseks sellises mahus tõendite ja tunnistuste kokkusaamine tundub väga suure vandenõuteooriana.

2a. Prokuratuur on paranoiline - kuulis midagi pealt ja tõlgendas kohe oma rikutuse piirides. Aga ausad ärimehed ja poliitikud rääkisid vaid advokaaditasust, detailplaneeringu tasust jne. Kaitsjate lemmikteooria.

3. Sild on pätt - ehk ei teadnudki Reiljan midagi, vaid Sild õiendas kogu aeg "keldrites ja pööningutel" ja tegemist oli tema erasahkerdusega. Selline üldmulje on jätnud tunnistustest, aga kui ma peaksin tunnistajapingis vastama, kas keegi on öelnud, et Sild on pätt, peaksin ma vastama: "Ma ei mäleta, millise tunnistaja jutust täpselt on mulle jäänud selline mulje. Võib-olla on selline emotsioon üldse jäänud koridoris räägitud ajakirjanike jutust, mis segunes mõnikord lõõbiga ja ajakirjanike ajaviitsimiseks mõeldud hullumeelsete variantidega."

4. Ärimehed on pätid - üks kamp tahtis maja 180 miljoniga, aga võimalike konkurentide tõrjumiseks jaoks tehti ka 426 miljoniline pakkumine. Konkurente polnud, ja nüüd tahtsid ärimehed saada asja 180 miljoniga. Aga Reiljan võttis neilt tagatisraha ära ning väärib nüüd kättemaksu, mille jaoks punutigi see kuulujuttude võrgustik, mis koputaja kaudu ka prokuratuuri jms huviorbiiti jõudis. Tunnistajapukis on ärimehed kui ühest suust tunnistanud, et Reiljani tegevus tagatisrahadega oli nende arvates ebaseaduslik, kuigi üks kohtuotsus ütleb teistmoodi. Ministeeriumiinimesed on tunnistades öelnud, et riigile oli asi väga kasulik.

5. Tamm on pätt - komisjoni esimees on küsimärk. Miks hoiti ikka dokumente kinni? Kas on alust jutul, et lahkumisavaldus oli lihtsalt viisakas vallandamine? Kas ta ise ei püüdnud vahelt teha, on selle teooria mõte. Aga ma ei oska seda teooriat tõestada, aga neid küsimusi ei saa ma ka peast välja.

6. Pärn on pätt - tahtis endale vahelt teha ja toetusraha teistelt ärimeestelt kokku saada, kuigi temalt keegi midagi ei nõudnudki. Nõrk teooria.

6a. Pärn on lobamokk - Pruuli tunnistuse järgi tahtis ta juba ammu toetada Rahvaliitu, Vichmanni tunnistuse järgi on Pärn mees, kes rääkis palju. Järsku rääkis ta nii palju ja nii segaselt, et keegi ei saanud aru, kus üks jutt lõpeb ja teine algab. Lõpuks jõudis see loba ka Bergmanni kõrvu, kes ei saanud naljast aru.

Aga ajakirjanikel on muidugi pidu. Kui Reiljan süüdi jääb, saab küsida, kas hambahari on juba pakitud ja muid "intelligentseid küsimusi". Kui süütuks jääb, siis kuuleb kohtumaja trepilt atraktiivse ja müüva sajatuse kõigi aadressil.

Hetkede valikust

2008-09-23T09:08:00.003+03:00

Eile Reiljani protsessil tuli tõdeda, et asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kõige vähem vaja on.

Ehk siis eilsest. Suur osa sellest protsessist on väga veniv ja palju on selliseid protokollilisi küsimusi, mis prokuröril tuleb ära küsida ja tunnistajal vastata, et protokolli saaks kirja, aga kus pole mingit uudist. (huvitav oli vaadata, kuidas konkreetse jutuga ärimehed Kilp ja Vichmann selliste uurimiste peale kergelt ärritusid, et mis jutuveeretamine see olgu; näiteks siis, kui Kilbilt uuriti, et kui jäi mulje, et küsitakse valimisteks erakonnale, siis kuidas te Rahvaliiduni oma peas järeldamisega jõudsite, et miks te just Rahvaliitu selleks erakonnaks pidasite).

Aga kõigepealt räägiti eile hommikul räägiti 101. korda, kellel kui suur pakkumine oli. Selle jooksul helistati mulle kaks korda. Esimesel korral vajutasin kinni, teisel korral läksin ukse taha tagasi helistama, et mis siis ometi lahti, et mind nii paaniliselt vaja on. (See oli muide üks pank, kes arvas, et mul on pensionikindlustust vaja). Minu järel tuli ka ETV reporter välja. Kanal 2 oli selleks ajaks üldse ära läinud. Kui mina ja ETV välja tulime, oli küsimus a la stiilis "Kas te mäletate, kui suur oli konkurentide pakkumine". Rääkisin siis telefoniga kiiresti jutud ära, vahetasin paar sõna operaatoriga (nemad peavad väljas olema, õigemini - kaamerad peavad, aga neid ei jäta ju järelvalveta), rääkisin veidi ETV reporteriga ning läksin tagasi. ETV reporter jäi minust veel välja.

Aga kui ma sisse läksin, oli teemades tehtud tõsine edasiminek ja esimene küsimus, mida jälle kuulsin, oli stiilis: "...ja kellele see 1,5 miljonit presidendivalimiste toetuseks mõeldud sularaha pidi minema?" (no polnud mitte nii otsene küsimus, aga senist protsessi kulgu arvestades päris pöördeline). Ma võisin vanduda, et kõik saalisolnud naersid minu ja ETV üle, et me just sel hetkel koridoris olime. Ok, ilmselt mitte kõik, aga Rahvaliidu pressiesindaja ning minu arust ka Aivo Pärn vaatasid kelmikult küll minu arust.

Õnneks oli mu kõrval ajakirjanik, kes tegi endale märkmikusse stenogrammi ning temalt sain lugeda, mis vahepeal toimunud oli. Midagi ilma ei jäänud, salvestada ju sees nagunii ei tohi ning pärast intervjuuna sai asja ka kätte. Aga oli seda lisa tegevust vaja, niigi palju asju teha.

See meenutab juhtumit Riigikogus. Sai väliskomisjoni istungi lõppu oodatud. Ei mingit märki, et peaks lõppema. Tund möödus, ikka ei lõpe. Pole ka sellist kellaaega tulemas, et nad peavad lõpetama. Pärast pooleteisetunnist ootamist leidsin, et võiks kiiresti WC's käia. Minuti olin ära. Selle ajaga avanes uks ning kõik liikmed vajusid laiali. Ok, jälle ei jäänud millegist ilma, sest intervjuud sai kätte, aga töömahus on oluline vahe, kas saab nad kõik ukse tagant kätte või peab mööda lossi ringi luusima ja otsima-helistama, et kuhu keegi läks.

Ok, nüüd uuesti Liivalaia tänavale. Huvitav, kuidas Reiljan täna ajakirjanikke tervitab. Eile tänas irooniliselt, et temale tullakse toetust avaldama.

Celebrity Morph by MyHeritage

2008-09-17T11:41:00.003+03:00

Igasuguseid asju mõeldakse netis välja - nüüd siis võimalus morfida oma nägu kuulsusega sarnaseks. Ja seda mitte suvalise kuulsusega, vaid sellega kelle näoga on sinu nägu kõige sarnasem. Minu puhul siis Elton Johniga.

MyHeritage: Celebrity Morph - Family photos - Dynasty

See minu pilt pole iseenesest väga õnnestunud, see oli ühelt fotosessioonilt nö naljapilt, kus proovisin teha nägu, mis oleks elevil ja üllatunud. Njah, näitlejat minust ei saa.

Täitsa hea päev

2008-09-16T21:51:00.003+03:00

Täna oli üle pika aja selline adrenaliinirohke päev. See pole paha pärast öeldud. Mulle täitsa meeldib see vahelduseks.

Ühesõnaga - sündmus oli valitsuskabineti kogunemine. Lahkusin sündmuskohalt 18.15 ning lugu sellest jõudis eetrisse kell kell 18.55 saates selle koha peal, kus ta planeeritud oli - esimese loona. Loo pikkus 3.05. Kusjuures täitsa saba ja sarvedega lugu. Lugu sai valmis siis, kui Märt oli tere öelnud ning saate teemade lint juba käis.

Ehk siis 40 minutiga toimetussesõit ja montaaž. Kui teised lugejad ehk ei saa selle erilisusest aru, siis ehk kolleegid ajakirjanikud ikka. Vähemalt teised teleinimesed peaksid saama küll.

Ärge saage valesti aru. See pole ideaal. Palju parem on töötada montaažis kell kaks päeval, teha lugu poolteist tundi, aga adrenaliin kulub mõnikord ära.

Palun tõlget

2008-09-16T13:14:00.003+03:00

Ilmselt kesknoored ei pahanda, et ma nende pressiteadet levitan. Ja kuigi mu blogi pole pressilist või portaal, ei suuda ma jätta seda siin kirjutamata. Ma lihtsalt palun tõlget, mida nad öelda tahavad, sest lugesin seda kaks korda, aga ei suutnud Sisu üles leida. Mida nad öelda tahavad ja mis on selle mõte peale bla-bla?

Kesknoored: isegi Liis Lass ei suuda reforminoori enam päästa!

Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul tsiteeriti teda SLÕhtulehes valesti ja jäeti loodetavasti ekslikult mulje, justnagu ei hindaks ta Liis Lassi meediaalaseid oskusi ja kogemusi.

Keskerakonna Noortekogu esimees Siret Kotka sõnul on tuntud seltskonnahing Liis Lass väga kogenenud meediaga suhtlemisel ja peaks seega mõistma, et ajakirjanikel on tendents, kas siis tahtlikult või kogemata, asjadest valesti aru saada ja vastupidiselt tõlgendada. "Minu seisukohavõtt ei olnud mingil moel suunatud Liis Lassi vastu, vaid koolitamata ja harimata noororavate vastu, kes minu üllatuseks polegi saanud Liis Lassi ja teiste arvestatavate meediafiguuride tasemel nõustamist ja koolitust, mis kesknoorte jaoks on harjumuspärane ja iseenesestmõistev,” lausus Kotka.

„Mul on kahju noor-reformaritest, sest mitte üksnes minule on silma jäänud reforminoorte tõsine intellektuaalne puudujääk ja eriti, mis puudutab meediavaldkonda, sest ega muidu poleks uudis Liis Lassi koolitusest noororavatele meedias sedavõrd suure lainetuse kaasa toonud. Samas on noororavate seis sedavõrd lootusetu ja ma ei usu, et isegi Liis Lass neid päästa suudab.”

Siret Kotka lisab, et vastus küsimusele, kust on reforminoored saanud ebaprofessionaalse käitumise meedia suhtes, on tegelikult väga lihtne.
„See kõik tuleneb sellise praktiku, nagu Liis Lassi ning ka teiste meediaga manipuleerimise alal tuntud professionaalide puudumisest nende koolitusüritustelt,” lisas Kotka.

„Meie koolitusi väisavad tuntud professorid, majandusinimesed ja teised oma ala asjatundjad, nagu näiteks Linnar Priimägi, Heido Vitsur, Ülo Vooglaid, Tõnis Saarts, Raivo Vare ja Liis Lass oleks ideaalselt värskendavaks täienduseks meid külastavate oma ala asjatundjate plejaadile,” tõdes Kotka. „Samuti vastab absoluutselt tõele, et mõned päevad tagasi saatsime Liis Lassile kirja siira sooviga kutsuda teda oma noortekogu koolitustele esinema, sest ta on meie huviorbiidis olnud juba pikemat aega.”

Valitsusest ka

2008-09-11T13:23:00.004+03:00

Keegi küsis mult eile, miks ma ainult Keskerakonnast kirjutan. Nojah, aga mida valitsusest ikka arvata, neil niigi raske.

Reformierakond ei suuda oma valimislubadusi maha jätta. Ansip tunneb sealjuures siirast heameelt, kui saab rääkida ka millestki muust, kui rahast. Padar teeb rasket tööd (ja see on siiralt öeldud) ja tuleb igal hommikul tööle salalootuses, et ehk täna on 2+2 kokku vähealt 5. Aga ei ole. Kusjuures teised ministrid arvavad, et 2+2 on 6, kuid Padar teab pärast sügisprognoosi, et isegi 4 ei tule kokku. Laar vaatab kõrvalt ja kui korra mulle tundus, et asjad liiguvad ning valitsus on asjalikuks hakanud, siis nüüd saavad nad midagi eelarveks nimetatavat kokku ainult seetõttu, et peab, mitte et see päriselt valmis saaks.

Ja ma tõsiselt ei usu, et kui valitsus selle kokku saab ja Riigikokku saab, siis ei ava üks või teine koalitsioonierakond uuesti mingit teemat.

Kojutulekul tekkinud mõtted armunud poisist ja kolmeliikmelisest kambast

2008-09-10T21:13:00.004+03:00

Keskerakonna suhe IRL'i on kui meeleheitliku poisi suhe tüdrukusse, kellesse ta on armunud. Ehk muidu tubli poiss, ajab oma asja, kuid kõikvõimalikul juhul on tüdrukuga nõus, räägib nii tüdruku juuresolekul, kui ka tüdruku selja taga rõhutatult sama juttu, kui tüdruk.

Oi jah, kõlab kuidagi tuttavlikult, ma ise vist kunagi samasugune olnud ning mõned lugejad noogutavad nüüd peaga, aga lähme edasi.

See neiu on aga selline kange neiu, ei tee poisist suurt välja. Vaid niipalju, kui viisakus nõuab, mis muidugi poisile kannustavalt mõjub, nii et tüdruku viisakusavaldustele muu maailma mittetähelepanupööramist lausa vandenõuks peab. Aga neiu mängib hoopis vapralt ja rahuolevalt, kuigi ka natuke üleolevalt ja vanemat-targemat õde mängides, peamiselt kahe teise poisiga.

Armunud poisis tekitab see muidugi viha ning selle kolmese kamba pealiku vastu salvab igal võimalusel. Saadab isegi oma jüngreid otse poisi akna taha kollitama ja igal pool avalikult tagakirumisest rääkimata.

Hmm, mul on vist liiga pikk kodutee...
Ma muidugi vabandan, et ma IRLi tüdrukuks nimetan, see täna kojusõites pähetorganud paralleel lihtsalt nõuab nii, kuigi partei on minu peas meessoost olemus.

PS! Savisaare blogi on päris huvitav lugemine, palju huvitavam, kui Kesknädal. Iseasi, kas tema väidete-paralleelide-uskumustega nõus olla või mitte, aga poliitikute blogide seas täitsa värskendav.

Kellaaegade needus

2008-08-29T11:04:00.003+03:00

Natuke uudistesaate telgitagustest:

Kell 20 olev uudistesaade on halb, kui teised kõik on kell üheksa. Eelmisel pühapäeval kukkus alla lennuk. Järgmisel päeval küsis keegi, et miks TV3 ütles vaid, et kukkus alla, ohvrite arvust mitte sõnagi, kuigi teised rääkisid ohvrite arvust. Nojah, ohvrite arv tuli pool üheksa, ja me ei saanud öelda. Kahjuks paistab vaatajale ainult see, et Soiver ei ütle ohvrite arvu, seda, et Soiver saate ajal lappab arvutis BNS, CNN ja BBC lehekülgi (me saame saatejuhi laua tagant netis käia just sellise viimase info otsimiseks, kui mõnikord arva juhtub, et toimetuses pole vaba inimest saate ajal, et sellise info otsimist kellelegi delegeerida), välja ei paista.

Eile sama lugu. Presidentide välkkohtumine - avaldus pressile tuli kell 20.20. Mis tähendas seda, et kõigil teistel oli saatesse videopilt panna, meil ei olnud, sest kui sündmus toimus, tõmbas meie saade otsi juba kokku. Organiseerimise juba päeval otseülekannet, aga Elioni kaudu tegemise rikkus ära just sel päeval olnud Elioni valguskaabli avarii. Poolakad tellisid kohale ka otseülekandebussi, ning kell 19.55 saime kokkuleppele, et me saame nende abil teha otseülekande meie saatesse.

Aga a) ülekandebuss ei saanud ühendust satelliidiga õigeks ajaks (paksud pilved), b) Poola produtsent oli koos Poola presidendiga ja jäi ka hiljaks, mistõttu ülekandebuss ei saanud aru õigel ajal selget arusaama, mida poolakad täpselt tahavad ja mida meie tahame läbi poolakate, c) pärast selgus, et televisioonis loevad väikesed asjad, ehk kui sul on kasutada mitmesajamiljoniline satelliit, mitmemiljoniline ülekandebuss ja poolemilline kaamera, siis sellest ei piisa - mingi a la 3 krooni maksev numblakas oleks nagunii puudu olnud.

Poolikud pressiteated tuleks keelata

2008-08-27T11:42:00.007+03:00

Oleks minu teha, siis ma keelaks saata protestivaid pressiteateid teemal "sealt ei tohi raha ära võtta" ilma, et selle juures oleks ka kirjutatud, kust selle asemele peab võtma või milliseid makse tõsta, et raha katta.

Näiteks teade "Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon liitus kolmapäeval Lastekaitse Liidu protestiga sotsiaalministeeriumi kava vastu loobuda koolitoetuse maksmisest." Aga kas assotsiatsioon või Lastekaitse Liit pakkusid välja, millest selle asemel tuleks loobuda!? Ei.

See väljapakutav alternatiivne kärbe peab olema muidugi õiges suuruses (näiteks tuleb arvestada, et kõikidelt Riigikogu liikmetelt kuluhüvitiste ja ka kogupalga äravõtmine ei aita eelarvedefitsiidile eriti palju kaasa) ning ei tohi olla varem kõlanud, sest ühest kohast mitme asja katteks võtta ei saa (et ehk kui keegi on juba soovitanud kokkuhoiuks Riigikogu liikmete kuluhüvitise ära võtta, siis teine organisatsioon seda välja pakkuda ei tohi, nagu ei tohi pakkuda ka neid allikaid, mille pealt valitsus on juba plaaninud kokku hoida). Pakkuda võib ka näiteks maksude tõusu, aga ilma sellise alternatiivse allikata millegi kärpimise keelamist nõuda ei tohiks.

Sama nõue peab käima muidugi ka erakondade pressiteadete kohta. Selliseid rahanurumise/nõudmise pressiteateid on kõige lihtsam teha, aga neist on rahanäljas valitsusel suhteliselt vähe kasu, sest kui elu valitsuse vaba tahte järgi käiks, siis annaks nad kõigile kõvasti juurde.

Aga ma ei mõista neid pressiteateid väga hukka. Mulle endale jõudis täna pärale, et ma ise kaotan lapse pealt tulumaksusoodustuse äravõtmisega 12000 krooni. 12000! See on suur raha. Puhas raha, mis võiks mu taskus olla iga aasta, mitte vaid järgmisel aastal (saan aru, et järgmisel aastal selle eest ikka tagastatakse). Käsi kohe sügeleb ise ka nõudlikku pressiteadet tegema.

Valitsuserakondade pressiteated

2008-08-27T11:14:00.007+03:00

Ei tea, kas neid saades nutta või naerda. Ajakirjanikel muidugi lõbu laialt, teemasid on jne, aga riigi elanikuna ...

Lüües kokku matemaatika eelarve ja majandusprognoosi taga, siis on selge, et riigieelarve kokkusaamiseks ei piisa ei praegustest piirnumbritest ega ka kosmeetilistest maksumuudatustest. Erakonnad aga ei väsi saatmast pressiteateid, mille sõnum kõigi kolme erakonna peale kokku on, et kärpida ei või, isegi piirnumbreid tuleb suurendada ja samas makse ka puutuda ei tohi. Ainus asi, milles nad tundusid vahepeal kokkuleppele jõudvat, oli automaksu, nüüd pole selles ka enam kokkulepet.

Tundub, et poliitikas on põhimõte - põletame võimalikult palju sildu ära, et meil oleks võimalikult raske taganeda. Tõlkes siis - saadame võimalikult tihti võimalikult pretentsioonikaid pressiteateid, siis ei saa me järgi anda, sest rahvas jätaks sõnadesöömise meelde. Meenutab nõukogude armeed, et taganejad lastakse maha ning seda teades tehakse endale taganemine võimatuks. Lootuses, et siis on ainus valik pimesi edasi tormata ja vastane lihtsalt lömastada. /Taganejate mahalaskmist kasutas vähemasti maailmasõja ajal ka USA armee/. Aga mina, rumal, arvasin, et poliitika pole sõda, vaid laua taga lahenduse leidmine.

Üks konkreetne näide ka - IRL saatis eile pressiteate, kus ütles, et kärpeid ei tohi teha, selle asemel nõustuti tulumaksureformi ehk vähendamise ärajätmisega. Eirates täiesti rahandusministeeriumi juttu, et tulumaksust laekuva rahaga lapiks hädavaevu suvisest majandusprognoosist selgunud täiendava puudujäägi, ja seega poleks see rohi juba enne teadaolnud ministrite 9 mld kroonise ülemääraste soovide (mis eraldivõetuna on täiesti õige kurtmine suures osas, aga elu on karm kahjuks) jaoks. Seega nad kas ei kuula rahandusministrit või loodavad, et rahvas ei saa aru.

Rahandusministrilt ootaks iseenesest ausat ja selget seletust, kust kohast nad loodavad järgmisel aastal nii suurt karvu. Isegi Eesti Pank imestas täna selle üle (muidugi neile omases tagasihoidlikus keeles).

Lisatud 20.02: õnneks siiski sellisest sõjaseisukorrast õhtuks loobuti - reformierakond tegi avalduse, mille tõlge on: kui vaja, oleme kõigega nõus (iseenesest riigimehelik) ning IRL ütles ainuvõimaliku variandi: räägime. Eks näis, kauaks sellist konstruktiivsust jätkub.

Tallinna linnavalitsuse uus tase

2008-08-26T16:47:00.003+03:00

Tallinna linnavalitsus muutub järjest kinnisemaks. Kõigepealt ei osale linnapea istungijärgsetel pressikonverentsidel. Nüüd siis potsatas just postkasti teade Raepressilt:

"Lugupeetud ajakirjanikud, Tallinna Linnavalitsuse istung toimub kolmapäeval, 27. augustil tavapärasest erineval ajal - kell 15.00. Istungile pressikonverentsi ei järgne!"

No mida. Samal ajal nad kurdavad, et linnaasjadest ei räägita. Ma tean, nüüd küsiks Savisaar või keegi teine vastu, et "Millal sa Soiver ise viimati linnavalitsuse pressikal käisid?". Ütlen ausalt - terve igaviku pole käinud. Aga selles pole küsimus. Ajakirjanikul (või väljaandel) on õigus otsustada, kas lähme või ei lähe. Mitte, et linnavalitsus otsustab, et teema täna istungi ära, aga ajakirjanike jaoks kõige loogilisemat, mugavamat ja lihtsamat moodust infot saada ja kommentaare küsida me ei tee. Kevadel käisin ise ka seal heameelega, ikkagi Eesti suurim linn ning jättes poliitilise vahu kõrvale (olemaks õiglane, lisan, et seda on ka valitsuse pressikonverentsil), siin toimuv on inimestele oluline.

Lennundusest

2008-08-24T14:25:00.003+03:00

Teleäri loetakse karmiks, aga ma ei kadesta lennunduses tegutsejaid.

Ostsin endale sügiseks lennupileti Easyjetiga, sellest läks toimetuses lahti väike vestlus teemal, mis lennufirmaga lennata tasub ja hindadest jne. Soovitan kõigil lugeda Estonian Airi blogist üht sissekannet teemal, kuhu üldse Tallinnast lennata tasub.

Seal sissekandes on juttu ka sellest, et mida odavam, seda populaarsem. Keegi Postimehe kommentaarides arvutas välja, et Easyjetil on omahind Berliini lennuks 7000 eurot ja selle raha saamiseks peab iga reisija maksma umbes 70 eurot (rusikareegli 70% täituvust järgi). Nojah, ma ise pole kunagi ostnud Easyjeti piletit päevadele, kus nad tahavad saada üle 300 krooni koos maksudega. Kunagi lendasin Berliini ka Easyjeti ja Estonian Airi omavahelise hinnasõja ajal 1 euroga.

Kunagi vastas Äripäevas Olev Schults Berliini teemalisele küsimusele väga ilmekalt, näitamaks lennufirmade valu, miks lennata kahjumiga liinil: "Miks ei soovi Estonian Air konkureerida teiste lennufirmadega, ning lihtsalt sulgeb liini. Tallinn-Berliin. Antud juhul kingitus Easyjet'ile?

Tallinna-Berliini vahel on alati lennanud eriti hinnatundlik reisija, millist tootis ja toodab eelkõige easyJet Saksamaa poolelt. Meile ei olnud see liin kasumlik ja julgen ka kahelda easyJet’i suures edus sellel liinil. Estonian Air sekkus omal ajal Berliini turule eelkõige testimaks oma suutlikkust õppida mängima vastu tõelist low-cost operaatorit. Nõukogu ja juhtkond teadsid, et ettevõte kaotab seal raha, kuid arvestades, et Berliin töötab ainult otseturuna (mitte edasilendamisvõimalustega hub-ina), siis oli võimalus oma kulustruktuuri easyJet’i vastu testida heaks investeeringuks."

Nordea Eesti juht (nime ei mäleta, aga eelmine, mitte Kraft) rääkis kunagi, et panganduses on ütlus teemal, kuidas miljonäriks saada: "Tuleb asutada lennufirma. Aga enne pead miljardär olema, muidu miljonäriks ei saa."

Sõnade järjekord

2008-08-22T15:26:00.005+03:00

Lugesin just BNSi uudist parkimisest Pirital. Seal sees oli lause: "Tallinna linnapea Edgar Savisaar tõdes reedel kohtumisel Pirita linnaosavanema Tiit Terikuga, et viimasel oli tasulise parkimise vastu õigus sõna võtta, kuna..."

Mis kurat! Kas nüüd hakkab Savisaar ütlema, kellel on õigus midagi öelda ja kellel mitte. Vihastasin lausa.

Siis rahunesin ja mõtlesin, et loeks ka ikka originaali (linnavalitsuse pressiteadet). Seal oli kirjas: "Oma ringkäigul Pirital tõdes linnapea, et Pirita linnaosa vanemal Tiit Terikul oli tasulise parkimise vastu sõna võttes õigus, kuna..."

Hoopis teine mõte ju! Vaat mis teeb üks sõna teises kohas.

5804 km (3.osa)

2008-08-21T12:36:00.012+03:00

4. päev

Sel päeval jõudsime Austriasse pärast põgusat Bratislavas ringikäimist (ei jätnud linn mulle erilist muljet), sealhulgas ka poeskäimist - ostsime sealt pärast väikest otsimist TomTomi navigatsiooniseadmele Lääne-Euroopa kaardi. Enne olime lootnud saada Lääne-Euroopas hakkama paberkaardiga, aga mõtlesime, et tühja kah - maksab küll korralikult, aga elektrooniline abi on ikka väga-väga hea. Hiljem sai selle üle väga õnnelik oldud, sest linnade vahel annab veel kaardi järgi sõita, aga kuskil linnas oleksime paberi järgi väga ära eksinud. Ainus jama on see, et poest saadud kaart on vana versioon (ei tea, kas oli poeriiulile näidisena seisma jäänud) - ja nüüd vaidlen ma TomTomi supportiga, kas ma poest ostes peaksin saama müügi hetkel uusima kaardi või ei.

Aga sellest hommikust alates luban ma endale edaspidi teha reisiplaane veidi inimlikult - õige tihti juhtus, et päeva alustasime ringivaatamisega, siis sõime ja siis hakkasime järgmisesse kohta minema. See tähendab aga seda, et päeva esimene vaatamisväärsus või linn on nagu läbi udu - kohvi pole saanud, hommikust pole söönud ja õieti pole veel üleski ärganud. Vastik. Mitte väga, aga võiks paremini.

Austria esimene linn oli Hainburg. Selline armsa vanalinnaga linn, kuid juba nähtud vanalinnu arvestades ei midagi väga erilist. Vaikne linn, see mulje jäi ka. Nädalapäev oli pühapäev ja see tähendas, et kõik poed olid kinni. Ka turismiinfopunkt ei töötanud, sest oli pühapäev.

Järgmises linnas plaanisime vaadata rooma varemeid. Esiteks avastasime, et need on tunduvalt väiksemad ja igavamad, kui arvasime. Teiseks avastasime, et nad tahavad selle eest 8 eurot. Kolmas avastus oli õnneks parem - nimelt aia tagant nägi sama hästi. Tänu sellele me teamegi, et polnud midagi erilist. Ma ei hakka varemete piltigi üles panema, panen hoopis minule varemetest suurema mulje jätnud autost. Esimest korda elus tegin ka võõra auto kõrval pilti. Nõme, ma tean, aga minu sees on ju ikka väike poiss ka olemas.

Edasi sõitsime enm-vähem peatumata läbi väikest Austria linnakeste. Kõik olid sellised pisikesed ja armsad, aga sellistes pisilinnades polnud tunnet, et nüüd oleks see midagi erilist või et mõnel neist oleks omapära. Tegelikult oleks neis kõigis midagi vaadata kindlasti olnud, aga pigem oleks see olnud sellist sorti atraktsioon, mille üle kohalik mavalitsus oleks jube uhke olnud, kuid mis oleks pannud õlgu kehitama. Umbes nii, nagu iga Eesti omavalitsus on kirjutanud oma arengukavasse, et arendavad turismi, mõistmata, et loodus on neil selline, nagu igal pool mujal, kirik on täiesti tavaline ning midagi muud neil polegi.

Suurema peatuse tegime ühes poelinnakus (omamoodi sümboolne turistide kohta, eks) Parndorfi läähedal. Aga seda ei teinud me ostlemise pärast (mäletate, pühapäev, kõik kinni nagunii), vaid selle välimus oli midagi täiesti erilist. Nägime seda kaugelt mööda sõites ja keerasime isegi tagasi. Arvasime, et see on mingi linn või loss või muud sellist. Kuid oli hoopis pisikeste kallite riiete poodidest tekkinud linnak. vaatad suu ammuli. Siinolevalt fotolt ei paista vaateaknad, kuid needki olid väga stiilsed ja üksteisega kokkusobivad. Kokku võis seal olla umbes sadakond suuremat ja väiksemat poodi. Muidugi kõige ääres oli kaubanduskeskustele kohustuslik hüpermarket. Mis oli ka muidugi kinni.

Seejärel jälle peatumata läbi väikeste linnakeste. Plaan oli jõuda õhtuks Klagenfurti, ja seal ööbida, aga siis leidsime koha, mis meie plaanid ära lõpetas. Umbes kella nelja paiku Eisenstadti linna. Ahhh, kui ilus linn. Seda esiteks, selles linnas olev loss on kui muinasjutust välja astunud. Kusjuures eraomanduses, aga Viinis elav vanaproua on andnud linnale loa tegeleda seal igasuguste asjadega. Muide, ka fotol on näha, et selle lossi ees on muruplats, nagu ikka, aga see on tegelikult parkla katus - selle all on kolmekorruseline parkimismaja. Mis maksis kõva raha, ja sellepärast parkisid enamus kõrvaltänavatele, kus oli pühapäeva puhul tasuta. Aga meie käisime selles kohas ka ekskursioonil. Toimus see saksa keeles, sest teisi keeli lihtsalt polnud, aga enam-vähem saime aru, millest giid rääkis ja mida tegi. Just nimelt - tegi. See oli kõige atraktiivsem tuur, mida näinud olen. Esiteks jagati neljale külastajale nimekaardid ja määrati rollid ja erinevates tubades pandi neid siis mõisarahvast mängima. Muidugi jõukohaselt, ehk nemad seisid ja giid näitas, kuidas teenijad neid teenisid jne. Lisaks veel muusikapalad tubades, selles linnas on tegutsenud ju ikkagi Haydn.

Aga siis - suures saalis toimus õhtuse kontserdi proov: sealse suvekooli koorilaulu töötoas osalenud inimesed harjutasid Robbie Williamsi ja ... laulude laulmist. 140 inimest! Ja orkester! Laululahingu koorid on kökimöki seal juures. Ka laulude seaded olid vaheldusrikkad, ja üllatuslikud. Laululahingu seaded olid kohutavalt igavad selle kõrval. Augustis hiljem Meie Mehe tuuril kuuldud Suisapäisa esinemine oli piinlik ja masendav selle juures.. Kiiresti sai tehtud otsus - meie sellest linnast enne kontserti ei lahku. Ja ootasimegi õhtuni. Kontsert oli tasuta.

Mul on varem vaid paar korda kontserdi ajal judinad üle selja jooksnud, aga seekord oli selline selgroogu ülesroniv värin pidev.

Ma kontserti ei salvestanud-pildistanud, ei hakanud enda elamust asjalik olemisega vaevama, aga ekskursioonil olles proovi nähes ma telefoniga salvestasin. Kvaliteet on suhteliselt vilets, aga minul hakkasid jalad seda kuulates uuesti värisema.

Pärast kontserti oli kell palju, me olime mitusada km ja kaks linna maas oma reisiplaanist, hing kiirteele jõudes hakkas tulema sellist paduvihma, et enam-vähem kõik autod tõmbasid teeäärsetesse parkimistaskutesse ja ootasid äikesetormi möödumist. Õhtuks oli meil plaan jõuda Klagenfurti motelli, aga jõudsime sinna öö läbi puhates ja sõites alles vastu hommikut. Vihm jäi õnneks järgi.

Venekeelne ETV

2008-08-20T11:14:00.005+03:00

Jälle käib üks tont ringi - arvamus, et kui meil oleks venekeelne telekanal, siis mõtleksid mitte-eestlased teistmoodi. No ei mõtle. Kujutage ette, kui Moskvas tehtaks kindlaks, et sealsed eestlased vaatavad liiga palju eesti kanaleid ning millegipärast saavad pronksiööst aru Moskva poolt vaadates valesti. Oleks siis abi sellest, kui Moskva teeks siis eestikeelse kanali ja räägiks seal fashismi taassünnist ja muust Eesti "koledustest", lisaks ka Gruusia vägivallast vene kodanike vastu. Kas siis eestlased hakkavad seda kanalit vaatama ja muudavad oma arusaamu. No ei ole. Nad vaatavad seda kanalit korraks, leiavad, et seal räägitakse lolli juttu ning valetatakse. Rohkem nad ei vaata. Või vaatavad, aga kui huumorisaadet.

Kas Moskvas elavad eestlased toetavad Eesti seisukohti sellepärast, et Venemaa ei tooda eestikeelset teleprogrammi? Ei, nad toetavad eesti seisukohti, sest on eestlased. Samamoodi oleks Eestis elavate venelastega.

Miks Savisaar nii teeb? Aga ehk aitab Vitsuti õpetus

2008-08-13T14:04:00.005+03:00

Juhatab Savisaar linnavalitsuse istungit ja et ta siis läheks tema kabineti kõrvalruumis toimuvale pressikonverentsile, no ei ole. Linnapea pressiinimene peab siis nentima, et Savisaar on tööl küll, aga on muud ülesanded. Ma ei saa aru.

Eile ka ei saanud Savisaarest aru. Gruusia teemal tahtsime intervjuu saada. Savisaare abi aga konsulteerib härraga ning Savisaar laseb teatada, et eelmisel õhtul ütles ta juba BNSile, mis tal öelda, kirjalik avaldus meediale ka saadetud, seda ei soovinud aga meedia kasutada ning intervjuud ei anna. Abi ütes seda süüdistava tooniga, mis taandus veidi minu protestimise peale, et kell kaheksa eetrisolev uudistesaade ei saagi kasutada avaldust, mis tuleb pärast saate lõppu. Püüa siis teha tasakaalustatud uudiseid, kui Savisaare kättesaamiseks on kaks võimalust - passida linnavalitsuse ees Savisaare auto kõrval või tungida õhtupoole üliõpilaste üritusele, et seal Savisaarel järel joosta. Oeh...

Aga ehk aitab intervjuud teha Lauri Vitsuti raamatus "Infosõjad" olev õpetus. Seal räägitakse küll ülekuulamistehnikatest, aga ehk saab mõnda õpetust kohandada ka ajakirjanduse jaoks. Eriti naljakas on tehnika "mõttetute küsimuste esitamine": tuleb kiiresti esitada arusaamatuid ja asjassepuutumatuid küsimusi. Iga katset neile vastata tuleb segada uute, sama ebaloogiliste küsimustega. Tekkinud surve all võib ülekuulatav (s.t intervjueeritav) hakata väärtuslikke asju välja andma või kõikvõimalikke asju omaks võtma.

Kuigi mul on kuri kahtlus, et Savisaare arvates paljud reporterid just sellised ongi. Ning ei saa välistada, et see arvamus on ka täiesti ärateenitud.

Kokkuhoiust ja ametnikest

2008-08-13T11:43:00.016+03:00

Rääkisin ühe tuttava riigiametnikuga. Küsisin talt muuhulgas, et kuidas siis asutuses sisekliima on, et palju neil lahti lastakse. Selgus, et täitsa OK olevat. Kõik lisapalgad, mida maksti puhkuse, riigi sünnipäeva, organisatsiooni sünnipäeva, jõulude, ilus olemise ja kurat teab mille eest veel (aastas pidi kokku olema, kui õigesti lugesin, 15-16 kuupalka), võeti küll ära, sest neid maksta enam ei saa. Aga vabanenud palgafondist anti ministeeriumile, ja sealt edasi Padarile ja Ansipile natuke kokkuhoiuks ning ülejäänud muundus igakuiseks palgatõusuks.

Tema isiklik tulemus kokkuhoiupoliitikast oli: "Mina sain ikka kõvasti juurde."

Seaduse järgi ma ei tea kuidas on, kas palka saab vähendada riigiametnikel, tavalepingu järgi töötajatel ei saa.

Egas midagi, riigil on prioriteedid paigas. Ma isegi ei usu, et Padar ja Ansip sellest midagi teavad, ilmselt nemad püüavad ja usuvad seda, mida nad teevad, aga kardetavasti on see vaid üks näide sellest, kuidas neile (ja paatoslikuks minnes lisades, et kogu rahvale) eelarve tegemisel lihtsalt kott pähe tõmmatakse.

Et miks ma sellest blogis räägin, mitte TV3 lugu ei tee. Sest teleuudistes ei saa rääkida asju, mida tõestada ei suuda ja nii umbisikuliselt ei saa uudistes ka rääkida. Aga tõestada selliseid asju tavaliselt ei saa, paberitel näeb kõik ilus välja.

Vist aasta tagasi uurisin sarnast teemat ja tean, et ka Postimees (või oli see muu leht) lappas samal teemal pabereid ja teabenõudeid kaks nädalat, aga ei tulnud ei meil ega neil lugu, sest must-valgel on kõik väga ilus, loogiline, aus ja puhas.

Eesti Ekspress

2008-08-13T11:20:00.005+03:00

Viimasel ajal on olnud nii palju tegemist kodus ja tööl, et pole olnud mahti blogisse kirjutada, kuigi soovi oleks.

Aga siinkohal siis üks emotsioon, mis on mul mõned päevad peas keerelnud. Tekkis see Ekspressi lugedes. See leht on mul ainus, mis mul kodus käib ja seetõttu ma loen seda nädal aega hommikukohvi kõrvale.

Sellest pole aga hullu, sest mulle meeldib Ekspressi stiil. See leht on ainus, kus mind huvitab, mida see või teine ajakirjanik seekord kirjutab, teiste lehtede puhul tihti ajakirjaniku nime ei loegi. Eriti head Andrei Hvostovi asjad. Neis on kuidagi sellist ärapanemist, mis on nauditav. Kui Ärapanijate ärapanemine on tihti ärapanemise pärast ja labanegi, siis Hvostovi kirjutised on sellises stiilis, et "ma kirjutan, kuidas asjad on ja mida ma asjadest arvan, ja mind ei huvita, kui teile tõde ei meeldi".

Aga erinevus ülbuse ja Ekspressi vahel on see, et kui teistes oma arvamuse omajates kumab läbi tihti arvamuse konstrueeritus ja eneseõigustamine liigse põhjendamisega, siis Hvostovil jt kumab läbi alati intelligentsus ja lai silmaring. Mitte selline isehakanud targutamine, mis paljudel arvamusartiklite kirjutajatel mujal lehtedes on. Sellist mõnusat lugemiselamust on ka teiste Ekspressi tegijate artiklites, Ideon näiteks, aga eriti Hvostovil.

Mis ei tähenda, et kõik Ekspressi artiklid, eriti seal ilmuvad välisautorite asjad seda Ekspressist tekkinud üldmuljet ei riku, aga noh, neid ma loen siis, kui lemmikautorite asjad loetud on.

Automaks kui tuumapomm?

2008-08-06T17:15:00.004+03:00

Maksumaksjad tegid avalduse:

Täna, mil kogu maailm mälestab Hiroshimale tuumapommi heitmise aastapäeva, on Eesti juhtivpoliitikud visanud tuumapommi kõigile autokasutajatele.

Panin endale kirja sügiseste suhtekorraldusloengute jaoks - kui teed pressiteadet või mingit statementi või midagi taolist, siis on küll hea siduda seda tänase päevaga, tõmmata paralleele teiste päevakajaliste asjadega ... AGA mitte minnes küüniliseks ja labaseks. Koos hilisemate kiiritustõppe surnutega 270 000 inimese hukkumine on ikka midagi täiesti võrreldamatut automaksuga.

Jürgen Ligilt sai meie reporter täna kergelt riielda, sest oli vist esimene ettejuhtuv ajakirjanik pärast seda, kui Jürgen Ligi oli lugenud Delfi pealkirja "Ligi: automaks võib ulatuda 10 000 kroonini". Nimelt oli ka artiklis endas Ligi tsitaat "Suurt maksukirvest ei tule. Jutt saab olla mõnest tuhandest kroonist, mitte tuhandest ega ka mitte kümnest tuhandest kroonist." Ligi imestas, kuidas sellisest lausest selline peakiri tuli ja küsis retooriliselt, kas ta üldse ajakirjanikele enam midagi rääkida julgeb.

5804 km (2.osa)

2008-08-05T12:24:00.004+03:00

3. päev

Päeva alustuseks vaatasime natuke Žilinat päevavalgel. Väga Tallinna moodi linn tundus. Kõige suurem ja ilusam oli nende Raekoja plats, kus ringis ümber väljaku seisid tänavakohvikud ja keset väljakut veel kohvikuid ja müügiputkasid. Sellest jalakäijate tänava kaugusel seisis keskväljak, kus suur monument rahvuse sünnile ning muidu selline meie vabaduse väljaku moodi väljak. Tõsi küll, meie ehitame oma Võidusammast alles ning autode parkimismajja ajamine on ka neil juba tehtud, aga muidu samasugune.

Enne reisi osa "Slovakkia lossid ja kindlused" juurde asumist võtsime hommikusööki linnaäärses rekkajuhtide sööklas. Hea ja lihtne koht, kus hamburgerit ei pakutud, vaid ainult tõsist sööki. Söögi nimed olid muidugi täiesti arusaamatud, aga üks hea kohalik neiu tõlkis meile tahvlilt nimesid ning suhtles müüjaga. Kuna Slovakid on üldiselt väga abivalmis ja lahked, vähemalt kõik need, keda me nägime, siis oli seda temagi ja tõi isegi pärast toidu meie lauda, sest meie ise ei osanud aimatagi, et kui meie tellitud toit valmis saab, siis ilmub see kuhugi kõrvale platele. Aga enamus kliente olid just meiesugused turistid ja veokijuhid, lisaks veel mingi seltskond, kes tellis hommikul kell 8 (jah, kell oli selleks alles 8 saanud), kolm pitsi viina ja pabertaldrikul hapukurgiviilud. Hindadest ka: kaks portsu, mis koosnes kahest munast ja singiviiludest), kaks suure saiakese mõõtu saiakesest ja kaks kohvi maksis kokku 65 krooni.

Aga edasi läksime päeva tuurile, mille koostamise üle ma olen uhke. Lõpututest valikutest panin meile kokku programmi, mis optimaalse trajektoori järgi viis meid täpselt erineva iseloomuga hooneteni alates uhketest lossidest ja lõpetades iidsete varemetega. Esimene koht oli Hrad Strečno, kuhu esimene teeviit tegelikult ei viinud, ja teise ees oli suur parkla ja silt, et nüüd tuleb kõndida kilomeeter. Aga polnud veel lahtiolekuaeg, tee peal polnud keelusilti ja nii sõitsime meie lihtsalt üles, uurisime kindlust väljastpoolt ning tulime tulema. Kahju oli, et sisse ei saanud, aga tundi aega oodata ka ei tahtnud.

Edasi. Budatínsky kindlust, mis seisab Kysuca ja Váhi jõe (ma loodan, et neil nimedel pole eestikeelset nime, siin kirjutasin lihtsalt slovakikeelsed nimed) kohtumiskohal ja seal alates hakaks mul süvenema kahtlus, et keskajal pani igaüks, kes jõe ääres elas, oma kindluse püsti ja hakkas tolli koguma. Selline oli ka selle kindluse eesmärk, hiljem ehitati see küll lossiks ümber. See oli jäetud suht hooletusse, parki sisenemisel oli isegi silt, et puud võivad kukkuda ja sisenemine omal vastutusel. Lossi sissepääs oli vebeilehe ja siltide järgi tasuline, aga kedagi, kes raha koguks ja sisse laseks, me ei näinud. Muide - Slovakkias ilmselt on inflatsioon, sest veebilehtedel olnud hinnad olid reeglina veidi odavamad, kui tegelikult kohapeal, kus uued hinnad olid tavaliselt pastakaga juurde kirjutatud. Ikka mingi 10 SKKd oli juures, ehk eesti rahas siis 5 krooni. Muidu hinnad varieerusid suuresti - mõni loss 150 SKK'd, teine 20.

Edasi tuli Bytčianski loss. Täiesti tasuta täiesti tavalise lossihoovi vaatamise võimalus. Aga peamine oli see linnake, milles see asus. Rahulik, maaliline, keset pikka tänavat jooksis oja, kus kalad lõid lupsu. Vanade piltpostkaardiline majade kohalt piilus küll lasnamäelik paneelmaja ja ühest majadevahest paistis lagunenud telliskivigaraaž, aga neid ei pea ju vaatama. Aga panin siia siiski ühe paneelmajaga foto. Nagu näha, rikkus keskväljaku olemuse ka liiga suur autode hulk.

Lietava kindlusvaremed. Väga ilus koht. ma ei oskagi siin midagi kirjutada, aga see oli kindlasti üks reisi meeldejäävamaid elamusi. Esiteks oma raskuste poolest, sest ronida tuli kõvasti. Teiseks oli avanenud vaade vaatamist väärt - kindlus paiknes väga kõrgel mäe otsas ning ümbritsevate mägede ja orgude vaade võttis hinge kinni. Kohalikud mingid noormehed ja neiud tegid ettepaneku sealsamas nende piknikuga ühineda, aga loobusime ja ...

... seejärel tuli kõvasti seiklemist. Seni olime Slovakkias vältinud kiirteel sõitmist, seda polnud ka vaja läinud, aga seekord järgmisesse kohta minekuks oli teeremont tavalisel teel ees. Ümbersõit oli väga halvasti tähistatud ja nagu hiljem selgus, oli teeremonti ka väga pikalt. Seetõttu ähvardas meie ajakava ikka väga lõhki minna. Selleks ajaks olime niigi natuke maas. Egas midagi, tuli minna esimesse bensiinijaama ja lunastada 75 krooni eest nädala aja pikkune kiirteelsõidu kleeps.

Igatahes nii jõudsime linnutiivul ehk 130ga sõites Trenčinisse. Muide, see kiirus oli juba natuke vastik. 90 või 100ga sõites näeb veel ümbrust, aga 130ga sõites peab kogu aeg teed vaatama. Pärast sõitsin tihti kiirteedel ka aeglasemalt, osalt kütusekulu pärast, aga seepäev oli ajakava juba päris lõhki. Ühe minimudelite koha jätsime vahele ja ühe linna ka.

Aga Trenčinis käisime. Kadestan linnu, millel on ilus jalakäijate peatänav koos lugematute eriilmeliste tänavakohvikutega. Tallinnas midagi sellist pole. Esiteks pole sellist tänavat ja teiseks pole Tallinnas eriilmelisi kohvikuid, kõik on kuidagi ühest puust ja ühesugused. Kindluses ei käinudki, sest maksis palju ja olla oleks saanud vaid pool tundi, millest oleks olnud väga vähe. Aga olgu siin siis üks kindlusega pilt, sest millegipärast ei teinud ma sellest keskväljakust mitte ühtegi pilti.

Seejärel käisime läbi Trnavast, täiendasime raha- ja bensiinivarusid ning vaatasime ka linna, millel oli küll vanalinn olemas, kuid mis oli päris ilmetu võrreldes eelmistega. Mõtetu linn tundus. Eks ole ka Slovakkias olemas depressiivsed väikelinnad.

Edasi ootas kiirteel kihutamine, et jõuda Bratislavasse. Sealkandis oli meil valmisvaadatud hulk kämpinguid ja meie läksime kõige rohkem teepeale jäävasse. Öö oli 200 krooni, selle eest sai parkimiskoha, telgikoha ja kahe inimese ööbimisvõimaluse. See tähendas pesemise ja WC võimalust, oma rand oli kämpingul ka. Kämpingus olemine oli täiesti OK, varem suhtusin sellesse natuke skeptiliselt: ei kujutanud just ette, kuidas suudavad rahulikult olla koos sajad inimesed, telgid ja autod, aga väga hea oli.

Selline oli kolmas päev. Kuus päeva oli veel ees.

Suhtekorraldusõppetund Padarilt

2008-07-30T13:21:00.002+03:00

Suhtekorralduses on teooria, mille järgi tuleb halbu asju nimetada ilusate sõnadega. Selle klassikaline ja enimkasutatud näide on ameeriklastel sõjaraketi nimetamine Peacekeeperiks ehk rahuhoidjaks. Rahandusminister Ivar Padar ütles mulle eile intervjuus majandusest ja koondamisest rääkides lause, mis ameerikalsed üle lööb: "Tormiline majandus on asendunud stabiilsusega."

Eks ta õige ole - mis saaks veel stabiilsemat olla, kui 0% majanduskasv.

Tallinna linnavalitsus hämab

2008-07-29T15:27:00.003+03:00

Tööl natuke kiire praegu, aga meile lugedes vihastasin. Ma ei ole Keskerakonna vastane, kõik erakonnad teevad võrdselt lollusi ja häid asju ning, Keskerakond nagu iga teine, aga täna küll vihane. Eellugu on see, et Tallinna sotsid saatsid pressiteate, et linnavalitsus plaanib Stroomi metsa magistraalteed. Selle peale tuli vihane linnavalitsuse vastus, mille ma siin ära toon, sest see on hea näide kantseliitlik-demagoogilisest kõnepruugist, mis elegantselt teeb maatasa nende kritiseerijad ja siis keerulise juriidilise tekstiga, mis enamikele lugejatele jääb arusaamatuks, ütleb ära asja sisu, mis on ikka see, et plaanime jah teed, aga pole veel otsustanud, kas ehitame ka.

Raepress
29. juuli 2008

Taavi Aas: Sotsid ei tea, millest räägivad

"Tänane sotside eeskõneleja Jaak Juske avaldus, et Tallinn projekteerib Stroomi metsa ümbersõitu, on niivõrd võhiklik, et tekib mulje tahtlikust hämamisest," imestas abilinnapea Taavi Aas.

Oma vastuses linnavolikogu saadiku Hardi Volmeri Stroomi metsa puudutavale järelpärimisele vastas linnapea Edgar Savisaar järgmist: "Pelgulinna möödasõidutee trass on ettenähtud kehtivas Tallinna üldplaneeringus, mis on koostatud ajavahemikus 1995 - 2000 ning kehtestatud Tallinna Linnavolikogus 11. jaanuaril 2001. a.

Selleks, et seda otsust muuta tuleb koostada üldplaneeringu muutmise materjal ja seda ka avalikult menetleda. Linnaehituslike otsuste tegemisel tuleb lähtuda igati läbimõeldud ja kaalutletud asjaoludest. Seetõttu algatati Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2005 otsusega nr 184 teemaplaneering "Tallinna tänavavõrk ja kergliiklusteed" kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks ning linna tänavavõrgu, kergliiklusteede, parkimise ja ühistranspordi planeerimise üldiste põhimõtete kujundamiseks. Teemaplaneeringu eesmärgiks on kavandada kogu linnale ja selle lähitagamaale ühtne magistraaltänavate ja kergliiklusteede võrgustik ning anda soovitusi ratsionaalsema ja jätkusuutliku ühistranspordivõrgu kujundamiseks. Töö tulemusena on selgunud võimalikud transpordikoridoride asukohad, et linnaplaneerimise erinevatel etappidel oleks võimalik neid säilitada ainult transpordisüsteemi rajamiseks. Selline planeerimistegevus peab arvestama linna arengut ja vajadusi ette 30-50 aastaks.

Analoogilist perspektiivsete transpordikoridoride planeerimist on Tallinnas läbi viidud aastakümneid. Iga taolise planeeringulahenduse elluviimine võib toimuda ainult peale igakülgset kaalumist ja konkreetsete avalikkust kaasavate planeerimistoimingute läbiviimist. Kõik planeeringutes märgitud perspektiivsetesse transpordikoridoridesse kavandatavad magistraalteed ei pruugi praktikas teostuda või toimub see väga suure ajalise intervalliga. Näiteks perspektiivse Rahu tee trass planeeriti juba aastakümneid tagasi."

"Vastusest selgub üheselt, et linnavalitsus ei tegele Stroomi metsa ümbersõidu projekteerimisega," osundas Aas. "Miks Juske valetab, jääb arusaamatuks. Raske uskuda, et ta üldse ei mõista, millest räägib."

Kui vaadata seda teemaplaneeringut, siis läbi Stroomi metsa on tõmmatud suur kriips põhimagistraalina, ohtlike veoste marsruudi ja raskete veoste marsruudina. Minu arust on see planeerimine, mis siis, et kõik planeeringud ei pruugi teostuda ning enne ehitamahakkamist teeme veel uuringuid.

Kui sotsiaaldemokraatide soov on Stroomi metsa metsaks jätta, siis hakata vastuses neile rääkima sellest, et me metsa planeeritavat teed võib-olla ei ehita, on aiaaugust rääkimine ehk demagoogia. Hoopis teine jutt on, kas seda teed on vaja. Järsku on, mina ei tea, aga sellist demagoogiat postkasti saada on tujurikkuv kogemus.

Kui mina lähen Savisaare akna taha ning viibutan selle suunas kivi ja mõõdan välja, kuidas seda kivi aknasse lennutada, siis on õigus Savisaarel tulla ja mind sõimata. Ja minust oleks demagoogiline öelda, et ega kõik plaanid ei pruugi teostuda ja ma üldse siin nii 30-50 aasta perspektiivis mõõdan kiviloopimise trassi.

Teemaplaneeringu kaart muide on aadressil: http://www.tallinn.ee/est/g3566s31021, igasugused muud dokumendid selle asja kohta http://www.tallinn.ee/est/g3566s26340

Veel üks reisiteema

2008-07-29T13:22:00.005+03:00

Viimasel ajal kuidasgi reisiteemalised postitused sattunud...

Eile sai toimetuses vaieldud, kuidas suhtuda näitlejatele kultuurkapitalist reisitoetuste maksmisesse. Sellel maksmisel on natuke ametlikum nimi ka, aga eks see ikkagi toetus on. Näiteks kui ühe reisi eelarveks näitas näitleja 17 000, küsis kapitalilt 12 000 ja sai 7000, siis see ju on toetus. Tööreis makstaks ju täies ulatuses kinni, seega lihtsalt toetus.

Mõni pidas seda vajalikuks, mõni pidas suurimaks sigaduseks; mina, kes ma seda lugu tegema sattusin täiesti vabatahtlikult, sest mind see teema erutas erinevalt mõnest teisest.

Aga lihtsalt üks huvitav detail. Vihjati meile ühe reisi kohta, et see oli mitte enesetäiendamise reis, vaid naise sünnipäevareis. Nõudsime siis Kultuurkapitalist selle reisi aruande välja. Mul oli enne aruande saamist isegi lause välja mõeldud, kuidas uudistes seda kajastada: "Ühe Kultuurkapitali Pariisi reisi kohta vihjati Seitsmestele Uudistele, et see oli naise sünnipäeva tähistamiseks, aga esitatud aruande järgi on see laim, sest näitleja ....." Vaat nende punktiiride täitmiseks olekski vaja olnud seda aruannet. Sain aruande ja mis ma loen - mulle vaatas vastu üks täiesti tavaline reisipäevik reisilt, mida teeb kümneid tuhandeid inimesi.

1.päev - Eiffeli torn, Triumikaar, jalutuskäik Champs-Elysees
2.päev - Luxembourgi aed, jalutuskäik Ladina kvartalis, St. Germain des-Pres, dzässmuusika klubi "New Morning"
3.päev - ratastega mööda Maraisi linnaosa, Victor Hugo majamuuseum, Vogeeside väljak, Cite saar, Pont-Neufi sild, Notre Dame, etendus Moulin Rouges
4.päev - Montmartre, Sacre-Coeuri kirik, Louvrei muuseum, laevasõit Seine jõel

Ma nüüd küll ei leia, et see oleks reis, mida peaks maksumaksja (ok - alkoholijooja, suitsetaja ning hasartmänguri) rahadega toetama. See on tavaline turismireis, mis teeb silmaringi laiemaks jah, aga see laiem silmaring kulub ära kõigile: geograafiaõpetajal oleks kasulik käia Alpides kuni selleni, et õmblejal oleks kasulik käia Veneetsias, et ta moekas piirkonnas liiguks ja ahmiks endasse sellealast vaimsust. Aga mõnele makstakse.

Üks ajakirjanik olevat Kulka juhile teatanud, et on lihtsalt kade, et ühe eriala inimestele makstakse. Minu vastuseisu taga pole kadedus. Ilmselt oleks ma saanud teha ka oma hiljutise reisi käigus tööd, otsida kuskilt trassilt üles mingi eestlase või eesti asjadega seotud inimese või objekti, ja seeläbi ka TV3lt saanud natuke raha reisil tehtud töö eest, mis sisuliselt oleks minu eelarves olnud reisi katteks, aga minu valik oli tööasjadele mitte mõelda.

Aga lihtsalt naljakas, et on üks asutus, mis sellise rahajagamisega tegeleb. Enamikes valdkondades tuleb enne targaks ja laia silmaringiga saada, ja siis võetakse tööle. Näitlejaks võib siis ilmselt ka avansina saada. Räigelt kõlav lause sain nüüd kirja muidugi :)

Eesti kui eetiline sihtkoht

2008-07-28T13:23:00.007+03:00

Selline uudis: Eesti pääses maailma kümne eetilise reisisihtkoha hulka

Earth Island Institute teatel kuuluvad maailma kõige eetilisemate reisisihtkohtade hulka arenevad riigid, kes on keskkonnakaitse, inimõiguste ja sotsiaalse heaolu arendamisel õigel teel. Raporti järgi on maailma kümme kõige eetilisemat reisisihtkohta Argentiina, Boliivia, Bulgaaria, Tšiili, Horvaatia, Costa Rica, Eesti, Namiibia, Nicaragua ja Lõuna-Aafrika Vabariik.

Igasuguseid edetabeleid ikka mõeldakse välja. See vaid devalveerib igasuguseid edetabeleid. Eriti, kui kõigi kolme hindamise aluseks olnud nähtuse sisu on väga hinnanguline. Teine kategooria selliseid edetabeleid on üritused, kus antakse välja 1 esikoht ja sada teist kohta. (Nagu näiteks paljukiidetud Suisapäisa sai 2 koha üritusel, kus sisuliselt kuld ja hõbemedaleid jagatigi).

Aga kuna hetkel ootan lihtsalt võttele mineku aega ning muud teha pole, siis teen ise ka kiire reisiedetabeli topi. See võtab arvesse inimeste soovi reisida rikka kultuurieluga ohutusse riiki, kus elavad õnnelikud inimesed. Seega siis on arvestatud UNESCO kultuuripärandisse kuuluvate objektide arvu selles riigis, liiklusõnnetusohvrite arvu 100 000 elaniku kohta ning inimarenguindeksit. Seega siis - minu pakutud reisisihtide TOP 10:

1. Hispaania
2. Prantsusmaa
3. Suurbritannia
4. Rootsi
5. Itaalia
6. Saksamaa
7. Austraalia
8. Norra
9. Jaapan
10. Šveits

Kõige vähem soovitatavad reisisihtkohad on tagantpoolt ettepoole on aga selle arvestuse järgi Läti, Eesti, Leedu. Nende riikide võimalused nullis ühelt poolt suur liiklusõnnetuste arv ja teiselt poolt väike riigi pindala koos noore tsivilisatsiooniga, mis ei võimaldanud suure kultuuriobjektide arvuga tabelis tõusta.

5804 km

2008-07-27T20:42:00.012+03:00

Kirjutan siia meie (minu ja Viola) pikast reisist. Pärast panen pildid-videod veel juurde, aga praegu teen kirjeldusega algust. Plaan oli siis sõita Eesti - Läti - Leedu - Poola - Slovakkia - Austria - Itaalia - Sloveenia - Ungari - Slovakkia - Poola - Leedu - Läti - Eesti.

1. päev

Startisime autoga Tallinnast lõuna poole. Olime otsustanud, et enne Lõuna-Poolat ei peatu ka mitte ja alles seal alustame reisimise ringivaatamise poolega. Seega sõitsime järjest ja pikalt. Kusjuures Eesti teed on paremad, kui Läti või Leedu teed. Poola teed ilmselt saavad paremaks, sest kuni Krakowini oli lakkamatu teeremont. Ja kõige hullem, et märgutuledeks kasutasid nad plinkivaid kollaseid tulesid, mis öösel sõites kõrvetasid silmi pimestamiseni. Tallinnast hakkasime sõitma keset päeva, poolani jõudsime pimenedes, seega päris jube. Pool ööd sõitsin mina ja Viola magas vaheldumisi mulle seltsiks olemisele (energiajook on üks hea asi), vastu hommikut sõitis natuke Viola, mina magasin.

Liiklusest. Esiteks kuni Riia lähedani polnud mingit liiklust. Eesti teed on ikka väga tühjad. Hiljem, kui jõudsime suurtesse linnadesse, siis selgus, et see tühjuse jutt käib käib ka Tallinna kohta. Riiale lähenedes ehk siis Eesti piiri ja Riia ümbersõidu vahelise tee viimase kolmandiku juures hakkas autosid rohkem olema ja hakkas nägema ka seda nn läti möödasõitu (see on selline möödasõit, kus kiirema auto eest tõmmatakse tee ääre poole ja vastutulev auto hoiab ka oma ääre poole veidi rohkem, et keskele tekiks kolmas rida, kus möödasõitvad autod saavad sõita). Kuni Riiani nõudis see harjumist, hiljem sain aru, et see on ikka üks väga hea ja efektiivne liikluskorraldus. See ei toimi mitte ainult Lätis, vaid ka Leedus, Slovakkias ja Itaalias (Austrias mööda ei sõideta ja Poolas sõidetakse üldse kuidas parasjagu satub, kui nüüd riike üldistada). Eestlased millegipärast vajuvad taganttulevat kiiremat autot nähes just tee keskele, et jumala eest keegi mööda ei saaks. Aga liiklusest hiljem veel.

Praegu aga time-lapse video (iga 30 sekundi tagant 1 kaader) Tallinnast Krakowisse sõidust. Nagu näete, vaatasime teepeal enim aega veokite tagumist külge, Poola aga meenutab näkku suunatud stroboskoopi.

2. päev

Krakow. Peamise rõhuga - Waweli kindlus. Peamine emotsioon - linnas on avarust. Ja siis on siin kõrval pilt ühest kindluses olnud hoonest, millest ma sattusin ahvivaimustusse. Selles hoones pole iseenesest midagi erilist, aga mulle lihtsalt meeldib selline stiil. Seisin ja jõllitasin. Pikemalt linnast rääkima ei hakka, eks Krakowi pilte saab igaüks netist palju vaadata ning midagi erilist Krakowis ei juhtunud. Eesti keelt kuulis ka - kolm neidu arutasid ühel tänavanurgal, mida järgmisena vaadata.

Soolakaevandus - väga hea ja laheda jutuga giid. Ainus miinus oli see, et välja tagasi sai liftiga, mille jaoks oli meeletu saba. Kui saba meieni jõudis, viidi pisike grupp pikalt-pikalt mööda käike uude sappa seisma. Aga üles saime ja üks maailmakuulus koht nähtud.

Tatrate algus, sõitsime Zakopanesse kasutades väikeseid külateid, et tutvuda kohaliku puurarhidektuuriga. Meil oligi selline ametlik reisi osa enda plaanis paika pandud - puitarhidektuuri tuur (vt pilti). Poolakatele soovitus - turismile aitaks väga palju kaasa, kui netti pandud kaardid oleksid väga põhjalikud, tee äärde pandud sildid ei lõppeks ära eikuskil. Pärast kolmandat kohta tüdinesime otsimisest, kell sai palju ning läksime Zakopanesse. Zakopanes magasime öö, meil midagi broneeritud polnud, sõitsime lihtsalt mööda teeäärt ja vaatasime, kus majutust pakutakse. Saime 160 Eesti krooni eest ühte eramajja, kus naine rabas tööd teha ja majaomanikust mees oli koos küllatulnud sõbraga päris purjus, lisaks liikus ringi veel mingi poiss, kellest ma ei saanud aru, oli ta omanike sõber, veel keegi ööbija või oma pereliige ning lisaks mingi tüdruk, kes paistis ainult poolpilukil ukse sellest toast, kus pererahvas jõi. Suhtlemiskeel pererahvaga olid käed, sest nemad oskasid ainult Poola keelt ja meie ei oska seda üldse. Ning vene keel ja poola keel on sarnased vaid kuulates, praktikas sellele lootes jääb hätta.

Üks neist isegi teadis, et Eesti pealinn on Tallinn. Tõsi küll, see tuli teisel katsel, esimene pakkumine oli Alma-Ata. Ning teine mees ei teadnud, misasi Eesti on.

Aga meie tuba oli aus ja puhas, ja hommikul läksime edasi. Hommikusöök oli veel kaasavõetud asjadest, hommikukohvi saime McDonaldist. Järjekorras ees olid ka eestlased, kes ütlesid, et motellis oli teisi eestlasi veel olnud. See oli ka viiname kord näha reisil eestlasi.

3. päev

Läbi Tatrate ja sealsete väikeste Poola ja Slovakkia külade. Uhke ja ilus. Natuke hindadest ka. Sõime ühes magikülas. Nälg ei olnud, aga lihtsalt tahtsime kuskil ilusas kohas istuda ja kohvi juua. Läksime siis ilusasse kohta, kust terassilt avanes imelus vaade orule. Hinnad olid seal muidugi ümbritsevatest kohtadest kallimad - kohvitass 25 krooni! Koogitükk - 20 krooni!

Seal hakkasime ka aru saama, et reisil võtavad asjad rohkem aega, kui plaanis on. Jääkoopasse tahtsime jõuda kell 12, jõudsime kell 16. Aga olime võtnud alguses eesmärgiks mitte ajakavast hoolida. Meil oli vaid kaks tähtaega: ainsana oli meil hotell kinni pandud esmaspäeva õhtuks Veneetsia lähedal ja tore oleks sinna jõuda selleks õhtuks, muidu läheb raha raisku ning teiseks pidin ma 28. juuli hommikul tööle minema.

Pärastlõunal jõudsime Demänovska jääkoopasse. Seal oskasid slovakid juba raha küsida. Parkimine 75 krooni, sissepääs 100 krooni, fotoka kaasavõtmine 150 krooni! Ingliskeelseid gruppe lasti sisse iga tunni aja tagant, ja meie oleksime pidanud sisse saama 16.00, sest meie jõudsime kohale 15.01. Tegime siis slovakkide näo pähe ja sisenesime nendega kell 15.16. Jutt, mida räägitakse koopas, oli juba paberi peal nagunii olemas. Fotokas eest meie ei maksnud, ja ilmselt ka mitte keegi teine. Aga kõik pildistasid, meie kaasa arvatud.

Jääkoobas ise oli sohk. Jääd esindas seal ainult üks lumehunnik ühes koopas. Karistuseks slovakkidele ei läinud me hiljem ühte teise koopasse. Nimelt oli meil plaanis minna ka koopasse, mis oleks jäävaba, aga ilmselt oleks see olnud samasugune, kui teised.

Läksime sealt siis otse edasi ajaloolisesse külla Vlkolínec. Nagu vabaõhumuuseum. Nagu piltpostkaart. Õhtul pidasime maha väikese arutelu, kas jääda kuskil seal kämpingusse või sõita öösel edasi.

Veidi laiskusest otsustasime, et ei hakka otsima, vaid sõidame edasi Zilinasse, mis oli järgmine suurem koht ja mille kandis meil oli vaatamisväärsusi plaani võetud (sealt algas meil reisi osa - Slovakkia lossid ja kindlused). Õhtul siis sõitsime sinnapoole ning suurema osa ööst magasime ühes parklas. Seal parklas tegi seda veel palju autojuhte ja vähemalt üks perekond ka lastega. Mina käisin natuke ka öösel Zilina peal, et vaadata öist elu.

Oli ikka elu küll - keskväljakul teises otsas läks mingi kamp omavahel kaklema, mingil hetkel kaasati kaklusesse ka grilliputka. Ma ise vaatasin seda koos teiste öiste elanikega välja teisest otsast. Kui grilliputkal aknad lendama hakkasid, siis saabus kohale 5 politeiautot. Osa võeti kinni, kes hakaksid ära jooksma, neile joosti võimaluse piires järgi. Ühele jõudis kaks politseinikku järgi - ja olgu nüüd õpetuseks ja hoiatuseks kõigile, kes Slovakkias pahandustesse plaanivad sattuda öeldud, kuidas tegutseb Slovakkia politsei. Peatati mees nii, et üks järgi joostes virutas jalgadesse, mispeale mõlemad asfaldile pikali lendasid. Seejärel virutas teine kaks korda kumminuiaga vastu selga, politseinik kaksiratsi selgas. Seejärel ulgus mees täpselt sama tooniga, kui aprilliöised vahistatud ning vene keele ja slovaki keele sarnasusele tuginedes ilmselt teemal, et tema pole midagi teinud. Seepeale sai ta jalaga ning jäi vait. Teised noortekambad pidutsesid edasi, üldse oli kesklinna keskmine promill tunduvalt suurem, kui Tallinnas öösel ning mina sõitsin tagasi kesklinnäärsesse parklasse magama.

3. päev

Kirjutan hiljem edasi. Muuhulgas ootas ees ka üks sündmus, kuhu sattusime juhuslikult, kuid mille tõttu muutsime reisiplaane ning mis oli sedasorti asi, mida silmi kinni pannes heameelega meenutab veel aastaid.

Valitsuse vabandus

2008-07-10T17:52:00.002+03:00

Valitsusel on tekkinud üks uus vabandus sellel aastal. Pidevalt sepitsevad nad kõikvõimalikke plaane, kuid kui nende kohta küsida ja nad ei taha vastata, tuleb kogu aeg seletuseks: "Midagi kindlat ei saa enne öelda, kui on tulnud X majandusprognoos." Kui see X prognoos on tulnud, on ikka ja alati mingi teine majandusprognoos kuskilt tulemas, mida oodata. Nüüd siis ootame augustit ja siis tulevat prognoosi.

Sama stiil nagu koalitsioonikõneluste ajal mantraks kujunenud midagi-pole-otsustatud-enne-kui-kõik-on-otsustatud.

Lihtsad mõtted

2008-07-07T17:37:00.003+03:00

Ma asja sisust ei hakka midagi arvama ehk siis poliitikast ning majandusest ei kirjuta. Lihtsalt mõnikord on hea lugeda nii lihtsalt, rahvalikult ja lühidalt kirja pandud kokkuvõtet Reformierakonna ja IRLi arvamusest Edgar Savisaare mõtete kohta. Sõnastas selle meie reporter vastava uudise preambulana (ehk see tekst, mida saatejuht ütleb uudise ette):

Kui nädalapäevad tagasi tuli Edgar Savisaar välja palju kõmuainet tekitanud mõttega munitsipaalpoodidest, siis erakonnakaaslane Kalev Kallo rääkis Seitsmestele Uudistele veel nii mõnestki Tallinna linnapea ideest majanduskriisist väljumiseks. Koalitsioonierakondade arvates on tegemist lihtsalt lollide mõtetega.

On ju lihtsalt öeldud :)

Õllesummer (Birgit on super!)

2008-07-06T19:35:00.006+03:00

Vaatasin just Õllesummeril tehtud loo üle (nii enne saadet, kui ka saate ajal stuudios olles vaatasin hoolega - erinevatel põhjustel, millest kumbki pole niivõrd Õllesummeriga seotud, aga see selleks). Igatahes tuli meelde, et ma pole kirjutanud mitte midagi Õllesummerist ja Birgit Õigemeelest. Aga tahaks.

Esiteks tahtsin öelda, et ma ei saa aru kurtmisest Õllesummeri pärast. Kui inimene tahab juua, joob ta nagunii, ilma Õllesummerita joob ka. OK, Õllesummer ilmselt paneb mõne sel päeval natuke rohkem jooma, kui ta muidu jooks. Aga ega ta Õllesummeril käimise tõttu nüüd alkohoolikuks muutub, seda ma ka ei usu. Ja mis see siis on, kui inimene joob kaks-kolm kannu õlut rohkem, kui ta ehk jooks siis, kui Õllesummerit ei toimuks. Purjus inimeste või purjus alaealiste protsent kogumassist Õllesummeril pole suurem, kui mõnel muul peol, olgu ta Õlletoober, Rabarokk või 15-aastase Anu (nimi täiesti suvaline) sünnipäev. Viimasele toob viina suure tõenäosusega vanem õde vms. Aga kogu jama saab kaela Õllesummer.

Lisatud hiljem: See on muidugi masendav, kui palju teismelised tänapäeval joovad. Ühel mu teismelisel tuttaval oli must masendus uudise peale, et suurüritustel saavad alaealised teistmoodi käepaelad, et müüjatel kergem oleks neile alkoholi mitte müüa. Laagriskäigumuljetest oli teisel olulisel kohal info, kus nad alkoholi hoidsid ja milline jama sellest oli tulnud, kui see ära pätsati. Kolmas tuttav on varajastes teismeaastates ja on õhtuid, kus ta purjus peaga koju jõuab. Koolis on nad kõik väga edukad, tublid ja viksid.

Aga ilma Õllesummerita poleks ma kuulnud 500 krooni eest (ma räägin printsiibist, mul tegelikult oli ajakirjaniku akrediteering) nii palju muusikat. Ilma õllesummerita ma poleks näiteks teada saanud, et Lament on täiesti hea ja Kala pole üldse nii hea, kui kunagi ETV saates oli). Kusagil mujal kontserdil ma ei plaani käia, nagunii ei saa, ei viitsi või on liiga kaugel, et kontserdile minek nauditav oleks. Ja Õllesummeril kuulsin ka Birgitit.

Ja ma ei suuda jätta ütlemata, et Birgit on super! Pearut tsiteerides: "Näeb välja nagu ingel ja laulab nagu ingel!" Lisaks Pearuga nõustumisele lisan omast kogemusest, et ta on ka hoolimata staaristaatusest jäänud väga sõbralikuks, lahkeks ja siiraks. Ta on täpselt selline neiu, kelle puhul unustad pahameele, kui ta ütleb, et ei hakanud tagasi helistama. Ükski neiu muidugi ei tohiks andestada seda, kui talle helistatakse kaks tundi hiljem, kui kokku lepitud.

Ja siis ma tahaks Birgiti ja tema fännide ees avalikult ka vabandada, et kaameral ava intervjuu ajal natuke kinni oli ja Birgit intervjuu ajal seetõttu natuke kahvatu paistis. Olin nimelt Õllesummeril toimetaja asemel operaator, sest ma tahtsin seda tööd proovida ja kaamerat harjutada (profikaamera kasutamisel on vähe ühist amatöörkaamera kasutamisega). Poleks ma hakkama saanud, oleks pärisoperaator asemele läinud, aga sain enam-vähem hakkama - Birgit oleks muidugi paremat väärinud.

Jalgpall läks hästi

2008-06-27T12:01:00.003+03:00

Mina olen rõõmus, et finaalis on just Saksamaa ja Hispaania. Sest oleks olnud Türgi-Venemaa või üks neist, ei kõlaks asi Euroopa asjana. Türgi ja Venemaa ei ole ju Euroopa riigid. Ma ei tea, mis riigid nad on - Venemaa ju Aasia riik ka ei ole, ju siis Venemaa on lihtsalt Venemaa.

Aga nüüd on kaks Vana-Euroopa riiki omavahel ning las nad olla. Eurovisioon on juba muutunud liiga Ida-Euroopa keskseks (muide, Vana-Euroopa arvates kuulub raudselt ka Eesti Serbia, Poola ja teiste selliste sekka, vähemalt Iiri kalkun mainis ka Eesti ära ju Ida-Euroopa riikide seas, kes on (kontesti arvestades siis täiesti teenimatult) trüginud Eurovisioonile). Nüüd saavad mandri-Euroopa riikid pidada oma pidu ja tunda, et Euroopa tähendab ikka taditsioonilisi Euroopa riike. Las olla neil hea olla ja selles soovis pole mitte midagi iroonilist mõeldud.

WHO konverents

2008-06-26T11:47:00.002+03:00

Pressikonverentsil küsis üks eesti arstidele lähedalseisev ajakirjanik ehk Eesti Arsti ajakirjanik Ameerika professorilt Uwe Rainhardtilt, et mis oleks õige tase, palju riik peaks SKPga võrdluses meditsiini panema. Küsimuse taustaks ilmselt see kurtmine arstidelt, et Eestis panustatakse SKPst liiga vähe protsente võrreldes teiste riikidega. Ja eks ta sellist vastust oleks ka lootnud, siis oleks saanud teha kõva artikli.

Tegelik vastus ilmselt nende lugejatele ei meeldi. Nimelt pidavat olemas vastupidine sõltuvus - seal, kus kulutatakse rohkem, on tervishoid valem, sest keskendutakse kallile tehnikale, operatsioonidele ja spetsialistidele, kuid ei loodeta odavatele asjadele, nagu primary healthcare.

Mõnikord on nii vastik, kui vastus tuleb hoopis teistsugune, kui sa arvanud oled.

Aga arstidest ja rahast veel - mul on tuttava tuttav, kes õpib Saksamaal arstiks ja on suures rahahädas, sest Saksamaal on arstid ainus valdkond, kus praktikal olemise eest ei maksta. Meie mõttes siis haiglas residendiks (ilmselt, ma ei tea arstiõppetasemeid nii hästi, et olla kindel, aga vist) on ta ja kõik teised tulevased arstid tasuta.

Ebaseaduslik jaanilõbu

2008-06-24T19:22:00.004+03:00

Eile sain teada ühest seadusest.

Jaaniõhtu oli vahva. Seltskonnas umbes ca 15 inimest + lapsed. Aeg sai kogemata valitud täpselt selline, et kui me saabusime, jäi vihm järgi ning jälle hakkas sadama alles koju jõudes, isegi uksest sisse jõudsime ilusti.

Vahva oli. Seltskond, söök ja koht selline armas looduslik. (Muide, silt uksel - Presidendi Kantselei :), ). Ja üldse mitte sellepärast ei olnud tore, et üks saabuja tõi isetehtud õlut, viina ja ka tammelaastudega laagerdatud kanget jooki (konjak oli sel vist nimeks, aga ma pole kangema kraami tundmises nii tugev, et teada, kas see nüüd õige nimi meelde on jäänud). Aga see jook oli ka hea. Ma tavaliselt üle veinikanguseid asju pean liiga kangeks, et head olla (Kuusalus elamine ehk iga päev autoga sõitmine on suhteliselt karsklaseks muutnud), aga see oli tõesti hea.

Pärast kui sai hakatud rääkima, kui hea see on, siis selgus, et kõik head asjad on ebaseaduslikud. Ma ei teadnudki, et kangemat kui 22-kraadist asja ise teha ei tohi. Mis on jabur. Just see, et kuni mingi x kraadini on asi võimude arvates selline armas pärimus-kultuur-traditsioon-ninnunännu. Toimuvad konkursid, võistlused ja puha. Ja siis sellest x kraadist edasi on asi kriminaalne-paha-keelatud.

Tervises ei saa asi olla - ära võid end tappa ka koduõlust; alkoholismis ka mitte - purju jääb ka koduõlust; maksudes ka mitte - no millise põntsu need isetegijad alkoholiaktsiisile ikka paneks. Või müügu siis mingi fix summa eest kange alko tegemise litsentsi. Aga mitte nii, et praegu pidavat igas turismitalus küsides ja mittepolitseinik välja nähes omatehtud kangemat saama. Kuigi mine sa tea, ehk on mingid argumendid olemas, miks see peaks ebaseaduslik olema - aga eilses seltskonnas keegi seda ei kuritarvitanud, keegi seda riigieelarvet mõjutavas koguses ei tarbinud ja purjus peaga sõitma ei läinud.

Aga nüüd siis ajakirjaniku seisukohast - kas ma peaksin olema seadusekuulelikult vastutustundlik ja ütlema, et esiteks oli see jälk kraam ning teiseks pole selliseid asju üldse olemas. Või siis omama selget ühepoolset arvamust, et see seadus on minu arvates jama. Ütles ju presidentki täna, et "Meie riigi tugevus on meie inimeste vabatahtlik soov midagi ära teha". See ju selge vihje ise tegemisele, kuigi ta vist selles kontekstis ei mõelnud.

Tagasi tööle

2008-06-23T10:53:00.004+03:00

Nädal aega puhkust sai läbi ja nüüd tuli jaanilaupäeval tööle tulla. Iseenesest suur ebaõiglus, aga vahet pole.

Selle puhkuse ajal olin ma ebaprofessionaalselt tubli. Ei lugenud ühtegi ajalehte, ei vaadanud ühtegi uudistesaadet, lugesin vaid ühte töömeili. Päris mõnus. Ausaltöelda on tunne, et mitte millegist pole ilma jäänud.

Nüüd kolm nädalat tööd ja siis jälle kaks nädalat asjalikele asjadele mõtlemata. Minul on muidugi tänu tööle normaalsetest inimestest veidi paremad võimalused kiiresti läbi lapata, mis vahepeal juhtunud on - kõik saated ju ka arvutis tekstifailina olemas.

Nüüd hakkan ka blogi kirjutama jälle, oli selle sissekande peamine mõte. Kuna ma puhkuse ajal ei lülitanud arvutit ka sisse (vaid ühe korra meilide lugemiseks ja teise korra mõtetu sõjamängu mängimiseks), siis muidugi ei saanud ma telepaatilisel teel ka blogi kirjutada.

Ajakirjanikud õnnetud inimesed

2008-06-11T20:13:00.003+03:00

Õhtuleht helistas täna ja küsis, et kas ajakirjanikud on õnnetud inimesed. Üks inglise uuring olevat niimoodi näidanud.

Vastasin, et mina olen küll õnnelik ja rahul ja üldse ei saa aru, kuidas sellisele tulemusele jõuti. Saab inimestega suhelda, väike adrenaliin ja stress lisab elule ainult särtsu, lisasin ajakirjaniku ärgituse peale. Siis lõpetasime kõne ja ma jätsin rääkimata ajakirjaniku elu halvast poolest. Aga kes ikka nii loll on, et SL Õhtulehele midagi kurtma hakkab (kuigi minul on Õhtulehega pigem head kogemused ja ma pole kindlasti inimene, kes nendega vaid meili teel suhtleb, nagu paljud teevad).

Aga näiteks täna - mul kõik valmis, mõtetes juba kodu poole teel ning siis esitatakse Tamkivile umbusaldusavaldus. Nojah. Sorry, abikaasa ja tütar, issi ei tule ka täna normaalsel ajal koju.

Parim meediaarvustus ever

2008-06-10T11:52:00.003+03:00

Lugesin Postimehe veebist kommentaari Reporteri tehtud Steri steriliseerimistehase uudislõigule. See on väga-väga hea ja tabav:

mis oli kogu
05.06.2008 23:47

selle miksitud "uudisenupu" mõte..? kas hapukurgi hooajal reporteri reitingu tõstmine.?
hommikusel jalutuskäigul olev esimene emme rääkis oma murest, et lapsel on allergiad ja nahahaavand mis ei parane. ...-mitte sõnagi kiirgusest !
teine emme ütleb, et tema laps on sarnase murega haiglas uuringutel ning ootab arstidelt vastuseid .. - mitte sõnagi kiirgusest !!
kolmas emme räägib, et pool aastat lapsel köha ja nahalöve... - mitte sõnagi kiirgusest !!!
reporteri blond tibi transleerib telepaatiliselt külaelanike mõtted,kaadrisse siseneb suures plaanis mingi pikani, genereerib paatosliku otsustavusega vastuse telepaatilisele kaebusele. uudisenupule vajaliku pikkuse saavutamiseks kordub sama kuid nüüd juba keskkonnaministeeriumi tibiga.
järgneb verbaalne duell tuntud tuumafüüsikute lettermo ja pikani vahel, einstein keerab hauas ringi, marie-curie vaim saab metafüüsilise orgasmi ning mõtlev inimene vahetab kanalit või läheb õue suitsu tegama.

Aga see blogisissekanne pole absoluutselt mõeldud Reporteri või selle loo teinud Elo Mõttuse mahategemiseks. See on enesekriitiliselt ja eneseirooniliselt siia pandud. Nimelt - meie, ajakirjanikud, olemegi sellised. Telepaatilised. Ega mõned minu lood vähem telepaatilised pole. Ja vähem telepaatilised pole minu arust ka suur osa lehtede artikleid.

Üks näide selliste uudiste genereerimise kohta tuleb Postimehest meelde. Valiti paar aastat tagasi Eesti Toiduks Saku Originaal. Järgmise päeva lehes oli artikkel sellest, kuidas karsklased protestivad selle vastu. Artiklist selgus, et karsklaste juht kuulis kogu asjast alles ajakirjandusest ja protestimine väljendus Postimehele antud intervjuus. Mitte et see oleks nüüd Postimehe halvustamiseks kirjutatud, mul endal tekkis tookord sama mõte - et helistaks igasugustele tegelastele ja niikaua helistaks, kuni keegi seda valimist pahaks paneb. Aga jäi tegemata, sest uudis tuli kellaajaliselt nii hilja, et uudistesaade oli selleks ajaks juba samahästi kui eetris ning hilisema trükiajaga Postimees jõudis järgmisel hommikul ilmuvaks leheks asja ära teha.

Ja veel televisioonide kohta üks mõte - huvitav, kas kunagi võiks juhtuda, et mina, Suuder või Saar astub õhtul ette ja ütleb: "Eetris on uudised. Vaatame üle peateemad, aga olgu ette öeldud, et midagi olulist täna küll ei juhtunud ning kui te saadet ei vaata, siis millestki tähtsast te ilma ei jää."

Võtame riigijuhtidest eeskuju

2008-06-07T13:23:00.004+03:00

Neli-viis aastat tagasi sõitsin Tallinna piiril 50 alas umbes 70ga. Politsei. Küsis muidugi alustuseks, et mis ma kihutan. Seletasin siis, et tee tühi, päike tagant, mina puhane, auto korras, tee kuiv, nähtavus hea jne. Politseinik kuulas, hakkas naerma ütles, et ju ma siis tean, mida teen ja lasi minema. See on minu jaoks olnud näide politsei inimesega koostöö tegemisest ja inimlikkusest laiemalt.

Ja nüüd siis eilne uudis Raivo Aegi kirjast. Et kui inimene on millegiga politsei huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Ehk siis - karistusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - politseinik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema trahvi ära. Sealjuures 75% maksimumist tuleb määrata igal juhul. Kui näiteks trahv on 3000 krooni, siis 2250 väärt nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus täita riigieelarvet, mis sest, et maksude laekumine näitab paranemist.

Aga mis siin viriseda. Tegelikult tuleks vist võtta eeskuju riigivõimust ning käituda samamoodi. Tubli kodanik ju võtab eeskujuks riigi parimaid poegi. Seega asendame eelnevas jutus sõna politseinik sõnaga ajakirjanik.

Et kui inimene on millegiga ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, tuleb nätakas ära teha. Et siis kajastusest ei päästa hea seletus, asjaolude arvestamine. Või otse öeldes - ajakirjanik ei tohi süveneda sellesse, mida inimene räägib, vaid tegema loo ära. Kusjuures 75% maksimusmist igal juhul. Kui keskmine uudislugu on 120 sekundit pikk, siis 90 sekundit pikk nätakas peab igal juhul tulema. Põhjuseks vajadus reitingut teha, mis sest, et selle nädala mingi päeva Seitsmesed Uudised olid selle päeva Eesti vaadatuim saade.

Korduma kippuv küsimus

2008-06-05T14:02:00.003+03:00

Tean, et seda blogi loevad ka mitmed ajakirjanikud. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga millegipärast küsitakse minult õige tihti - kust te teate seda kõike, mida rääkida?

No mida sellisele küsimusele vastata! Intervjuudest ei saa rääkida, sest siis nad küsivad, et kuidas sa tead, kellele helistada. Pressiteadetest ei saa ka rääkida, sest sellepeale kord küsiti, et kuidas teatakse, et just mina õhtul eetris olen, et mulle saata. Kusjuures tegemist ei ole norimistega, vaid siira uudishimuga.

Võsareporteriks kiskus...

2008-06-05T11:00:00.008+03:00

Eelmisel reedel oli Loksale käik, mis natuke käest ära läks selles mõttes, et väga Võsareporteriks kiskus. Kohalik leht kirjutas, et Loksa ümbritsevate külade elanikud kurdavad Loksa muusikaürituste lärmi üle ning üks reiviüritus on pandud isegi leinapäevale. Kohapeal selgus, et probleemi pole ja pole üritust ka leinapäevall, aga edasi kiskus kogu asi väga naljakaks. Linnapea Helle Lootsmann ütles, et korra oli peole luba jah antud leinapäevaks, aga seda vaid seetõttu, et istungil ei vaadanud keegi kalendrisse. Pärast, kui keegi kalendrisse vaatas, siis tehti luba ümber. Jabur. Mina arvasin, et linnavalitsused kasutavad istungitel ka kalendreid, aga ju siis mitte :)
Helle Lootsmann on keskerakondlane, seega ütles ta muidugi ka, et kogu asi on ajakirjanduse mull, kes neist kunagi hästi ei kirjuta ja järgmine kord, kui me peaksime Loksale tulema ootamatult, ta meid enam vastu ei võta. Sellest ma loos ei rääkinud, et mingite sahinate järgi muudeti kuupäev ära alles pärast seda, kui kohalik leht seda tähele pani. Aga see on sahin ja ma pole kindel, kas see tõele vastab, sest allikas ei armasta Loksa linnavalitsust mitte üks põrm.

Aga see oli veel asjalikum pool. Edasi sõitsime külla, Hara vist oli, kui õigesti mäletan. Väga lahe oli - päike, lihtsad inimesed, superloodus. Muusikast ei osanud nad midagi suurt öelda - küll aga kiskus asi Võsareporteriks, kui üks mees süüdistas teist, et see on ta aerud ära võtnud ja väidetavalt aerud võtnud mees süüdistas esimest meest, et see ta õhupüssi ära varastas. Ja siis edasi läks lahti. Kes liiga kiiresti skuutriga sõitnud, kes liiga valjult aiapidu pidanud jne. Külaidüll missugune.

Mind tegelikult hämmastab, kui avatud ja jutukad on lihtsad inimesed. Ok, paljud kardavad kaamerat ja just ei taha rääkida, kuid enamus ei põe mingit aukartust televisiooni ees, vaid räägivad ausalt, mis nad asjast arvavad. Kusjuures nende jutus on konkreetsust, emotsiooni, kirge, ausust. Mitte nagu eile Riigikogus palkade külmutamisest tehtud intervjuud, kus ma pärast majja tagasi sõites mõtlesin, et mida kurat me selle materjaliga nüüd peale hakkan - pikalt ebakonkreetset ja laveerivat juttu, aga ei ühtegi konkreetset seisukohta, kui nende all mitte mõelda propaganistlikke soundbite'.

Miks aeglaselt asju avastatakse!

2008-06-02T15:40:00.003+03:00

Postimehes oli artikkel naftahinna võimalikust langusest või tõusust ning kommentaarides läks teema naftanõudluse peale. Kirjutan siia lihtsalt oma ahastuse, millele ma mõnikord olen mõelnud - kuidas on võimalik, et autodele midagi laialdaselt töötavat alternatiivi pole välja suudetud mõelda. Ok, ma saan aru, et elektrimootoril on laadimine selline väga aeganõudev asi jne, aga võiksid olla näiteks mingid vahetatavad akud, mida saab bensiinijaamades asendada ning vahetada, kus neil on siis laadimisaega maa- ja ilm. Hübriidautot mõeldi ka terve sajand välja. No miks ometi asju nii aeglaselt avastatakse!

Kopeerin siia ühe teemakohase kommentaari, mille Postimehes üks anonüümik kirjutas.

Mitte, et ma õnnelik oleksin, et nafta hind kerkib, vaid lihtsalt loogiliselt tuletades... Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et näha - kui nafta hind on tõusnud 50 dollarilt 135 dollarini ja nõudlus ei ole oluliselt vähenenud, siis on raske leida põhjust, miks peaks müüma mingit kaupa poole odavamalt, kui see ostetakse ära ka praeguse hinnaga. Seda enam, et ka 150 või 180 dollarit barrelist naftahinna puhul ei väheneks nõudlus veel oluliselt, ehk mõned protsendipunktid. Ehk kusagil 200 dollari juures barrel hakkab juba nõudlus oluliselt vähenema, sest hakatakse tõsisemalt tegelema alternatiivide otsimisega. Võtame kasvõi Eesti näite. Kui bensiini hind tõuseks veel paar - kolm krooni liitrist, väheneks auto kasutajate hulk ehk 2-5 %. Marginaalne. Kui aga bensiini tõuseks juba 30-35, sealjuures diisli hind 40 kroonini liitrist, hakataks aktiivsemalt tegelema alternatiivsete sõiduvõimaluste otsimisega - jalgrattad; ühistransport; miks mitte ka jala käimine lühema teekonna puhul; piiratakse oluliselt autodega matkamist või kaalutakse tõsiselt autosõidu otstarbekust, samuti hakataks rohkem sõitma põhimõttel - ühte autosse viis inimest. Kuna selline tendents hakkab toimuma siis kogu maailmas, väheneb ka vajadus nafta järele ning pakkumine hakkab ületama nõudlust. Alles siis võib hakata kaaluma nafta hinna langetamist.

Naftahindadest

2008-05-28T15:04:00.004+03:00

Eile sai tehtud naftahindadest lugu (Prantsuse president kavatseb teha ettepaneku, et EL'is võiks naftatoodete käibemaksu alandada. Praegu see ju miinumumina kirja pandud, millest allapoole ükski riik lasta ei tohi).

Aga umbes 20 sekundi jooksul sellest loost tundsin endas missioonitunnet muuta maailma globaalselt paremaks. Samal ajal algas nimelt kampaania, kus Neste ja Statoil Eestis (ja igasugu firmad üle Euroopa) tutvustasid säästva sõitmise põhimõtteid. Ma mõnuga panin ekraanile ka aadressi, kus need kümme soovitust kirjas - kui mõni autojuhtki neid järgib, siis on asjast kasu.

Sellistest soovitustest on muide kasu tegelikult ka. Ise arvutasin katsetades välja sellise asja: kui ma sõidan 110 km/h (nagu mu koduteel on), siis kulutavad mõlemad mu pere autod keskmisena 1,6 l/100 km rohkem kui 90 km/h sõites. See tähendab meie pere maanteepealset läbisõitu ja tänast bensiinihinda arvestades 900 kroonist kokkuhoidu iga kuu. (23 päeva * 35 km linna+ 35 km tagasi * 2 autot * 17,6 kr/l * 1,6 l/100 km).

See muidugi teoreetiline arutluskäik. Mõnikord me hoiame märksa intensiivsemalt kokku autode klapitamisega, ehk saab ühe autoga ka öösel kodus käidud kui minemise ja tulemise aeg minul ja abikaasal klapib. Teiseks mõnikord tahaks natuke kiiremini kõju jõuda või hakkad tööle hiljaks jääma, ja siis 90ga ei sõida. Sest 110 km/h on suvel päris mõnus, kui 90. Sellel viimasel põhjusel pole ma ka arvutanud, palju ma kokku hoiaks, kui sõidaksin 70 km/h, mis mu autol kõige ökonoomsem tundub olevat.

Aga need 10 soovitust on lühidalt kirjutades sellised:
- hooldatud auto töötab ökonoomsemalt (iga 20 000 tagant käin hoolduses, muud ei tee);
- kontrolli rehvide rõhku, alarõhuga rehvid suurendavad kütusekulu 4% (pole kunagi teinud);
- võtke autost ära rasked asjad, mida pole vaja (seda ma järgin, kuigi midagi rasket pole tavaliselt);
- lahtised aknad suurendavad kütusekulu kuni 10% (mina püüan järgida);
- konditsioneer tõstab kütusekulu 5% (ürtan järgida, aga sõitmine peab ka mugav olema);
- mootor käima ja kohe sõitma, mitte ei jokuta pikalt käiva mootoriga (püüan järgida);
- sõitke mõistlikul kiirusel ja ühtlaselt (üritan järgida, alati ei õnnestu);
- vahetage käiku võimalikult vara (automaatkastiga üks auto, sellega ei anna järgida, teisega pole enamasti meeles see soovitus);
- püüa liiklusvoolu ära arvata ja äa anna gaasi, kui ees on punane (järgin);
- jagage autot töökaaslaste ja sõpradega (no abikaasaga mõnikord klapitame, muud pole teinud või kui pärast tööd linnaminek on, siis ikka küsid jalameestelt, et kas keegi tahab, aga eraldi küll mitte).

Kuidas ma Savisaarelt (...mis iganes see oli...) vol 2

2008-05-22T11:16:00.002+03:00

Eile siis linnavalitsuse pressikonverents, kus m nägin Savisaart (kui õigesti mäletan) esimest korda pärast seda maamaksu asja, kus ta minuga rahul ei olnud. Ei tea, kas sel või mingil muul põhjusel, aga Savisaar võttis mind jutuks.

Pressikonverentsile sisenedes vaatas ta veidi ringi ja astus siis minu juurde, ütles tere ja surus kätt. Seejärel istus oma kohale. Kõigepealt rääkis linnasekretär ja siis oli Savisaare kord. Alustas ta minust. Järgnev jutt on jutumärkides, aga mitte sõna-sõnalt, ma ei viitsi hakata praegu lintilt maha kirjutama, vaid kirjutan mälu järgi: "Ma vaatasin, et Sven Soiver kuidagi ebalevalt tervitas mind, aga mina võrdleksin seda sümfooniaorkestriga, kus dirigent ka annab esimesele viiulile kätt. Minu arvates on see kohane võrdlus."

Mida ta selle kõigege mõtles, ma aru ei saanud, aga küsida ka ei viitsinud.

Seejärel läks jutt juba Äripäevale, kus ta tundis kaasa linnavalitsusest hästi kirjutanud ajakirjanikule, öeldes, et kui ÄP peatoimetaja teda nüüd karistab ÄP peajoonest kõrvalekaldumise pärast, siis on ajakirjanik oodatud sõltumatus meedias ehk Raepressis.

BNS kirjutas sellest kõigest ka: "Pressikonverentsi alguses astus ruumi sisenenud Savisaar kõigepealt TV3 ajakirjaniku juurde ja surus tema kätt. Linnapea põhjendas oma tegu sellega, et ta tegi seda samamoodi, nagu orkestrijuht surub esimese viiuli kätt, täpsustamata, mida ta sellega konkreetselt mõtles. Savisaar kiitis ka Äripäeva, kus ilmus artikkel Tallinna teede seisukorra paranemisest. Savisaar kiitis artikli autorit selle loo eest ja tegi pakkumise, et kui "ajakirjanik tahab töötada sõltumatus meedias, võiks ta tulla tööle Tallinna linnameediasse".

Brüssel

2008-05-20T12:10:00.007+03:00

Max Kaur rööviti europealinnas paljaks - selline pealkiri oli Elu.24's. Aga mitte röövimisest ei tahtnud ma rääkida, vaid seal oli ka üks selline lause: "Sellest ebameeldivast intsidendist hoolimata meeldis Brüssel siiski Kaurile väga."

Kust otsast! No võib-olla äärelinna otsast, seal ma kunagi käisin ja ei saanud küll pikemalt ringi vaadata, aga kesklinn oli küll räpane ja haises.

Peatusin (eelmisel nädalal) vanalinna serval asuvas hotellis. Ja jalutasin õhtul neljas suunas:

Esimene suund - vanalinn: must, aga suhteliselt talutav, kui mõned haisvad tänavanurgad välja arvata.

Teine suund - neegrite agul. Mitte ühtegi valget inimest ja mitte ühtegi araablast, v.a politsenikud, kes autos vaikselt mööda tänavaid sõitsid. Tänavatel mustanahalised noormehed tänavanurkadel olesklemas ja võõraste autode sisemust uurimas.

Kolmas suund - araablaste agul. Sama jutt, mis mustanahaliste puhul. Seal olid noorte meeste asemel tänaval lihtsalt rättides mehed ja lapsed.

Neljas suund - prostituutide agul. Igal tänavanurgal mõni prost end müümas. Pooled paksud naised, teine pool lihtsalt koledad ning lisaks vist üks mees ka (miniseelikus).

Teisel päeval ekskursiooni mõttes äärelinna sõites mängisid araabia lapsed mingit mängu metroos. Mäng seisnes selles, et tuleb üksteisega käsi plaksutada ja õigel hetkel midagi hüüdes kas maha kükitada või püsti karata. Tulemuseks see, et 10 last lakkamatult kargas istmetel üles alla ning karjus.

Ühesõnaga - ei jätnud head muljet. No ei jätnud.

Arnold Meri

2008-05-20T11:54:00.003+03:00

Tegin temaga kunagi intervjuud - siis kui talle süüdistus esitati.

Emotsionaalselt oli see üks raskemaid intervjuusid. Kuulata rahulikult inimest, kes õigustas küüditamist sõjalisest/ühiskondlikust vaatepunktist lähtudes (kuigi ta kordas korduvalt ja korduvalt, et ise ta püüdis muidugi inimesi sellest säästa ja päästa nii paljusid kui võimalik). See sõjaline põhjendus seisnes selles, et metsavennad olid suur probleem, kuid küüditati neid, kes metsavendadega koostööd tegid, seega metsavendade varustuskanalite läbilõikamine oli loogiliselt seletatav samm.

Muuhulgas ütles ta veel, et väga väikeste laste saatmine koos vanematega Siberisse oligi õiglane tegu, sest seal said nad vanematega koos olla - sugulased, naabrid jne oleks olnud halvem variant.

Ja need selgitused, et küüditamine viidi üldse läbi väga humaanselt, sest asju lubati palju kaasa võtta ning keegi vägivalda ei kasutanud!

Lisaks veel lõik kohtuprotsessi uudisest: "Meri rääkis eeluurimisel, et küüditamine oli küll ebameeldiv, kuid parem verevalamisest. Tema sõnul oleksid nimekirjades olnud inimesed koju jäädes kannatanud rohkem, kui nad kannatasid väljasaatmisel.
"Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud," ütles Meri eeluurimisel. Meri märkis, et "vaenulik element" küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse vältimise ja küüditatavate endi kaitsmise eesmärgil.
Meri kinnitas eeluurimisel, et kuigi küüditamine oli nii talle kui ka Karotammele tegelikult vastumeelt, oli see inimohvrite vähendamiseks hädavajalik."

Riigikohtust

2008-05-20T10:34:00.005+03:00

Minu arvates on Riigikogus eestivaenulik organ - muidugi mitte kogu aeg, aga mõned otsused küll.

Vihastasin selle piletikontrollide asja peale. Keda need Ühisteenuste kontrollid segasid, peale jäneste ja intrigaanitsevate inimeste. OK, kohtusse anti nende praak (kohtuvaidlus seisnes selles, et kas inimesel oli plaan tal olemasolev pilet komposteerida või mitte ning selle vaidluse kohta ma ei osma midagi arvata, sest pole jurist ja ise pealt ka ei näinud) ja sealt see kõik alguse sai, aga praake juhtuks mistahes kontrollide puhul, ükskõik kust nad ka pole (näiteks politsei üle vaieldakse nüüd kogu aeg). Kuid Riigikohus leidis selle vaidluse kõrvaproduktina, et õige on tekitada totaalne segadus ja seeläbi oleks suuremates linnades tasuta bussisõit. Lisaks ei tea tänahommikuse seisuga raudtee veel üldse, mis saab.

Lisada siia veel Riigikohtu mitmed roolijoodikuid ja kiiruseületajaid päästvad otsused, lisaks tõenditesse ebajärjekindel suhtumine, millest kirjutas Ekspress, ning tulemuseks ongi üks kahtlane organ. Nad võivad ju õigust taga ajada, aga ka õiglust ei tohiks ära unustada...
See hinnang pole muidugi absoluutne, vaid liialdatud ja teatud asjadele tuginev, kuid nii see tundub.

Eriti kui asja juriidiline lahendus on kontrollimise täpselt samasuguseks jäämine, millele lisandub vaid keerulisem asjaajamine: "Ainuke viis, kuidas AS Ühisteenused piletite kontrollimist jätkata saaks, on meie (justiitsministeerium - S.S.) hinnangul kehtestada ühistranspordi tüüptingimustega leppetrahv sõidutasu tasumata jätmise eest ning need leppetrahvid ASi Ühisteenused abil hiljem kohtulikult sisse nõuda."

Ma muidugi kujutan ette, kui ma sellise jutuga oleks Delfis, mis kommentaare selle peale tuleks :)

Kuidas ma Savisaarelt riielda sain

2008-04-30T17:18:00.002+03:00

Juhtus see mitte tänasel pressikonverentsil, vaid vist 2 nädalat tagasi, aga pole olnud meeles enne kirjutada.

Eellugu: tegin intervjuu Savisaarega maamaksust. Tema rääkis kahest asjast. Kõigepealt rääkis linnapea sellest, et pensionäridele makstakse kinni. Minu küsimuse peale, et neile, kes ei ole pensionärid, ei maksta kinni maamaksu ning maksta tuleb näiteks 25000 krooni selle maa eest, kus inimesed elavad, rääkis Savisaar, et maa hind on ka kallis ning täna elame-homme müüme. Vaidlesin sellele vastu, aga siis tuli natuke demagoogiat ka, et ajakirjandus võiks olla järjepidev, et kui tema rääkis Äripäevale, et Hundisilma hinda tema ei tea, sest ta elab seal ja ei kavatse müüa, siis oli Äripäev öelnud, et täna elame-homme müüme.

Ok, sellest tuli neljapäevasel päeval lugu, kus mittetoetatavad inimesed rääkisid, et oi kui raske ja Savisaare kommentaarid sellele poolele.

Järgmisel kolmapäeval läksin pärast linnavalitsuse pressikonverentsi Savisaarelt intervjuud võtma. Alustuseks ta teatas, et ei anna mulle intervjuud, sest mina tegin nii halva loo. Ja pühkis minema. Tema kabineti uksel oli veel väike vaidlus, kus ma siis midagi kommentaari laadset alkoholipoliitika teemal ka kätte sain koos kommentaariga: "Ma tean küll, miks teil seda kommentaari vaja on!"

Ok, korjasin koli kokku ning hakkasime ära minema. Trepil nägin Ain Saarnat, kellelt siis küsisin, et mis Savisaart siis häiris selle maamaksuloo juures. Saarna ei jõudnud vastata, enne jõudis trepist üles tulnud (või liftist välja tulnud) Savisaar mulle käratada: "Noh, läksid kaebama või!"

Järgnes väike ehk umbes minutiline vaidlus teemal, et minu arvates oli see hea lugu ning Savisaar vaidles, et pensionäridest polnud seal ju juttugi, kuigi temal olid kõik arvutused, et palju neile ikka kinni makstakse. Minu väited, et see lugu polnud pensionäridest, vaid inimestest, kes ei jaksa maksta kümneid tuhandeid aastas maa eest, millega nad ei äritse, suubusid kinnilangeva koridoriukse taha kaduva Savisaare väitesse, et muidugi te pensionäridest ei räägi.

Jee!

2008-04-22T18:57:00.003+03:00

Linnapeal liiguvad juba mitu päeva jutud, et mind olla Ärapanijas mainitud. Vaatasin siis netist üle - on jah. Päris uhke tunne. Kuigi ma ei saanud aru, mis nad öelda tahtsid ja oli see nali minu pihta või Ivari Padari pihta. Saates loeti ilma igasuguste kommentaarideta ette minu küsimus ja Padari vastus. Kurat, niipalju oleks võinud ikka olla, et nad oleksid kommenteerida võinud kah juurde. Keegi teine (vähemalt mitte nendest, kes nägid ja mulle ütlesid) ka ei saanud pihta, mis mõte oli. Kuigi ema soovitas mitte südamesse võtta, ju siis tema arvates oli minu pihta. Peaks Ojalt küsima, kui teda jälle TV3 koridoris näen - ta käib siin Star FM'i hommikuid tegemas, kuid praegu vist puhkusel ning pole saanud küsida..

Viisitammest

2008-04-20T23:08:00.002+03:00

Üks kirumine Viisitammega seoses:

Tänapäeva televisioonis tehakse üle maailma aeg-ajalt niimoodi, et intervjueerija on samal ajal ka operaator. Eesti ka. No Tallinnas eriti mitte, aga mujal maakondades küll. Sellisel juhul peab intervjueeritav vaatama tühja kohta õhus, sest küsimuste esitaja on kaamera taga , samas kaamerasse vaadata ei sobi otse.

Kas president on niimoodi intervjuud andnud? On
Kas peaminister on? On
Kas Savisaar on? On (vist, oleks nagu meeles, aga konkreetset sündmust meelde ei tule)
Kas Euroopa Komisjoni volinikud on? On
Kas Viisitamm andis? Ei, ta ütles ükskord, et tema niimoodi ei saa.

Poliitikute keskendumisvõimest ja muust

2008-04-08T18:05:00.006+03:00

Ma olen aeg-ajalt imetlenud poliitikute keskendumisvõimet. Täna oli üks näide. Võtsin intervjuud Vilja Savisaarelt teemal Reformierakonna ettepanekud Riigikogu kohta (komisjonid kokku, 81 liiget Riigikogus, ministrid ühtlasi ka Riigikogus). Vilja Savisaar polnud neid lugenud, kuid luges läbi minu käes olnud Reformierakonna pressiteate ja seejärel esitas pika arutluse, mida tema neist ettepanekutest arvab, mida Keskerakond selliste teemade kohta ajalooliselt arvanud on ning kuidas Reformierakonna tehtud ettepanekud seostuvad Euroopa Liidu ning sisepoliitilise kontekstiga. Hämmastav kiire haaramine.

Teine näide, mille teemat ma enam ei mäleta, on reformi sotsiaalminister Maripuu. Tema ka ei teadnud mingist teemast mitte midagi ette, aga luges ka toona läbi pool A4 paberit teksti ja andis pika ja põhjaliku intervjuu.

Mailis Reps on ka hea. Meid huvitas üks teema, mida pidi Riigikogus ette kandma majandusminister Edgar Savisaar. Mailis Reps oli haridusminister, aga asendas sel hetkel puhkusel olnud Savisaart. Kui ma siis Repsile lähenesin, et kas saaks eelnõu selle ja selle kohta intevjuud, ehmus ta ise ka, et kas temal on sellega mingit pistmist. Vaatasime koos järele, ning endalegi üllatuseks avastas ta, et päevakorras tõesti selline punkt ka (muide, mäletan seda, et eriliselt palav ilm oli, kolmapäevane pikk Riigikogu päev ka). Intervjuust Reps ei keeldunud, palus 5 minutit aega. Kui ta seejärel intervjuu andis, olin ka ise hämmelduses, kuidas tal õnnestus jagada sellest teemast nii sisu, võimalikku kriitikat, majandusministeeriumis toimunud erinevaid läbirääkimisi, konkurentsisituatsiooni valdkonnas ja ka seda, mida TV3 on sel teemal varem teinud. tegelikult on selliseid poliitikuid veel

Aga midagi on ajakirjanikul ja poliitikul seega ühist:
Vaadates, kes on ajakirjanikuna läbi löönud ja kes mitte, siis tundub ka, et ellu jäävad need, kes suudavad endale teema kiiresti selgeks teha. Ajakirjaniku töö on ühes mõttes hullumeelne teemadest minimaalsel, aga ikkagi teatud tasemel läbijäramine - ühel päeval riigieelarve, teisel päeval loomade õigused, kolmandal Riigikogu töö korraldus.

Mõnikord läheb muidugi juhe sassi ka - minu viimase aja kõige hullumeelsem asi oli Tartu maantee rahastamine. Part rääkis üht juttu (et pole otsustatud), Ansip teist (et on otsustatud, et ei tule nii nagu Parts räägib). Seda juhtub kogu aeg, et räägitakse üksteisele vastu. Antud juhul aga hakkasid mõlemad ka rääkima, et teine pool ei öelnud kindlasti seda, kuidas mina aru sain.

Lõpptulemus oli see, et vaheldumisi rääkisin Margus Tsahknaga (kes oli Partsiga koos sel hetkel) mobiiliga, ning Andrus Ansipiga lauatelefonil, kell oli 18.30 ning mina üritasin aru saada, mis toimub. Lugu jõudis eetrisse. Pärast oli tunne, et .... ei leidnudki praegu sobivat võrdlust, aga mõttest saate aru.

Muide - Ansip helistab ise ajakirjanikule pärast intervjuud tagasi, kui ta midagi kummitama jääb ning on alati valmis väsimatult seletama isegi siis, kui ta näeb, et ajakirjanik temaga ei ole nõus ja ei hakka ka nõus olema.

küsimus

2008-04-07T19:23:00.005+03:00

Lubasin siin mitte kirjutada isiklikke asju, aga ikkagi üks küsimus kummitab - kes üldse loeb mu blogi? Brita loeb, tema ükskord kurtis, et vähe kirjutan. Teised pole midagi öelnud.

Täiendus kell 21.35: Kais kurtis 2 tundi pärast minu esialgset postitust (peab ütlema, et mõningase solvumisega ridade vahel, kuigi ta nüüd solvub kindlasti natuke veel, et seda kirjutasin, aga ära solvu, eks), et teen talle ülekohut, arvates, et tema ei loe.

Rakvere

2008-04-07T19:13:00.004+03:00

Laupäeval käisin Rakveres. Naine pidas seal loengut, mina käisin samal ajal ema ja vennaga sugulasel külas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin lihtsalt õnnitleda rakverelasi väga ilusa linna eest. Õigemini pole ehk ilus õige sõna. Õigem oleks ehk huvitav ja armas.

Olen Rakveres ka enne käinud ja päris palju, aga kunagi varem pole märganud, kui vahva linn see tegelikult on. Isegi kole agul on seal kuidagi stiilipuhtalt kole agul - kui Tallinnas on agulid (näiteks Kopli või siis mõned muud lagunevate puumajadega kohad) koledad ja kõledad, siis Rakveres oli nendel majadel omapärane romantika. Ilmselt ei tunne seda nende majade elanikud, nende jaoks on need ikkagi külmad mugavusteta ja otsast kokkuvarisenud majad, aga ikkagi.

Ja uued majad on ka Rakveres majad huvitava arhidektuuriga. Igatahes nii palju stiilseid maju pole ma enne näinud üheski teises linnas. Kui linnuse ümbruse nad ka korda teeksid ja näiteks muru istutaksid selle kuivad künkliku rohututimaastiku asemele, siis oleks lausa täiuslik.

Kliimasoojenemise kohta fakt

2008-04-01T10:57:00.004+03:00

Lugesin ühest foorumist huvitavat ja šokeerivat fakti: "Viimase 145 aasta kestel ehk tööstusrevolutsiooni algusest saadik on Maa keskmine pinnatemperatuur tõusnud 0,7 °C. Ei tundugi palju? Ent viimane jääaeg oli globaalselt vaid 4-5 °C tänapäevast külmem. "

Mina arvasin, et jääaeg on jube külm.

Allikas: http://www.synerlab.ee/

Savisaare saatest

2008-03-31T22:06:00.004+03:00

Vaatasin video pealt Savisaare saadet Kalev Spordis. Saade nagu saade ikka, Savisaar nagu Savisaar ikka. Igatahes tekkis mõte, et oleks aus, kui oleks kõrval malekell, mis mõõdaks aega, kaua saatest räägib linnapea Savisaar ja kaua räägib erakonna esimees Savisaar.

Pärast tehtaks arve ka linna ja Keskerakonna vahel samamoodi kahepeale.

Riigikogu palkadest

2008-03-20T14:27:00.003+02:00

Eile tegin (nagu ilmselt paljud teised ajakirjanikud) loo Postimehe üleantud allkirjadest. Täna oli Ene Ergma nii vihane ajakirjanike peale, et kui me ootasime Riigikogu koridoris Reiljanit ning Ergma mööda läks, ütles ta ajakirjanike "Tere" peale vastu "Head aega!" ning tema eemaldudes oli veel mõnda aega kuulda tema tutsumist ajakirjanike teemal.

Alkoholipiirangutest

2008-03-06T10:36:00.003+02:00

Eilne töö oli alkoholipiirangutest, mida Tallinn tahab, et linn kehtestaks (kange alkohol alla 20-aastastele keelatud, suuremad kui pooleliitrised lahka alko pakendid keelatud, siltidel mahuprotsendid ja ealdi piirkond kauplustes suitsule ja alkole).

Alkoholiprobleem on Eestis olemas. Olen nõus. Vastik ainult, et normaalsete inimeste normaalset elu piiratakse ebanormaalsete ehk joodikute pärast.

Eile käitusin täpselt nagu alkoholipiirangute kehtestajad loodavad, et inimene ei käitu. Töö tõttu on pärast tööd poodi jõudmine õnnemäng, kas jõuab enne kaheksat või mitte. Eile jõudsin. Lõppes see sellega, et mul polnudki plaanis alkoholi osta (mõnikord ostan, hea on kord-paar nädalas üks longdrink lubada), aga ikkagi läks nii, et peaaegu ostsin. Kuidas sa jätad ostamata, kui 19.45 karjutakse kaks korda järjest: "Tuletame meelde, et alkoholi müüakse veel 15 minutit!". Võtsin siis igaks juhuks. Pärast viisin tagasi, sest oli külm, tuiskas, saba oli pikk ja ma ei viitsinud seista eraldi kahe longeri jaoks, et need autosse viia ning seejärel päriselt poodi tulla ka vajalikke asju ostma. Jah, nagu Savisaar ütles - "aga miks me peame inimesele viinaostmise mugavaks tegema."

Varsti tuleb sünnipäev, peaks vist hakkama mõtlema, kuidas teha nii, et saaksin töölt ära päeval kaduda, et poes käia. Kodus Kuusalus on ka pood ja müüakse kella 22ni, aga seal on väiksem valik, kui linnas.

Riigikogu palkadest ja vaikivast ajastust

2008-03-01T12:23:00.005+02:00

Sel nädalal on lahti läinud Riigikogu liikmete palgapaanika. Ekspress tegi algust, nüüd lugesin, et Postimees kogub lausa allkirju. Mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud võtavad seisukohti, näiteks kirjutavad alla ka vabadussamba vastasele üleskutsele, mida mõned on teinud. Ajakirjanik peaks olema vahendaja ja mitte võtma avalikult seisukohta. See on teooria.

Praktikas teeb ikka pahaseks küll ja ma neile üleskutsetele vastu ka ei vaidle. Ühelt poolt on palgaküsimus muidugi selline, et iga töö tundub kõrvalt vaadates lihtne. Ka riigikogulase töö on ilmselt keerulisem, kui peale vaadates tundub. Lisaks veel pidevalt peksasaamine (Evelyn Sepp väljendus ühes intervjuus irooniliselt: "Riigikogu liikmed on a priori värdjad.") Teisalt aga ikkagi 4 eesti keskmist vähemalt + kuluhüvitis!!!, ja isegi üks keskmine on ju suuremale osale inimestest mõnitamise number, sest enam-vähem ülemaailmne reegel "2/3 inimestest teenib alla keskmise" kehtib ka Eestis.

Ja ega nüüd vastutus ka väga suur ei ole. Meenub endise europarlamendi liikme, sel hetkel juba presidendi Toomas Hendrik Ilvese lause, kui ta kohtus Läti kolleegiga ja keegi ajakirjanikest küsis Ilvese kommentaari ühe Riigikogu liikme Läti teemalisele väljaütlemisele. Kes mida väitis, seda ma ei mäleta, aga Ilves keeldus seda kommentaarimast ja tema vastus kõlas umbes selliselt: "Unistan ajast, mil ma olin parlamendiliige ja võisin igasugu asju rääkida ilma, et peaksin oma sõnade eest vastutama."

Pole ma ka eriti kuulnud, et mõni riigikogu liige mingi jama peale ütleks, et see oli jah tema idee, mis sai seadusesse pandud ja et ta kahetseb seda tegu. Vastutus on neil alati kollektiivne millegipärast, erinevalt headest asjadest, mida nad ikka toonitavad, et see oli just nende ettepanek (a la Heimar Lengi kunagine tšeki lugu valimisüritusel). Niipalju siis parlamendiliikme vastutusest, mis siiski olematu pole, aga vähemalt eksimuste puhul karistamatu.

Midagi nende palkade ja hüvitistega lahti on. Eelmisel nädalal sain Riigikogus "soovituse" (kellelt ei ütle, sest ütleja oli vaid sõnumitooja ning "soovitus" ise ka erakonnaülene), et "probleemide vältimiseks" oleks hea, kui saadikuid, kes kommenteerida ei taha mingit teemat, ikka ei peaks nii väga tülitama, vaid leppima sellega, et nad ei anna intervjuud. Jutt polnud sõna-sõnalt selline, aga sisuline sõnum küll. Toodi ka mõned näited, mis neile silma jäänud. Mis mind eriti häiris, oli see, et kahest näitest kaks olid seotud saadikute küsitlemisega kuluhüvitiste teemal. Lisaks oli neil päevil ka kirjavahetus ühe saadikuga, kes polnud rahul, et tema kuluhüvitiste teemasse segati.

Isikuandmete kaitse seaduse seisukohast oli see täiesti seadusejärgne soovitus, sest kui inimene keeldub intervjuud andmast, siis on see kohustuslik. Andmekaitse inspektsiooni juht kiitis Vikerraadio hommikuprogrammis antud intervjuus kaasa, et sel juhul ei tohiks minna eetrisse või lehte ka keeldumine. See kõik muidugi ei kehtivat avaliku huvi korral ja sellele tuginedes Lang väidabki, et ajakirjanike õigused isegi suurenesid, sest avaliku huvi olemasolu korral saab ajakirjanik kõike teha. Aga kas saadiku kuluhüvitise kasutamine on avaliku huvi vääriline rohkem kui saadiku privaatsus? Eks minu arvates on ja selles usus teen ka edaspidi tööd, kuid kuklas on küsimus, kauaks "soovitused" jäävad vaid jutuks....

Eesti Ekspress hoiatas sellest seadusest kirjutades vaikiva ajastu ohu eest. Ega nende hirmus ühtegi loogikaviga või ülepakutust ju tegelikult polnud...

Anonüümsetest kommentaaridest

2008-02-28T15:27:00.005+02:00

Mis on see, mis paneb mõned inimesed netis liba-allkirju panema. Mu tänasest tööst üks väike osa on vaadata, kas keegi tähtis inimene on pannud netis allkirja vabadussamba vastu. Et siis, kui mõni eriliselt tähtis sinna ilmub, siis helistada ja intevjuud küsida. Aga miks osa inimesi arvab, et on jube vaimukas anda allkirju Viktor Kingissepa (amet revolutsionäär); Sammalhabe, Kingpool ja Muhv(lastesõbrad), Sugu Tung (konsultant) nime all.

Nüüd sattus see netis kirjutamise teema mul blogi esimeseks kirjeks. See on siiski juhus, mitte et see minu arvates nüüd maailma suurima teema on, aga kuskilt peab ju alustama ning kui just see mulle esimesena nii vastik teema tundus, et sõna võtta, siis las ta olla esimene.

Ma ei tea, kas ma olen netikommentaaride vastane või mitte. On lugusid, kus kommentaaride lugemine on andnud lugudele palju-palju juurde. Tihti loeb sealt lisainfot, mida artiklist ei saanud. Ma ise olen ka kirjutanud, kui tean midagi lisada. Mõnikord on teiste argumenteeritud arvamusigi tore lugeda. Aga see kõik on vist 0,01% kommentaaride mahust. Ülejäänud aja on kommentaarid mõtetu killupildumine, laimamine, verbaalne laamendamine (100% nõus presidendiga, kes aastapäevakõnes võrdles labast kommenteerijat tänavahuligaaniga), rahvastevahelise vaenu õhutamine jne. Ja kunagi ei saa olla kindel, kes mingi asja taga on - kas laimamise taga on päris arvamine, või kadedus, isiklik vihavaen, poliitiline vms tellimus.

Kõik see kulutab aega ja närve. Esiteks ajaraiskamine, kui sa pead silmad üle laskma sadadest kommentaaridest, et aru saada, kas kuskil on mainitud see info või mitte, mida mul vaja on. teine probleem on sisuline. Kui ma loen, et Eiki Nestor on ülalmainitud üleskutsele alla kirjutanud, siis miks pean ma seda Eiki Nestori käest üle küsima, kas ikka kirjutas. Sest ma ei usu eriti sõnagi, mis kommentaaris või kuskil mujal anonüümselt tehtavas netis kirjas. Tean konkreetseid juhuseid, kus näiteks mõni ministeerium on eelnõud välja pannes hakanud ise kommentaare kirjutama, mis asju heast küljest näitavad ja eelnõud kiidavad. Erakondade kohta fakti ei tea, aga eks on nemadki teinud. Oleks imelik, kui nad oleksid selle võimaluse kasutamata jätnud. Tean ka kontrollitud juhust, kus ühe riigiasutuse üks paber sai kommentaarides sõimata. Pärast ip-aadresse kontrollides selgus (jah-jah, kui hästi paluda õigete inimeste käest, siis antakse neid välja ka ilma politseid või kohtut asjasse segamata), et mõned kõige vihasemad kommentaarid tegijate kohta tulid riigiasutuse enda seest.

Mis võiks olla parem moodus. Anonüümsete kommentaaride-allkirjade andmise (s.t et saaks vaid ID kaardiga või panganeti kaudu) keelamist takistab mind vaid see vaid see, et mõnikord tahaks tõesti midagi mõistlikku, aga anonüümselt öelda. Nii anonüümselt, et isegi veebimeister ei teaks linnapea pärast rääkida, et see või teine kirjutas. Seega ainsaks, mida mina täiesti mõistlikuks pea, on süsteem kus netikommenteerite tehtu lehetoimetustes kiiresti ja kogu aeg üle vaadatakse ja kustutatakse kõik mittekonstruktiivne. See nõuab ka ühiskonna jalgadega hääletamist, ehk selliste lehtede hülgamist. Mis muidugi on raske, sest mõnda asja mittelugedes võib paljust ilma jääda. Aga muud lahendust ma ei näe. Keelamisega visataks ka laps pesuveega välja. Aga see lootus jääb ka vaid lootuseks, sest jõudu, mis maailma selles suunas viiks, pole olemas. Seega siis ikka keelamine?